Tänases statistikablogi postituses on teemaks emakeele ja murdekeelte oskus.
Rahvaloenduse üheks osaks on kaardistada, kuivõrd aktiivses kasutuses on eesti keele kohalikud keelekujud ning kui palju on eri piirkondades nende kõnelejaid. Mõned inimesed on aga uurinud, miks ei saa näiteks rahvastikuregistris kohalikku murret oma emakeeleks märkida. Selles blogiloos vaatlemegi lähemalt, mis vahe on murdekeelel ja emakeelel ning kuidas need rahvaloenduses kirja panna.
Saabuva rahvaloenduse valikküsitluse käigus küsime Eesti elanikelt nii nende võõrkeelte kui ka emakeele ja murdekeelte oskuse kohta. Esmalt palume vastajal nimetada kõik keeled, mida ta oskab. Valiku saab teha rahvusvahelisest keelte klassifikaatori loetelust, milles leidub umbes 500 keelt. Juhul, kui vastaja sealt endale sobivat vastust ei leia, on tal võimalik see ise kirja panna. Seejärel soovime et vastaja märgiks, milline neist on tema emakeel. Uuendusena saavad kakskeelsed elanikud märkida mõlemad emakeeled.
Kõigilt eesti keele kõnelejatelt uurime, kas nad oskavad ka mõnda kohalikku keelekuju, murret või murrakut ning millist neist. Selleks, et nii vastamine kui ka hilisem andmetöötlus oleks lihtsam, anname sellegi küsimuse juures ette vastusevariandid Eesti murrete ja murrakute klassifikaatorist, mis on loodud koostöös Eesti Keele Instituudiga ning mille aluseks on Eesti murrete kihelkondlik jaotus. Ehkki murrete klassifikaatoris peaksid olema esindatud kõik kasutusel olevad eesti keele murrakud, saab soovi korral vastuse kirja panna ka oma sõnadega. Seega ei jää ühegi murdekeele kõneleja loendamata.
Edasi saab lugeda statistikaameti veebilehelt.
