Artikkel avab prostitutsiooni tegeliku olemuse traumateadlikust vaatenurgast. Kristiina Luht näitab, miks prostitutsioon ei ole vaba valik ega töö, vaid vägivalla ja ebavõrdsuse süsteem, mis puudutab eelkõige haavatavaid naisi ja tüdrukuid. Euroopa suundumused kinnitavad: muutus algab nõudluse vähendamisest ja inimväärikuse kaitsmisest.
KOKKUVÕTE
Prostitutsioon on üks vastuolulisemaid nähtusi soolise võrdõiguslikkuse ja sotsiaalse õigluse valdkonnas. Avalikus diskussioonis põrkuvad kaks diametraalselt vastandlikku käsitlust: ühelt poolt prostitutsiooni kaasatud naiste[1] tõestisündinud lood, mida ilmestavad vägivald, trauma, tervisekahjustused ja sotsiaalne haavatavus; teiselt poolt seksitööstuse loodud kujutelm „seksitööst“ kui vabast valikust ja naiste enesemääramisõigusest. Euroopa poliitika on viimastel kümnenditel selgelt liikunud selles suunas, et prostitutsiooni käsitletakse naistevastase vägivallana. Ka Eestis jagatakse seda seisukohta aina enam, pidades vajalikuks keelustada seksiost (Sotsiaalkindlustusamet 2024).
Artikkel pakub sotsiaaltöö vaatenurgast koostatud ülevaadet terminoloogiast, prostitutsiooni kogemuslikust tegelikkusest, seksitööstuse levitatavast narratiivist ja Euroopa Parlamendi seisukohtade kujunemisest.
MÄRKSÕNAD
Prostitutsioon, naistevastane vägivald, sotsiaalpoliitika, sotsiaaltöö praktika, inimõigused
Prostitutsioon on sotsiaaltöös üks tähelepanu vajav küsimus, sest selle keskmes on haavatavad inimesed, eelkõige naised ja tütarlapsed. Kuigi avalikus arutelus kujutatakse prostitutsiooni mõnikord alternatiivse tööhõivena, näitavad rahvusvahelised uuringud, et enamik prostitutsioonis osalejaid ei jõua selleni oma vaba valiku, vaid trauma, vaesuse, vägivalla või inimkaubanduse surve tõttu (Farley ja Moran 2019).
Prostitutsioon ei ole pelgalt individuaalne valik, vaid struktuurse ebavõrdsuse ja vägivalla kohtumispaik.
Sotsiaaltöötajad puutuvad prostitutsiooniga seotud inimestega kokku mitmes valdkonnas, tegeledes vägivalla, sõltuvusprobleemide, lastekaitse, inimkaubanduse ja sotsiaalse tõrjutuse juhtumitega. Seetõttu on oluline mõista nii nähtuse tegelikkust kui ka selle käsitlusi, mis mõjutavad ühiskonna reageerimist ja poliitika kujundamist.
Sotsiaaltöö seisukohast ei ole prostitutsioon pelgalt individuaalne valik, vaid struktuurse ebavõrdsuse ja vägivalla kohtumispaik. Seetõttu on oluline eristada kaht paralleelset narratiivi: prostitutsiooni tegelikkust ja seksitööstuse kujundatud illusiooni.
Terminil on kaal
Keel ei ole pelgalt maailma kirjeldamise tööriist. See on võimas vahend, mis kujundab ümbritseva tajumist ja tegelikkust, arusaama sellest, mis on normaalne ja mis on probleem. Prostitutsiooni valdkonnas on üks olulisemaid seisukoha näitajaid valik, kas räägime „seksitööst“ või „prostitutsioonist“. Sõna „töö“ viitab üldiselt eneseteostusele, oskuste arengule ja tähenduse loomisele. Tööd võidakse teha õppimiseks või enese harimiseks, soovides arendada teadmisi ja oskusi; see on sihipärane tegevus, mille kaudu muudetakse ümbritsevat maailma või iseennast, et rahuldada oma vajadusi ja eesmärke. Teades prostitutsiooni tegelikkust, ei tohiks olla võimalik seda tööks pidada.
ÜRO ja Euroopa Liidu (EL) kokku lepitud terminid prostitutsiooni märkimiseks on „prostitutsioon“ ja „prostitutsiooniga tegelevad inimesed/naised“ (Euroopa Parlament 2023). Rõhutatakse, et terminid peaksid olema neutraalsed, et mitte idealiseerida prostitutsiooniga kaasnevat tegelikku olukorda ega varjata vägivalda, väärkohtlemist ja ärakasutamist, mida talub valdav enamik prostitutsiooniga tegelevaid inimesi. „Termini valikuga austatakse suuremat osa prostitutsiooniga tegelevatest inimestest, kes ei pea seda normaalseks tööks või karjäärivõimaluseks, kes lahkuksid seksitööstusest, kui nad seda saaksid, ja kes peavad prostitutsiooni vägivalla vormiks,“ selgitatakse Euroopa Parlamendi 2023. resolutsioonis.
Terminid peaksid olema neutraalsed, et mitte idealiseerida prostitutsiooniga kaasnevat tegelikku olukorda ega varjata vägivalda, väärkohtlemist ja ärakasutamist.
Terminis „prostitutsiooniga tegelev isik“ puudub moraalne hinnang, diskrimineerimine või häbimärgistamine. Tunnistatakse, et mõned prostitutsiooniga tegelevad inimesed viitavad endile kui seksitöötajatele ja seda sõna kasutavad ka mõned rahvusvahelised organisatsioonid. Need inimesed ja organisatsioon aga on selgelt vähemuses, kuigi nad on hästi organiseeritud ja avalikult nähtavad. „Seksitöötaja“ ei ole siiski termin, mida riigid peaksid kasutama ja nähtuse markeerimine seksitöö sildiga ei muuda naiste olukorda paremaks, küll aga võib takistada sellele adekvaatset reageerimist. (Euroopa Parlament 2023)
Aastal 2024 heaks kiidetud naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivis (Euroopa Parlament 2024) on samuti ühe haavatava sihtrühmana ära toodud prostitutsiooniga tegelevad naised (ingl women in prostitution). Tegemist on direktiivi ehk õigusaktiga, seetõttu tuleb kõnealust terminit kasutada ka riiklikus õiguses.
Seksitööstus soovib, et prostitutsiooni nähtaks kui tööd, mitte kui probleemi, mida tuleks ennetada.
Eestis on kasutusel ka 2005. aastast kokku lepitud termin „prostitutsiooni kaasatu“. Selle termini haavatava sihtrühma nimetamiseks töötas välja esimese riikliku HIV ja AIDS-i strateegia koostamise ajal moodustatud laiapõhjaline spetsialistide töörühm (Riigi Teataja 2005) ning see on ametliku terminina ka terviseinfo sõnastikus. Termini valikul lähtuti samadest kaalutlustest, nagu juba viidatud Euroopa Parlamendi resolutsioonis: vältida stigmatiseerimist, sildistamist ja inimese (enamasti naise) elu ning tervist ruineeriva tegevuse normaliseerimist või normaalseks tööks pidamist.
Prostitutsiooni normaliseerimise püüe
Seksitööstus ja seda toetavad lobigrupid kujutavad prostitutsiooni vabatahtliku ja eneseteostust võimaldava „teenusena“, rõhutades valikuvabadust, sekspositiivsust ja majanduslikku iseseisvust. Terminit „seksitöö“ hakati kasutama ja kujundati asjakohane ideoloogia 1970. aastatel, et eristada vabatahtlikku prostitutsiooniga tegelemist inimkaubandusest (Ekman 2013). ÜRO oli inimkaubanduse hukka mõistnud ja kutsunud riike üles seda tõkestama juba 1949. aasta konventsiooniga. Seksitööstus pidi leidma võimaluse, kuidas end legaliseerida ja inimkaubandusest eristuda.
Prostitutsiooni normaliseerimise ning vabatahtliku ja sunniviisilise prostitutsiooni eristamise taga on suured majanduslikud huvigrupid: bordelliomanikud, vahendajad, veebiplatvormid ja pornograafiatööstus (Raymond 2013). Prostitutsiooni normaliseerimine toob tööstusele miljardeid eurosid aastas, mille arvelt omakorda toetatakse lobitööd ja mainekujundust.
Prostitutsiooni kaasatud naistel on sageli trauma juba lapsepõlvest.
Prostitutsiooni tegelikkust uuriti 1970. aastatel Rootsis, Norras ja mujalgi. Hakati rääkima prostitutsioonist kui sotsiaalprobleemist ja ekspluateerimisest, mitte kui naiste moraaliküsimusest (Skilbrei 2012). Avaldati ka esimesed kirjutised, kuidas pornograafia ja prostitutsioon toimivad naiste süstemaatilise allutamise mehhanismina (NMN 2021). Seksitööstuse jaoks aga oli vaja raamistada nähtust kui tööd, mitte kui probleemi, mida tuleks ennetada või millega riik üldse tegelema peaks. Termin „seksitöö“ on kujundatud teadlikult, et pehmendada sõna „prostitutsioon“ negatiivses kõlas väljenduvat tegelikkust (Alexander 1987).
Uuringud näitavad, et prostitutsiooni kaasatud naiste arvamus endaga toimuvast erineb oluliselt nende arvamusest, kes räägivad seksitöö nimel. Näiteks USA-s 1973. aastast tegutsenud ühendus COYOTE nimetas end „prostituutide õiguste eest seisvaks liiduks“, kuigi selle 30 000 liikmest paljud olid tuntud kupeldajad ja vaid umbes 3% liikmetest prostitueeritud naised (Ekman 2013). Niinimetatud ellujäänute liikumised (nt SPACE International[2]) kirjeldavad prostitutsiooni järjekindlalt vägivallana ja on rõhutanud, et prostitutsioon kui „töö“ on teooria, mida levitavad ainult kirjanduse põhjal oma seisukohti kujundanud või poliitilised toetajad, mitte prostitutsiooniga tegelemise reaalse kogemusega inimesed.
Vägivald prostitutsioonis ei ole juhuslik.
Seksitööstuse jaoks oli oluline rõhutada ka naiste valikuvabadust. Huvitaval kombel teevad selliseid valikuid enamasti naised, kes on sotsiaalselt, majanduslikult, füüsiliselt, psühholoogiliselt, emotsionaalselt ja perekondlikult eriti haavatavad (Euroopa Parlament 2023). Sellegipoolest tekkis või tekitati illusioon, et Euroopas on tuhanded naised, kes tahavad prostitutsiooniga tegeleda. Kui seda kuidagi riiklikult korraldada, saavat mingit kahju vähendada ja sellesse kaasatud inimestele lausa mitmekülgselt kasulik olla.
Kahjuks on isegi mitu riiki veel selle illusiooni kütkes või lihtsalt käega löönud. Aga miks ikkagi on arvamused muutuma hakanud? Kuidas jõuti juba viidatud 2023. aasta resolutsioonini, mis räägib prostitutsioonist kui naistevastasest vägivallast?
Tegelikkus: prostitutsioon kui vägivald ja trauma
ÜRO naiste- ja tüdrukutevastase vägivalla eriraportöör Reem Alsalem on oma 2024. aasta aruandes väga põhjalikult kirjeldanud, mida mehed teevad prostitutsiooni kaasatud naistega. Vägistamised, grupivägistamised, rasked peksmised ka tegevusest keeldumise, entusiasmipuuduse või dissotsiatiivses seisundis[3] oleku eest. Naisi ja tütarlapsi vigastatakse, põletatakse sigarettidega. Nende kehaõõnsustesse sisestatakse võõrkehi, neile urineeritakse, roojatakse ja ejakuleeritakse ning neid võidakse sundida kaitsmata seksile. Levinud on vägivaldne lämmatamine, tuppe brutaalne sissetungimine ühe või mitme mehe poolt. Selle tagajärjel tekitatakse mõnele naisele püsiv füüsiline puue.
Prostitutsiooniga tegelevaid naisi tapetakse ja neid ähvardatakse tappa. Naised teatavad traumadest, mis on võrreldavad piinamise ohvrite traumadega. (Alsalem 2024) Reem Alsalemi aruanne tugineb enam kui sajale uuringule ja muule infoallikale. See on äärmiselt häiriv lugemine, mis kinnitab, et tegemist ei ole eranditega, vaid prostitutsioonile omase mustriga.
Öeldi selgelt välja, et karistama peaks seksiostjaid.
Ka ilma loetletud tahtlike vägivallaaktideta ei ole prostitutsioon kahjudeta tegevus. Naised kogevad seksuaalaktide ajal kurbust, väärtusetuse tunnet, viha, ärevust ja häbi. Hollandis on uuritud prostitutsiooni kaasatud naiste vaimset tervist. Prostitueerimise ja kupeldamise seadustamisele vaatamata on stigma tohutu suur, diskrimineerimine ja häbi takistavad endiselt näiteks arsti juurde minemist (Barker 2022).
Prostitutsiooni kaasatud naistel on sageli trauma juba lapsepõlvest. Eestis küsiti naistelt 20 aastat tagasi, kui vanana neid esimest korda vägistati. Peaaegu 2/3 olid kogenud vägistamist enne prostitutsiooni sattumist. Enamik olid vägistamise ajal alaealised, noorimad kuni 12-aastased (Pettai jt 2005).
Vaimse tervise probleeme esineb prostitutsiooni kaasatud naiste seas oluliselt enam kui keskmisel Eesti naisel: uuringu andmetel on pooltel olnud depressioon, enam kui kolmandikul ärevushäired, viiendik on proovinud endalt elu võtta. Veerand vastanutest on elu jooksul narkootikume süstinud. Enamik on elu jooksul kokku puutunud ka vägivallaga: ligikaudu 60% vaimse, 60% kehalise ning 50% seksuaalse vägivalla erinevate vormidega. Märkimisväärne on erinevus nii-öelda tavapopulatsiooniga nii lapsepõlvekogemuse kui ka täiskasvanuna kogetud vägivalla protsente silmas pidades. (Lemsalu jt 2017)
Oluline on aru saada, et vägivald prostitutsioonis ei ole juhuslik. Endine „seksitöö on töö“ ideoloogia eestkõneleja El-Nagashi (2025) kinnitab, et selles süsteemis on vägivald vältimatu. Seksiostjatest mehed ei näe naisi kui inimesi oma soovide ja vajadustega, vaid kui esemeid, mis on ühekordseks kasutamiseks ja nii-öelda minemaviskamiseks. Saksamaa küsitletud seksiostjatest 39% tundis, et neil on õigus teha prostitutsiooni kaasatud naisega pärast tema eest maksmist mida tahes (Farley jt 2022). Seda arvamust jagavad ka teiste maade seksiostjatest mehed (Farley jt 2017).
Euroopa Parlament käsitleb prostitutsiooni naistevastase vägivallana
Euroopa Parlament toetab üha enam Põhjamaade mudelit, mille järgi prostitutsiooni on vaja tõkestada ja seksiostjaid karistada. Selle seisukoha alus on üha suurem teadlikkus vägivallast ja ärakasutamisest, ulatuslikest inimkaubanduse juhtumitest Euroopas ning põhjalikud uuringud.
Sotsiaaltöö roll on päriselt mõista naiste kogemusi ja toetada nende võimalusi vägivaldsest süsteemist väljuda.
Euroopa Parlamendi resolutsioonide eesmärk on näidata, milline on parlamendi kui Euroopa Liidu kodanikke esindava kogu seisukoht mõne konkreetse küsimuse reguleerimise ja suuna kohta. Resolutsioon ei pane liikmesriikidele õiguslikke kohustusi, kuid sellel on tugev poliitiline ja sümboolne kaal, mis mõjutab EL-i tulevasi seadusandlikke arutelusid ning suundumusi.
Euroopa Parlamendi 2014. aasta resolutsioon (Euroopa Parlament 2014) mõistis prostitutsiooni hukka kui inimväärikuse ja inimõiguste põhimõtete rikkumise, mis on vastuolus EL-i põhiõiguste hartaga. Prostitutsiooni peeti nii meeste ja naiste ebavõrdsuse põhjuseks kui ka tagajärjeks. Leiti, et prostitutsiooni käsitlemine legaalse „seksitööna“ ja seksitööstuse dekriminaliseerimine ei ole lahendus haavatavate naiste kaitsmiseks vägivalla ning ekspluateerimise eest, vaid kasulik eelkõige kupeldajatele. Öeldi selgelt välja, et karistama peaks seksiostjaid.
Aastal 2022 vastu võetud resolutsioonis naiste vaesuse kohta määratleti prostitutsiooni vägivalla ja ärakasutamise raske vormina (Euroopa Parlament 2022). Liikmesriike kutsuti üles rakendama konkreetseid meetmeid prostitutsiooni majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste põhjustega võitlemiseks, et vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses elavad naised ei satuks sellise ärakasutamise ohvriks.
Resolutsioonis aastast 2023 selgitatakse, et prostitutsioon on süsteemne vägivald, diskrimineerimine ja ekspluateerimine ning palutakse liikmesriikidel järgida Põhjamaade mudelit: kriminaliseerida seksi ostmine ja pakkuda väljumisprogramme prostitutsioonis olnud inimestele (Euroopa Parlament 2022). Dokumendis rõhutatakse, et prostitutsiooniga kaasneb paljude inimõiguste rikkumine: vägivald, kuritarvitamine, haigusriskid, häbimärgistamine, marginaliseeritus ja piiratud juurdepääs põhiõigustele. Tunnistatakse, et prostitutsioon on lahutamatult seotud inimkaubandusega, selle normaliseerimine aga suurendab nõudlust.
Seksi ostmise on kriminaliseerinud Rootsi, Norra, Island, Prantsusmaa, Iirimaa, Põhja-Makedoonia; Hispaania on liikumas keelustamise poole. Mõnes riigis, sh Eestis, on keelatud seksiost inimkaubanduse ohvritelt.
Europoli aruannetest selgub, et seal, kus prostitutsioon on seaduslik, suureneb kümme korda vägivald inimkaubanduse ning selle ohvrite ja teiste prostitutsiooni kaasatud inimeste vastu. Samuti leiab Europol, et kui kõik prostitutsiooni aspektid on legaliseeritud, suurenevad organiseeritud kuritegevus ja korruptsioon, inimkaubandus ning väga vägivaldne kuritegevus. Suureneb ka nõudlus. (Alsalem 2024). Seega tuleb tervitada Euroopa Parlamendi seisukohavõtte, mis loodetavasti aina enam kujundavad ka riikide tegelikku poliitikat.
Sotsiaaltöö vaatenurk: tähtis on lähtuda tegelikust olukorrast
Sotsiaaltöö seisukohalt on oluline mõtestada prostitutsiooni trauma, vägivalla ja soolise ebavõrdsuse kontekstis, mitte majandusliku või tööhõivekategooriana. Inimene ei tegele prostitutsiooniga seksuaalsuse väljendamiseks või rikastumiseks, vaid enamasti ellujäämise nimel. Kui tunnistame, et prostitutsiooni sattumine on enamasti lapsepõlvetraumade, vägivallakogemuse ja halbade valikute tagajärg, siis oskame märgata ohumärke varakult ja takistada olukorra halvenemist. Sotsiaaltöötajad ja tugiorganisatsioonid peavad ka arvestama, et prostitutsioonis osalenud inimesed on sageli marginaliseeritud ning sotsiaalselt stigmatiseeritud. Neil võib olla raske abi küsida või pöörduda kaitse saamiseks õiguskaitseorganite poole.
Professionaalne tegutsemine eeldab arusaamist, et prostitutsioon süvendab varasemaid trauma- ja vägivallamustreid. Väga tähtis on toetav keskkond ja väljumise võimalused. Tuge tuleb pakkuda traumateadlikult ja vältida ohvri süüdistamist. Igaüks peaks kujundama hoiakuid, mis ei normaliseeri vägivallast kantud süsteemi. Hädavajalik on vähendada nõudlust, et piirata vägivalda. Sotsiaaltöö roll on päriselt mõista naiste kogemusi ja toetada nende võimalusi vägivaldsest süsteemist väljuda.
Muutuse vundament on professionaalne tugi
Kujutlus prostitutsioonist kui tavalisest tööst ei kaitse naisi ega suurenda nende heaolu. Tegelikkuse tunnistamine, vägivalla nähtavaks tegemine, haavatavate inimesteni jõudmine ning poliitika, mis vähendab nõudlust ja toetab sellest raskest kogemusest taastujaid – see kõik aitab kaasa suhtumise ja olukorra muutumisele.
Ühiskond, kus naistel on õigus olla prostitutsioonist vabad ja mehed ei pea vajalikuks ebavõrdseid suhteid, on eesmärk, mille nimel tuleb sihikindlalt tegutseda. Korrektne terminoloogia, teaduspõhine arusaam prostitutsiooni vägivaldsest olemusest ja sotsiaaltöö professionaalne tugi on muutuse vundament.
Konverents „Me peame rääkima prostitutsioonist“
Justiits- ja digiministeerium korraldas Euroopa Komisjoni sisejulgeoleku fondi toel 17. oktoobril rahvusvahelise konverentsi, mille eesmärk oli pidada ühiskondlikku arutelu prostitutsiooni, inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise teemadel. Konverentsiga tähistati Euroopa Liidu inimkaubanduse vastase võitlemise päeva (18. oktoober).
Konverentsil esinesid eksperdid ja praktikud nii Eestist kui ka välisriikidest. Arutleti prostitutsiooni erinevate aspektide üle, sh terminoloogia, hoiakud, porno kui salvestatud prostitutsioon ja selle mõju noortele ja peredele. Peegeldati ka Euroopas toimuvaid diskussioone prostitutsioonist ning tutvustati Läänemere piirkonna poliitikaid ja suundumusi prostitutsiooni nõudluse tõkestamisel.
Kõiki konverentsi sõnavõtte saab järele vaadata justiits- ja digiministeeriumi veebilehel.Viidatud allikad
Olulised kontaktid
Kui inimest on meelitatud tegelema prostitutsiooniga, või ta tunneb, et ta soovib, kuid ei saa sellega tegelemist lõpetada, saab helistada tööpäevadel kl 8.30–17.00 inimkaubanduse ennetamise ja ohvrite abistamise nõuandeliinile +372 660 7320.
Ohvriabi on terve ööpäev kättesaadav telefoninumbril 116 006 ja vestlusaknas lehel palunabi.ee
[1] Autor on teadlik ja tunnistab asjaolu, et prostitutsiooniga tegelevad ka mehed ja transinimesed. Artikkel käsitleb prostitutsiooni naistevastase vägivallana, sest rõhuv enamik prostitutsiooni kaasatutest on naised ja nõudluse tekitavad mehed.
[2] Loe lisaks https://www.spaceintl.org/
[3]Traumast põhjustatud häired, mis avalduvad võimetuses ühendada mõtteid, tundeid ja mälestusi mõistlikuks tervikuks. Inimesel võivad esineda tajuhäired ja enesekohasuse puudumine; väheneb võime kogetut läbi töötada ning sellele adekvaatselt reageerida. (Inimene.ee 2022)
