Prokuratuur? Aga miks?

Viimasel ajal on avalikkuses palju kasutatud väljendeid „prokuratuuri kehv töö“, „prokuratuuri ei kontrolli keegi“, „prokurör ei vastuta millegi eest“ ja „seadused prokuratuurile ei kehti“. Seda loetelu võiks jätkata ilmselt veel, aga mõte on kõikidel neil lausetel sama. Tekib küsimus – kas ehk on praeguse prokuratuuri aeg mööda saanud? On meil üldse prokuratuuri vaja, kui n-ö kriitikute arvates nii halba tööd tehakse ja seejuures oma vigu ka ei tunnistata? Ilmselt ei ole ma 10-aastase prokurörikogemusega kõige objektiivsem vastaja, aga pikemalt mõtlemata on minu vastus „jah, on küll“. Sellisest vastusest üksinda muidugi ei piisa. Amet kohustab mitte ainult selgeid vastuseid andma, vaid neid ka põhjendama.

Esiteks, kõige filosoofilisem ja õilsam mõte – prokuratuurita ei saaks olla õigusriiki. Õigusriigis valitsevad seadused. Ükski inimene ei valitse teise üle, valitseb seadus. Miskipärast on viimasel ajal tekkinud kuvand prokuratuurist kui täielikus õigusvaakumis toimetavast koletislikust lohest, kes inimesi elusatena alla neelab. Kusjuures ilma, et keegi kontrolliks või veel vähem takistada saaks. Ma ei mõista seda. Ei mõista neid, kes nii arvavad, aga veel vähem mõistan neid, kes lasevad teistel nii arvata ja isegi soodustavad seda.

Prokuröri kontrollivad paljud – asutuse sees prokuröri enda juhid ja prokuratuuri järelevalveosakond. Samuti kolleegid – suurimad toetajad ja samas halastamatumad kriitikud on üksteisele just prokurörid ise. Kui see tundub kõik üks ringkaitse, siis lisaks kontrollib prokuratuuri Justiitsministeerium, Riigikogu erinevate komisjonide kaudu, kus peaprokurör annab prokuratuuri tegevusest ülevaateid. Kui see kontroll tundub mingis mõttes liiga poliitiline, siis prokuratuuri kontrollib regulaarselt õiguskantsler. Edasi – mõistetavalt kontrollib prokuratuuri tööd kohus, seda kolme kohtuastme kaudu, lisaks veel Euroopa Inimõiguste Kohus. Kui aga ükski eelmainitutest ei tundu piisavalt usaldusväärne, siis saab kontrollijate loetellu lisada ka avalikkuse – tegelikult kontrollib prokuratuuri igaüks, kes loeb artikleid või vaatab uudiseid, milles prokuratuuri tegevust kajastatakse.

Prokuratuuri visioon on olla ühiskonna vajadustest lähtuv õiguskaitseasutus. Igal aastal vähemalt korra, aga tavaliselt rohkem, vaadatakse üheskoos koostööpartneritega otsa sellele, kuhu ja kuidas järgmisel perioodil sihte seada. Analüüsitakse, kuhu on liikunud ühiskond, millised on inimeste vajadused ja ootused õiguskaitsele. Tänane ühiskond ei ole selline, nagu oli eile. Ka meie ise pole homme enam need, kes oleme täna, parafraseerides üht Eesti kultusfilmi. Edu võti on oskus kohaneda, oskus painduda, oskus käia ajaga kaasas ja mitte rahulduda vastustega „Nii on alati tehtud“. Ei, see ei ole selgrootus ega põhimõttelagedus. See on see, mida on tarvis, et iga päev ühiskonna ootustele vastata ja liikuda sinna, kuhu prokuratuur enda visiooni on seadnud.

Mis siis eristab prokuröri populistlikust poliitikust? Ilmselt on neid, kes arvavad, et ega ei eristagi miski. Aga see, et nad selliselt arvata saavad, on tegelikult ju väga palju just tänu tänasele õigusriigile ja prokuratuurile. Kuidas? Kohe selgitan.

Tugev ja sõltumatu prokuratuur on õigusriigi üks alustala. Õigusriik omakorda tähendab igaühe vastutust enda tegude eest kõikide teiste ees. Samas – ka vabadust. Vabadust öelda ja vabadust mõelda. Ja just seda vabadust kaitseb prokuratuur iga päev. Võib tunduda ju veider, sest prokuratuur on õigusriigis süüdistaja rollis. Aga kas on?

Jõuan siit teise põhjuse juurde, miks on prokuratuuri tarvis – vaidlevad pooled peaksid õigusriigis alati olema võrdsed. Prokurör esindab riiki, sest ka riigil on vaja esindajat/kaitsjat. Oleme kõik kirjutanud alla lepingule, mille rikkumise eest ka vastutame. Kriminaalõiguse ja prokuratuuri töö vaates on selleks lepinguks karistusseadustik, mille rikkumise eest ootab kõiki vastutusele võtmine kokkulepitud karistuste kujul. Prokuratuur esindab selles vaidluses riiki – selgitab, millist lepingu punkti inimene on rikkunud. Advokaat omakorda püüab näidata, et rikkumist/kahju pole üldse olnud, pole sellisel kujul olnud või on see mingil põhjusel vabandatav – analoogselt tsiviilprotsessiga. Jah, panused võivad küll olla kõrgemad kui tsiviilprotsessil tavapärases hagimenetluses, ent põhimõte on ju sama – mõlemal poolel on esindaja, kes töötab just enda esindatava huvides. Seega – prokuratuur mitte ei ainult ei süüdista, vaid süüdistamise kaudu ka kaitseb. Kaitseb riiki ja kaitseb seda lepingut, millele oleme kõik alla kirjutanud.

Prokuratuur mitte ei ainult ei süüdista, vaid süüdistamise kaudu ka kaitseb. Kaitseb riiki ja kaitseb seda lepingut, millele oleme kõik alla kirjutanud.

Palju räägitakse kriminaalprotsessi kontekstis sellest „kõikvõimsast“ riigist väikese kaitsetu inimese vastu. Kujundina kõlab ju tõesti värvikalt, ent viib tegelikult eksiteele. Iga kriminaaluurimise kõige suurem trump on alati just advokaadi käes – tema klient. Riik ei saa peaaegu kunagi teada, mis tegelikult juhtus. Saab arvata ja oletada. Riik saab panna tagantjärele kokku pildi just neist tükkidest, mis leida õnnestub, aga kas see on sama pilt, mis tegelikkusele vastab, ei oska kunagi öelda. Hea advokaat aga küsib kliendilt küsimuse „mis juhtus?“ ja saab teada. Seejärel on juba kaitsetaktika küsimus, kas ja kui palju seda ka kellegi teisega jagatakse.

Kujutame ette olukorda, kus riigil ei ole esindajaid. Prokuratuuri pole. Igaüks ise saab pöörduda kohtu poole ja paluda kellegi karistamist. Selleks et süüdistamine päris suvaline poleks, võib ju kohaldada haldusmenetlusest tuntud „puudutatud isiku“ printsiipi – st süüdistada võib ainult asjas, milles süüdistaja poolel on mingi puutumus, on talle tekitatud kahju vms. Kuna lõpuks teeb otsuse kohus, siis polekski ju väga vahet, kas süüdistajad on tänases mõistes prokurörid või siis teevad seda inimesed ise. Kas nii? Tegelikult me ju sellist ühiskonda ei tahaks. Vähemalt mina ei tahaks. Prokuröritöö ei pruugi olla küll raketiteadus, kuid teatud kutseoskusi ja isikuomadusi vajab see siiski. Oskusi ja omadusi, mida, julgen väita, paljudel pole ega peagi olema. Ka ei tohiks riik leppida sellega, et riiki esindavad selles vallas asjatundmatud inimesed. Prokuröritööd õpitakse aastaid – esmalt koolis, seejärel kogenumatelt kolleegidelt, edasi aastaid seda tööd tehes. Keegi ei sünni prokuröriks. Olenemata vajadusest kohaneda ja ajaga kaasas käia, võiks laias plaanis ikkagi iga kingsepp oma liistude juurde jääda. On riigi väärikuse ja lõppastmes püsimise küsimus, millised on riigi esindajad. Seda mitte ainult prokuratuuris, vaid kõikides valdkondades.

On riigi väärikuse ja lõppastmes püsimise küsimus, millised on riigi esindajad. Seda mitte ainult prokuratuuris, vaid kõikides valdkondades.

Jah, on olnud mitmeid kordi, kui ma pole saanud tunda meie õigusriigi toimimise üle uhkust. Ma ei häbene öelda, et mõnikord on ka piinlik prokurör olla. On piinlik olla osa sellest süsteemist. See tunne aga tekib vastutusest. Tekib ühtekuuluvusest ja tegutsemisest ühe ja sama õigusriigi nimel. Kui kellelgi prokuröridest läheb kas siis oskamatuse, kogenematuse või muu põhjuse tõttu midagi halvasti, tunnevad end halvasti kõik, kes tööd südamega teevad. Iga prokurör vastutab prokuratuuri usaldusväärsuse eest. Kui Riigikohus ütleb avalikus lahendis, et prokurör käitus ebaausalt nii süüdistatavate kui kohtu suhtes ja esitas eksitavat infot, siis on kõikidel piinlik. Samas on kahju ka kolleegist, kes kindlasti sellist värvikat kohtlemist ära polnud teeninud ja tegi oma tööd. Ilmselt väärib ühel päeval käsitlemist, kas ja kui professionaalne on selline väljendus Eesti juristkonna tipu ja absoluutse eeskuju sulest. Ent ametialane „ärapanemine“ ja küsimuste küsimine mitte teadasaamise, vaid vastaja küündimatuse näitamise pärast on juba teine teema, mis loodetavasti ka ühel päeval arutada võetakse.

Kui uurimine venib prokuratuuri tegemata töö tõttu, siis peabki prokuratuur vabandama. Kui inimene ei saa aru, mis keeles Eesti prokuratuur temaga suhtleb ja mida ta täpselt tegema peab, siis peabki võtma vastutuse ja ütlema, et me ei saa hakkama keeruliste asjade selgitamisega. Kui ühiskond ootab selgitusi, millised uurimised ja miks on prioriteetsemad või mis sellest paremaks läheb, siis on ühiskonna vajadustele vastava prokuratuuri kohustus neid selgitusi jagada. Kui kohus leiab, et prokurör on asjatundmatu, on seaduses võimalused, mida sellistel juhtudel kasutada. Ent kui prokurör teeb tööd, milleks seadus ja ametisse nimetamise käskkiri teda kohustab, ning teeb seda südametunnistusega ja professionaalselt, siis ei saa talle midagi ette heita.

Ent kui prokurör teeb tööd, milleks seadus ja ametisse nimetamise käskkiri teda kohustab, ning teeb seda südametunnistusega ja professionaalselt, siis ei saa talle midagi ette heita.

Nagu öeldud, ei saa õigusriigis üks inimene teise üle valitseda, valitsema peab seadus. Prokuratuuriseaduse (ProkS) § 1 lg 1 järgi on prokuratuur Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, mis osaleb kuritegude tõkestamiseks ja avastamiseks vajaliku jälitustegevuse planeerimises, juhib kohtueelset kriminaalmenetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse, esindab kohtus riiklikku süüdistust ning täidab muid seadusega prokuratuurile pandud ülesandeid. Sama sätte lg 2 lubab prokuratuuril olla oma seadusest tulenevate ülesannete täitmisel sõltumatu ja tegutseda lähtudes seadustest ning nende alusel antud õigusaktidest. ProkS § 2 lg 2 annab ülesannete täitmisel sõltumatuse ka igale konkreetsele prokurörile, seades reegliks tegutseda ainult seaduse alusel ja oma veendumuse järgi.

Veendumusest, seaduse tasandil reguleeritud veendumusest jõuangi kolmanda põhjuse juurde, miks prokuratuuri õigusmaastikul tarvis on – liikumaks õigluse poole. Õigusemõistmise protsessis on just prokuratuuril võimalus ja, julgen öelda, luksus lähtuda õiglusest. Kohus peab langetama otsuse, mis on õige. Kusjuures ainult prokuröril on vabadus ja vastutus otsustada, kas esitada inimesele süüdistus ja viia asi kohtu lauale või mitte. Õiglus ja õigus ei ole sünonüümid. Ideaalmaailmas peaks saama nende vahele panna võrdusmärgi. Samas alati see ei õnnestu. Prokurör on aga see, kes peab olema ja saab olla õigluse poolel. Ei, mitte kõhutunde või kellegi näopildi, vaid ikka tõendite pinnalt. Küll aga tähendab see, et prokurör ei tee kohtu tööd ega langeta oma peas otsust, vaid lähtub kõige õiglasemast lahendusest just selle siseveendumuse pinnalt, mis on tekkinud neid tõendeid analüüsides, mis prokuröri käes on.

Õiglus ja õigus ei ole sünonüümid. Prokurör on aga see, kes peab olema ja saab olla õigluse poolel.

Toon näite. Väga harva on kriminaalasjades otseseid tõendeid. Otsene tõend tähendab, et tõend (tunnistaja, video/fotomaterjal) viitab otseselt, et inimene A pani toime kuriteo X – näiteks on vargus jäänud kvaliteetsele videosalvestisele, kust on tuvastatav A ja ka see, mille ja millal täpselt A varastas. Enamasti on tõendid kaudsed – üks udune foto, üks kehva mäluga tunnistaja. Samas võib prokuröri töö- ja elukogemusest ning väärtushinnangutest lähtuvalt piisata ka mõnest kaudsest tõendist, et tekiks siseveendumus inimese A süüdiolekus kuriteos X. Prokurör ei pea asja kohtusse saates olema veendunud selles, et kohus A süüdi tunnistab. Prokurör peab olema veendunud, et just A on teo X toime pannud. Need ei ole samatähenduslikud laused. Veendumus kohtu veendumuses ei ole eeltingimus asja kohtu ette saatmiseks. Kohus otsustab omakorda enda veendumuse järgi. See aga tähendab A jaoks riigi topeltkontrolli toimunu suhtes ja topeltkindlust, et langetatakse õiglane ja õige otsus. Kusjuures olulisem on just viimane – õigus. Kui prokuratuuri eesmärk on eelkõige õiglus, siis kohtu eesmärk õigus. Ütleb põhiseaduski, et õigust mõistab kohus. Kusjuures, õigust mõistab ainult kohus. See tähendab, et prokuratuuril ei ole isegi mitte õigust õigust mõista. Mõistagi on päriselu veidike kirjum, aga neid põhimõtteid ei tohi unustada. Arvan, et teame kõik ka neid juhtumeid, kus õiglane olnuks inimest karistada, ent kohus seda ei tee, sest kehtiv õigus ei luba. Sellisel juhul ongi õigusriigis ainult üks võimalus – inimene õigeks mõista. See aga ei tähenda, et prokuratuur oleks midagi valesti teinud. Prokuratuur pürib õigluse poole. Järgides seadust, tõendeid ja siseveendumust.

Prokuratuur pürib õigluse poole. Järgides seadust, tõendeid ja siseveendumust.

Kordan end – ilmselt pole ma kõige objektiivsem, aga ma tõesti usun, et prokuratuuri olemasolu pole tänases ühiskonnas võimalik ülehinnata. Toimivas õigusriigis peab olema süsteemne, selgete põhimõtete ja väärtustega prokuratuur. Seejuures ei saa need väärtused ja põhimõtted oleneda sellest, mis hommikuti ilmuva ajalehe arvates oluline on. Samas – prokuratuur ei saa vaadata mööda ühiskonna ootustest ja peab pidevalt suutma enda tegevust selgitada. See ei tähenda tuulelipp olemist, vaid väärikat ja väärtustega tööd, mis paneb inimesed mõistma selle töö vajalikkust.

Jah, prokurörid eksivad. Jah, selles ametis ei tohiks eksida, sest kaalul on väga palju ja riigi esindajad peavad olema professionaalid. Ometi eksitakse. Põhjus on lihtne – õigusemõistmisel, sh prokuratuuris töötavad täna veel inimesed. Soovides protsessi, kus ei oleks ühtegi viga ning mis kulgeks alati täpselt ühtmoodi, kusjuures ka täpselt etteprognoositava tulemiga, soovime tegelikult inimesed sellest protsessist välja võtta. Võimalik, et ühel päeval asenduvadki nii politseinikud, prokurörid kui kohtunikud erinevate andmetöötlussüsteemide või tehisintellektiga. Mina sellises maailmas elada ei tahaks. Olgugi tänane õigusemõistmine mingis osas subjektiivne ja olgugi, et mõnikord on ainus tarkus tagantjärele tarkus, siis valin igal juhul selle. Eelistan seda robotile, kes, tõsi, on maksimumtasemel objektiivne ja kohtleb kõiki võrdselt, aga ka ebavõrdseid. Sõna „õiglus“ viitab aga kõigele muule kui ebavõrdsete võrdsele kohtlemisele. Õigusemõistmine ei saa olla anekdoot, kus ameeriklased kiitlesid automaatsete masinatega, mis meeste habet ajavad. Küsimusele, nii ei saa ometi olla, sest kõikidel meestel on ju erineva kujuga lõug, oli vastuseks – jah, aga seda vaid esimesel korral.

Prokuratuur ei ole see automaat. Prokuratuuris töötavad inimesed. Ja praegu, mil maailm on hullem kui kunagi varem, on meil vaja just inimesi, kes liiguksid õigluse poole. Meil on vaja prokuröre ja on vaja prokuratuuri.