Enamikel prillikandjatest on silmad terved. Prillikandmise vajadus ei ole haiguse tunnus. Nägemist korrigeeritakse seetõttu, et silmamuna on oma murdmisvõime kohta ebasobiva pikkusega või on inimene jõudnud teatud vanusesse.
Nimelt ei ole teatud vanuses enam silmaläätse akommodeerimisvõime nii hea, et lähedal asuvaid objekte selgelt näha.
Kaugprillid
Umbes pooled prillikandjatest on lühinägevad ning vajavad korrigeerimiseks miinusprille. Neid kantakse kogu aeg. Enamasti kirjutatakse sellised prillid välja teismeeas või 20ndate elusaastate alguses. Lühinägevuse tekkel ei ole ühest põhjust. Oma osa on nii geneetikal kui ka elukeskkonnal. Miinusprillide vajadusest ei ole võimalik lahti saada prillide kandmist vältides või silmaharjutusi tehes. Küll aga mõjuvad harjutused hästi silmalihastele: paraneb nii silmalihaste koostöö kui ka akommodatsioon. Nooremas eas ei kirjutata enamikule kaugnägevatest inimestest plussprille, sest silmade akommodeerimisvõime kompenseerib ise vajamineva plusstugevuse. Kaugele vaatamiseks kirjutatakse plussprillid välja noortele üldiselt suuremate tugevuste korral (alates +2.0) ning vanematele inimestele.
Vanusega seotud lugemisprillid
Üldiselt vajab enamik inimesi peale 40ndaid eluaastaid lugemisprille. On ka neid, kes enam oma miinusprillidega lähedalt lugeda ei näe. Esmane puudujääk tekib 30-50cm kaugusel asuvaid objekte vaadates. 50ndate eluaastate keskpaigas ei ole enam ilma prillideta mugav vaadata ka arvutiekraanile (50-70cm) või tuleb oma miinusprillid eest ära võtta. Samas kaugele on prille endiselt tarvis.
Lapsed ja nägemine
Nägemist on vaja kontrollida juba väga varajases lapseeas. Lastesilmaarstid kontrollivad, kas mõlema silma nägemise areng kulgeb normaalselt ning võrdselt mõlemas silmas. Esmane silmade vaatlus tehakse sünnitusmajas. Järgmine soovituslik silmaarsti külastus peaks jääma 1.eluaasta algusesse, siis 3ndal ja 5ndal eluaastal või vastavalt silmaarsti soovitusele. Kui ühes silmas aeglustub areng aju tasandil ja olukord püsib lahenduseta nägemise täieliku välja arenemiseni, ei ole võimalik edaspidi seda prillidega parandada.
Oma lapse nägemisele peaksid tähelepanu pöörama ka lapsevanemad. Alla 5aastaste laste puhul tuleks kindlasti nägemiskontrolli minna, kui on näha, et üks silmadest kõõritab või lapsel on probleeme mänguasjade haaramisel jm. Kui vanem laps kissitab televiisorit vaadates silmi või vaatab asju väga lähedalt, võib samuti prille vaja olla. Alla 14aastased lapsed peaksid üldjuhul esimeste prillide määramiseks külastama silmaarsti.
Teismeiga ja nägemine
Eespool kirjutasin sellest, et kaugele on noortel teinekord ka plusstugevusi vaja. Küll aga on enamik teismeeas välja kirjutatud prille miinustugevustega. Sageli, kuid mitte alati, tuleks esmaste prillide täpse tugevuse teada saamiseks akommodatsiooniga seotud silmalihased ravimite abil lõdvestada. Seda teevad vaid silmaarstid. Järgmiste prillide saamiseks võib pöörduda optikakaupustes töötavate nägemiskontrolli spetsialistide, optometristide poole.
Lühinägevus progresseerub tavaliselt kuni 20ndate elusaastate esimese pooleni. Enamasti on selle põhjuseks silma pikkuse liigne kasv. Kui kasvab keha, siis kasvab ka silm, seetõttu suureneb ka miinustugevus.
Peale 40ndaid eluaastaid
40-50ndate eluaastate paiku võib esimeste lugemisprillide saamiseks pöörduda optometristi vastuvõtule. Nii ei pea ootama pikas järjekorras ning arstidel on võimalus tegeleda patsientidega, kes vajavad ravi. See ongi põhiline erinevus silmaarstide ja optometristide vahel. Silmaarst on õppinud silma tervist kontrollima ning vajadusel ravi määrama, optometristi väljaõppe eesmärgiks on koolitada spetsialiste, kes oskavad määrata kliendile õiged prillid või kontaktläätsed ning suunata arsti kontrolli lisauuringuid vajavad patsiendid. Lisaks võib öelda, et optometrist tegeleb terve silma nägemisteravuse hindamisega, silmaarst hindab silma tervist ning määrab vajadusel ravi.
50ndate eluaastate alguses tuleb kindlasti käia ka silmaarstijuures, et hinnata põhjalikumalt silma tervist. Esiteks on mitmeid haiguseid, näiteks diabeet, mille esmase diagnoosi võib aidata teha silmaarst silmapõhja uurimise tulemusel. Teiseks on silmahaiguseid, mis kulgevad ilma märgatavate sümptomiteta kuni pöördumatute kahjustuste tekkeni. Silmaarsti juures on soovituslik käia iga 5 aasta tagant. Peale 60ndaid eluaastaid iga kahe aasta tagant või vastavalt silmaarsti soovitusele. Prillid kirjutab arst või optometrist välja patsiendiga koostöös ning vastavalt patsiendi vajadustele. Seetõttu on oluline nägemiskontrollis öelda, kuhu ning millisele kaugusele prillidega vaadata soovitakse.
Kontaktläätsed ja silmaoperatsioonid
Alternatiiviks prillidele on kontaktläätsed ja laseroperatsioonid. Laseroperatsioonidega korrigeeritakse põhiliselt kaugele vajaminevat tugevust. Kontaktläätsed sobivad kasutamiseks olukordades, kus prillid võivad segada jm.
Kontaktläätsed võiks eranditult määrata optometrist. Läätsesid on erinevate materjalide ja disainiga. Kui osta endale kontaktläätsed ilma eelneva läätsekonsultatsioonita või eirata kasutamisjuhiseid, võib tulemuseks olla halvenenud nägemine või muutused silmas. Kõige sagedamini kuritarvitavad kontaktläätsesid noored, kellele prillide kandmine ei meeldi ning kes soovivad esimesel võimalusel teha laseroperatsiooni. Siinkohal on oma roll ka lapsevanemal. Minu praktika halvimaks näiteks on lapsevanem, kes ostis oma 14aastasele tütrele internetipoest kontaktläätsed ilma läätsekonsultatsioonita. Valesti valitud kontaktläätsede või hooletu kasutuse korral võib aga juhtuda, et sobivasse vanusesse jõudes on silm sellises seisukorras, et operatsiooni teha ei ole enam võimalik.
Tegelikult on lisaks lihtsatele miinus- ja plusstugevustega prillidele olemas väga palju erinevaid prilliklaaside ja kontaktläätsede tüüpe, mille valikul on abiks optometrist.
