Tänapäeva maailmas, kus ootused, kohustused ja teiste vajadused meid pidevalt ümbritsevad, on oma sisemise rahu säilitamine muutunud tõeliseks kunstiks. Inimesed, kes oskavad piire seada, ei ole külmad ega hoolimatud – nad on lihtsalt teadlikud oma energiast ja teavad, millele seda kulutada. Piiride seadmine ei tähenda teistele “ei” ütlemist, vaid iseendale “jah” ütlemist.
Esimene harjumus on teadlik reageerimine. Piiride seadmine algab hetkest, mil lõpetad automaatse nõustumise ja hakkad vastama teadlikult. Kui keegi palub sinult midagi või paneb sind surve alla, ei pea sa kohe jah ütlema. Rahulik paus enne otsuse langetamist annab sulle võimaluse kuulata oma sisetunnet. Küsi endalt: kas see on mulle praegu õige? Kas ma tahan seda tõesti teha? See väike hetk enne reageerimist võib muuta kogu olukorra. Kui otsus tuleb rahust, mitte süüst või hirmust, tunned end kindlamalt ja rahulikumalt.
Teine harjumus on loobumine vajadusest kõigile meeldida. Inimesed, kes kaitsevad oma rahu, teavad, et teiste heakskiit ei määra nende väärtust. Nad mõistavad, et me ei saa kõigile meeldida, ja see on täiesti normaalne. Nad ütlevad vajadusel rahulikult: “Ma mõistan sind, aga see ei sobi mulle.” Selline ausus hoiab ära ülekoormuse, väsimuse ja eneseületamise. Tõeline rahu saabub siis, kui tunned, et oled endale truu ka siis, kui keegi sinust valesti aru saab.
Piiride seadmine on viis öelda maailmale: ma hoolin sinust, aga ma hoolin ka endast. Kui hakkad harjutama teadlikku reageerimist ja loobud kõigile meeldimise vajadusest, märkad, kuidas elu muutub lihtsamaks, selgemaks ja kergemaks. Tõeline rahu ei teki sellest, et maailm on vaikne – vaid sellest, et sina oled.
