Ööelul on meelelahutuses kindel koht ja seda eriti noorte inimeste jaoks, kellele on see oluline sotsialiseerumiseks, lõõgastumiseks, tantsunaudinguks ning popkultuurist elamuse saamiseks. Öine meelelahutus pakub ka paljudele tööd, sissetulekut ning on kasumlik. Paraku ei saa mööda vaadata ka sellest, mida toob kaasa alkoholiga liialdamine: teised uimastavad ained, traumad ja avaliku korra rikkumised.
Probleemid puudutavad nii ööelus osalejaid endid kui ka tavalisi linnakodanikke, kes elavad piirkondades, kuhu öine meelelahutus on koondunud. Joobega seotud tagajärgedega tegelemine avaldab märkimisväärset survet nii politsei kui kiirabi ressurssidele.
Paar nädalat tagasi sai meedias tähelepanu Pärnu Linna volikogu otsus, millega leevendati vähem kui aasta tagasi kehtestatud piiranguid öisele alkoholi müügile kohapeal tarbimiseks. Muudatusettepaneku taga olid Pärnu meelelahutusettevõtted, kes soovisid suvisel perioodil pikendada meelelahutusettevõtetes alkoholimüügi aega kahe tunni võrra ööl vastu reedet. Vaatamata sellele, et linn ise ja ka ettevõtjad möönavad, et piirangud on toonud kaasa kesklinnas õigusrikkumiste vähenemise, otsustati ettevõtjate soov kiiresti rahuldada.
Kuidas sellised otsused sünnivad?
Linnakodanikel ja kõigil huvilistel on võimalik lugeda määruse muutmise seletuskirja ja vaadata volikogu istungi videomaterjali. Tegin seda minagi, et mõista otsuse tagamaad. Mõlemad allikad andsid aga kinnitust, et mingit sisulist arutelu selles osas istungil ei toimunudki. Argumendid, millega ettevõtjad oma muudatusettepanekut põhjendasid, olid kõike muud kui läbimõeldud. Ettevõtjate esindaja rõhutas oma lühikeses sõnavõtus peamiselt kolme mõtet: a) ärge tehke Pärnust pensionäride linna, b) noored tahavad pidutseda, c) laske meil raha teenida!
Kahjuks tuleb tõdeda, et Pärnu Linnavolikogu ei püüdnudki ise sisulist arutelu algatada, ning lihtsalt nõustus tingimusteta, ja hääletas määruse muutmise poolt. Ometi oleks siinkohal olnud asjakohane esitada täpsustavaid küsimusi selle kohta, milliseid lahendusi pakub kellaajalise piirangu leevendamise asemel ettevõtja ise? Volikogu ei haaranud kinni võimalusest sõlmida kokkuleppeid konkreetsete sammude osas, mis vähendaks alkoholi üleserveerimise ja liigtarvitamisega seotud riske öises linnaruumis.
Kes vastutab, et inimesed ei jääks liiga purju?
Asutustes, kus alkoholi müügi pealt kasumit teenitakse, ei ole alkoholiga liialdamine ainult tarvitaja enda vastutus. Kliendi eest vastutab ka alkoholi müüja, kellel on seadusest tulenev kohutus kliendile õigel ajal müük lõpetada, sest eelnevalt joodud alkoholi mõjul ei taju inimene alati ise oma seisundit adekvaatselt. Iga lahtioleku tunniga vastu hommikut suureneb nende inimeste hulk, kellele tegelikult alkoholi juurde serveerida ega müüa enam ei tohiks.
Ettevõtjad saaks nii mõndagi ära teha selleks, et tema klientide kõrgenenud meeleolu ei muutuks enesekontrolli puudumiseks. Maailmas on palju praktikaid, mille hulka kuuluvad sellised võtted, nagu näiteks tasuta vee kättesaadavaks tegemine, alkoholivabade jookide valiku suurendamine ja nende pakkumine, toidu pakkumine ka öisel ajal, teenindajate koolitamine märgatavalt joobes inimestele alkoholi müügist keeldumiseks, piisava arvu teenindajate ja turvameeskonna palkamine, kes suudavad vastutada oma klientide käitumise ja kriisisituatsioonide lahendamise eest jne. Kõik, mis päriselt aitab inimesel aeglasemalt ja vähem alkoholi tarbida, aitab ka tema pidutsemist selles asutuses pikendada.
Jah, kõik see eeldab läbimõeldud tegevust ja ka ressurssi, mis ongi osa sellest ärist. Ja alati ei olegi alkoholi läbimüük see suurim „kliendimagnet“, vaid loeb köitev programm, meeldiv keskkond, puhtad tualettruumid ja staffi suhtumine, milles tajud hoolimist. Just nende ettevõtjate tõttu, kelle ainus eesmärk on alkoholi müügi pealt raha teenida ning kes pärast oma tuikuvad ja lärmakad kliendid lihtsalt tänavale politsei ja kiirabi mureks jätavad, on piirangud kõige vajalikumad.
Kuhu jäi Pärnus kaasamine ja arutelu? Kuidas aetakse kohalikku alkoholipoliitikat!?
Öise meelelahutusega kaasas käiv alkoholi liigtarvitamine puudutab oluliselt laiemat ringi inimesi kui need, kes ööelus osalevad või selle pealt teenivad: kaaskodanikud, lähedased ja pered, tööandjad, majutussettevõtjad, politsei, kiirabi, heakorratöötajad jne. Seetõttu on alkoholi müüjate ja müügi piirangute reguleerijate (antud juhul KOV) vastutus ja kohustus otsida lahendusi, kaasata teisi osapooli ning leida ressursse ööelu paremaks korraldamiseks.
Arutelu ja kaasamine pole mitte ainult demokraatia alus, vaid ka viis asju paremini koordineerida, koos tõhusamaks muuta ja käituda nagu partnerid. Ainult raha teenimine turvalise elukeskkonna arvelt, jättes tagajärjed politsei kanda, pole jätkusuutlik tegevus ega loo kuurortlinnale head mainet. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on ka ööelus seista oma inimeste tervise ja heaolu eest, hoida selles küsimuses initsiatiivi, koordineerida koostööd ning jälgida, et kokkulepped peavad. Pärnu Linnavolikogu otsusest said partnerid teada aga alles meedia kaudu.
Anneli Sammel, TAI alkoholi ja tubaka valdkonna juht
