Täeidnus 11 november 2024
Andres Kents (60) on nüüd kohtuotsusega vaba mees. Tema tingimisi enne tähtaega vabastamise toetasid ka vangla ja prokuratuur, kes leidsid, et see lahendus annab Kentsile võimaluse tõestada, et ta on võimeline järgima seaduskuulekat eluviisi.
Eelmisel reedel jõustus Harju maakohtu määrus, mis vabastas Kentsi karistuse kandmisest tingimisi kuni 21. aprillini 2026. Esimesel kolmel kuul rakendatakse talle elektroonilist järelevalvet ning ta on kriminaalhooldaja jälgimise all.
Katseajaks on talle seatud mitmed piirangud. Ta ei tohi tarvitada alkoholi ja peab osalema sotsiaalprogrammis. Samuti on tal keelatud viibida koolide, lasteaedade ja lastekodude läheduses ning kontakti võtta alaealistega, välja arvatud lähisugulased, sh ka internetis.
Tallinna vangla ja prokuratuur toetasid Kentsi tingimisi vabastamist, mis sai kohtule oluliseks argumendiks.
„Vangla ja prokuratuuri toetus oli märgiline, sest nende hinnangul võimaldab elektrooniline järelevalve hoida Kentsi käitumist kontrolli all ka vabaduses ning see võib aidata kaasa positiivsetele muutustele,“ põhjendas kohus oma otsust. „Samuti on otstarbekas, et Kents läbiks kriminaalhoolduse raames sotsiaalprogrammi, mis aitaks tal probleeme lahendada ja saada vajalikku tuge.“
Kents on ise kriminaalhoolduse nõuetega nõustunud ja tõdes, et saab aru selle vajalikkusest.
Kuritegude taust
Andres Kents mõisteti 2022. aastal Harju maakohtus süüdi, kuna ta pani aastatel 2018–2021 toime sugulise iseloomuga tegusid alla kümneaastaste laste suhtes. Kuriteod leidis aset mitmes kohas, ohvriteks olid koolieelses eas poisid. Kohus leidis, et süü oli tõendatud nii kannatanute kui ka tunnistajate ütlustega, lisaks olid jälitusprotokolli lisatud videosalvestised. Kents ise süüd ei tunnistanud.
Karistuseks määras kohus talle üheksa-aastase vangistuse. Töötades Vanalinna hariduskolleegiumis kojamehena, puutus Kents oma ohvritega kokku, kuna osa neist käisid lasteaias, kus ta samuti töötas. Ülejäänud ohvrid olid vennad, kelle ema palus tal lapsi hoida. Kuigi politsei huviorbiiti sattus Kents juba 2010. aastal, ei olnud siis võimalik süüdistust esitada, kuna kannatanud ei olnud nõus ütlusi andma.
Juhtumid hõlmasid intiimpiirkondade puudutamist ja muud sobimatut käitumist ohvrite suhtes, mis tegi tema kuritegudest eriti rasked ja sügava jälje jätvad.
Vabanemisprotsessi varasemad katsed
- aasta alguses vähendas ringkonnakohus Kentsi karistust viiele aastale, arvestades karistusaja algust tema vahistamisest 2021. aastal. Seega oleks ta trellide tagant vabanenud 2026. aasta kevadel. Juba 2023. aasta lõpus tundus, et ta võib vanglast lahkuda, kuna Tartu maakohus otsustas toona tema tingimisi vabastamise kasuks. Prokuratuur vaidlustas selle otsuse ja hiljem tühistas Tartu ringkonnakohus vabastamise.
Seekord, nagu Harju maakohtu määrusest näha, ei pidanud prokuratuur vajalikuks vabastamist vaidlustada, ning ka vangla leidis, et Kents ei pea enam kinnipidamisasutuses viibima.
Täeidnus 23 november 2023
Esmaspäeval 21..11.23 tegi Tartu maakohus otsuse vabastada Andres Kents tingimisi enne tähtaja möödumist talle määratud vanglakaristusest. Kentsile rakendatakse elektroonilist jälgimist ning ta on kohustatud järgima käitumiskontrolli tingimusi.
Veeburaris algab kohus 58-aastase Andres Kentsi üle, kes väidetavalt ja süüdistuse kohaselt elas ligi 30 aastat topeltelu, olles ühelt poolt lugupeetud kolleeg mitmes lasteasutuses, aga samas väärkohtles süsteemselt lapsi. “Pealtnägija” tõstatas küsimuse, kuidas aastakümnete jooksul korduvalt aimati ja isegi hoiatati, et midagi on viltu, aga asi alati sumbus.
Ehkki paari nädala pärast algaval protsessil süüdistatakse Kentsi nelja koolieelikust poisi seksuaalses väärkohtlemises kolme aasta jooksul, töötas ta ligi 30 aastat lasteasutustes, kus tema käitumine tekitas korduvalt küsimusi, aga teema alati sumbus.
Kents viibib alates mullu aprillist vahi all ja ühtegi süütegu ise ei tunnista.
“See on ehe näide sellest, kuidas üks inimene suudab võita kõikide usalduse, isegi täiskasvanud inimeste usalduse, ja tegutseda tegelikult aastaid nii, et mitte keegi mitte kuhugi ei teata või isegi, kui teatatakse, siis tegelikult rääkida ei julge mitte keegi,” ütles ringkonnaprokurör Leelet Kivioja.
1990. aastate keskpaigas sattus toona üheksa-aastane Lauri (nimi muudetud) Kentsi juurde. Poisi bioloogilised vanemad läksid lahku, ema leidis uue elukaaslase ja Kents oli kasuisa vend.
“Kuna ta oli siis inimene, kes andis mulle kõike, tähelepanu ja kõike. See asi, mida ma ei olnud pisikesena saanud. Ja siis küllap ta nägi selle kõik ära ja sealt hakkas kõik pihta,” rääkis Lauri.
“Päris sageli on nii, et vanematel ei ole oma lapse jaoks aega, neil ei ole ka ruumi, kodu on nii väike, et sinna lihtsalt füüsiliselt ei mahu inimesed ära. Laps hakkab otsima siis sellist turvalist täiskasvanut,” selgitas Kivioja.
“Ma kõigepealt peale kooli käisin seal ja igal õhtul tulin koju. /…/ Aina rohkem oli see, et ma hakkasin jääma sinna ööseks,” rääkis Lauri, kelle sõnul hakkas ta alaliselt Kentsi juures elama, kui oli kaheksa- või üheksa-aastane ning see kestis kuni 26. eluaastani.
Poiss õppis ühes Tallinna äärelinna koolis ja koolivälisel ajal aitas onu tööl.
Loe ka: 57-aastast Andres Kentsi süüdistatakse nelja alla 10-aastase lapse seksuaalses väärkohtlemises
Väliselt oli Kents igati usaldusväärne – ta töötas Vanalinna Hariduskolleegiumi ehk VHK majahoidjana ja käis aastate jooksul abis mitmes noorteasutuses ning programmis.
Nelja silma all algas aga ärakasutamine. “Kõigepealt üks oli mängimise käigus ja teine oli õhtuti kaissu pugemisega. /…/ Päris mitmeid kordi ärkasin keset ööd ja siis ta tegeles seal,” rääkis Lauri, viidates seksuaalsele ärakasutamisele.
Lauri sõnul toimus ärakasutamine tavaliselt kord päevas, kuid mõnikord ka viis-kuus korda päevas.
“Mida nooremalt algab väärkohtlemine, seda pikemalt see kestab. Ütleme, et kui hakatakse last väärkohtlema sünnist saati, see on osa tema elust, ta ei saagi aru, et see midagi valet on. Teda võib viis aastat, kümme aastat väärkohelda, kuni mingi hetk käib, eks ju, klõps,” kommenteeris lastemajateenuse juht Anna Frank.
“Me kutsume seda niisuguseks, ma ei tea, võib-olla kasutatakse seda ka ajakirjanduses – selline libaarmastus. Et seal võivad olla täitsa vastastikused tunded, mis on täiesti haiged. Aga need võivad täita mingeid tühimikke ka, mis on selle lapse elus ja ka muidugi selle toimepanija elus samamoodi, miks tema niimoodi käitub,” rääkis Frank.
Lauri sõnul hakkas ta Kentsile vastu 15-16-aastaselt. “Kui ma hakkasin endale teadvustama, et see ei ole normaalne. /…/ Kuna ma olin ikkagi päris palju ta mõju all, siis ei olnud mul kellelegi sellest rääkida ega ei olnud ka mitte kuskile ära minna sealt,” sõnas ta.
Vestlustest tunnistajatega joonistub välja, et Lauri ei olnud esimene ega kaugeltki viimane laps, kes Kentsi juures ööbis. Enamasti usaldasid täiskasvanud ise lapse tema rüppe.
“Andres Kentsi on kõik iseloomustanud kui ääretult meeldivat suhtlejat, alati väga viisakalt riides. Oskas võita usaldust. /…/ Ta võitis kõigepealt ka täiskasvanute usalduse ja siis pakkus juba abi lastega tegelemisel,” ütles Kivioja.
“Pealtnägija” vestles mehe mitme ekskolleegi ja tuttavaga. Näiteks pensionil Marju (nimi muudetud) puutus Kentsiga kokku ühes noortekeskuses ja hiljem lastekodus. Ehkki mees polnud lastekodus ametlikult tööl, käis ta seal ühtelugu ja lõpuks ööbisid mõned kasvandikud tema juures.
“Ma olen nii šokeeritud kõigest. Ma ei oska ollagi, et kuidas ometi ei saanud midagi aru,” ütles Marju nuttes.
Ühelt poolt väljendavad tuttavad-töökaaslased-naabrid šokki, teisalt nii üks kui ka teine võttis jutuks, miks Kentsi kodus tiirlevad võõrad poisikesed.
“Ma olen temaga sel teemal isegi rääkinud ja öelnud, kui ohtlik see võib olla ühele meesterahvale. Kuidas üks inimene suudab niimoodi ära petta! Ma olen nii šokeeritud, et ma ei tea,” rääkis Marju.
“Ta minu meelest seal VHK-s oli tugiisik mõnele poisile. Ja siis me just rääkisime sel teemal, et kas see on okei,” sõnas Marju.
“Need jutud tekitavad minus natukene viha, et miks inimesed ei pöördu. Sest meieni jõuab ka väga palju juhtumeid, kus inimestel on mingisugune aimdus, sisetunne, mingisugused väikesed tähelepanekud ja nad arvavad, et see ei ole nende asi reageerida, et kas pole nende asi või äkki seal ei ole midagi,” rääkis Frank.
VHK kinnitab, et Kents oli kooli juures alates selle loomisest, aga ei olnud kunagi ametlik tugiisik. Direktor Kersti Nigesen ei soovinud kaamera ees kõneleda, aga tõdes kirjalikult, et märkas Kentsi puhul omasooihalust ja pidas sel teemal isegi vestluse, kus lepiti kokku, et mees ei tegele lastega. Koolijuht rõhutas, et see ei tähenda, nagu oleks ta taibanud, et toimub väärkohtlemine.
Esimesed vihjed juba 2010. aastal
Ühelt poolt sättis Kents ennast tööle mitte ainult lasteasutustesse, vaid ka töökohtadele, kus tema käimised ei tekitanud liigseid küsimusi. Teisalt ei saa passiivsust ette heita ainult töökaaslastele.
2007. aastal abiellus Lauri Katrega (nimi muudetud), kellele ajapikku tunnistas, et onu Andres oli teda süsteemselt kuritarvitanud. “See on jätnud väga sügava jälje. On asju, millest ta ka tänasel päeval veel ei ole valmis rääkima,” sõnas Katre.
Samas noorpaar ei katkestanud suhtlust onuga ega teatanud kuhugi. Veel enam, kui 2010 jõudis politseisse esimene vihje ühe lastekoduga seotud poisi võimaliku kuritarvitamise kohta, hoiti suu kinni.
“Tõepoolest, esimesed vihjed politseile jõudsid aastal 2010, et Andres Kents tunneb ebatervet huvi alaealiste poiste vastu. Toona vesteldi hulga poistega, kes sel ajahetkel politseile ütlusi või siis õigemini Andres Kentsi süüstavaid ütlusi ei olnud valmis veel andma,” kinnitas Kivioja.
“Kuna Andres oli mulle nagu väga lähedane ja selline, siis ma andsin seal valeütlusi,” sõnas Lauri.
“Nüüd hiljem, tõesti, nad on öelnud, et jah, toimus, aga aastal 2010 politseil sellised kannatanud puudusid, kes oleksid julgenud rääkida, et tõepoolest nende suhtes pandi toime seksuaalkuritegu,” rääkis Kivioja. “Midagi teha ei saanud tõesti,” lisas ta.
Katre hinnangul oli Lauri häbi tunnistada. “Ma arvan, et tal oli häbi. Sest kui ta oleks tunnistanud sel hetkel, et Andres on väärkohtleja, siis oleks inimesed teinud järelduse, et teda ka väärkoheldi.”
Suhted katkesid alles 2017, kui Katrel ja Lauril olid juba endal lapsed ning nende sõnul ühel hetkel nägid, kuidas Kents tunneb ebatervet huvi nende poja vastu.
Lauri ja Katre sõnul läksid ja rääkisid nad 2017 politseile esimest korda kogu loo ausalt ära, kuid prokurör Leelet Kivioja sõnul pole sellest säilinud ühtegi kirjalikku jälge. Pealegi olid Lauri suhtes toime pandud võimalikud süüteod juba siis aegunud.
Kents läks tööle lasteaeda, kus käis Lauri laps
2018. aasta suvel asus Kents tööle – algul koristajana, hiljem majahoidjana – Mustamäe lasteaeda Mooniõied. Teda soovitas tööle endine kolleeg, kellel jagus vaid kiidusõnu, ning samas lasteaias käis Lauri ja Katre laps.
“Kui ma läksin lasteaeda oma lapsele järgi, ma nägin teda seal lasteaia ukse peal. Ja sealsamas ma läksin kohe selle lasteaia direktori kabinetti. Palusin tulla sinna ka majandusjuhatajal. Ja teavitasin neid sellest, et neil on majas pedofiil,” meenutas Katre.
Direktor Lea Treiberg keeldus samuti kaamera ette tulekust, aga väidab kirjalikus kommentaaris, et ema jutt oli palju hägusem. “Kahjuks ei olnud lapsevanem konkreetne ja tema ütlemine “ta on ju selline” tõlgendasin mina, et lapsevanemale ei sobi A. Kents oma naiselikku tüüpi olekuga,” kirjutab Treiberg, kelle sõnul kinnitas ka Andres Kents talle, et tegu on peresisese arusaamatusega.
“Siis, kui ma direktrissiga rääkisin, ma palusin neil pöörduda Rahumäe lastekaitse ja seksuaalkuritegude osakonna poole täiendavaks kontrolliks. Ma teavitasin teda sellest, et Andres on olnud varasemalt huviorbiidis, aga ta keeldus seda tegemast, sest tema oma kohustusliku kontrolli kusagilt registrist oli ära teinud. Ja ta lihtsalt keeldus uskumast, et Andres võiks olla selline inimene,” rääkis Katre.
“Peale vestlust direktoriga ma olin endast nii väljas, ma nutsin. Ma läksin võtsin rühmast lihtsalt lapse, tema asjad, ja ütlesin, et laps rohkem ei tule.”
9. oktoobril 2018 kirjutas Lauri direktorile veel jätkukirja, milles viitab, et Kents on politseile huvipakkuv isik, aga lasteaia juhataja vastas: “Palun teil täpsustada, mida te silmas peate ning mida peaksime ette võtma meie? Jääme ootama teiepoolseid selgitusi.”
Teadaolevalt kumbki osapool kuhugi rohkem ei pöördunud. “Mina soovitan kindlasti pöörduda esmalt politsei poole, mitte tööandja poole. Kui kardetakse lihtsalt alusetult kellelegi plekki külge panna, siis kindlasti pöörduge pigem politseisse. Sest politsei oskab selle infoga delikaatselt ringi käia. Ja kui sellel infol ei ole alust, siis kindlasti ka ei häbimärgistata seda inimest, kes tegelikult süüdi ei ole,” selgitas Kivioja.
Uued võimalikud ohvrid
Teele ja Pille (nimed muudetud) pojad käisid sama lasteaia ühes rühmas. 2019. aasta jooksul ilmnesid mõlemal poisil käitumisraskused ja tervisemured, mille kõige silmatorkavam osa oli hirm uinumise ees – nii lõunaune ajal lasteaias kui ka õhtul kodus.
“Ta hakkas karjuma: “Appi, appi, emme, et tule appi”. Ja siis, kui ma ta üles võtsin voodist, siis ta oli nii hüsteerias, et ta ei rahunenud maha. Ta võis niimoodi kuni tund aega olla järjest ja täiesti krambis. Ja ma ei osanud ka midagi teha, kuna see kordus iga öö,” meenutas Pille.
Mõlemad pered rääkisid arstide, psühholoogide ja lasteaia personaliga, aga nood soovitasid muuta menüüd, vaadata üle elukorraldus ja pigem otsisid põhjuseid kodust.
“Et otsige kodust probleeme, et mis te meie otsa vaatate, et kui laps ütleb, et ei meeldi, äkki teil on endal nagu pingeid,” ütles Pille.
“Nad arvasid, et nende poolest on kõik õigesti ja et äkki otsite probleemi kodust,” sõnas ka Teele.
Vanemad olid Kentsi lasteaias näinud, aga mingit alarmi see ei tekitanud kuni reede, 10. jaanuarini 2020.
“Aasta 2020 jaanuaris tuli meie laps koju õhtul, reede õhtul. Ta oli rampväsinud, ta oli magamata. Ja ta oli agressiivne. /…/ Ta loopis asju, aga ta ka viskas ennast selili maha. Ta ei tahtnud riidest lahti võtta. Ja ma küsisin, et kallikene, kas sa oled ikka lasteaias maganud, vahel sa väsid ära ja siis sa ei jaksagi olla, eks ju? Et kas sa oled maganud? “Jaa, magasin! Onu Andres võib ka öelda, et magasin”,” meenutas Teele vestlust pojaga.
“Ja kui ma ütlesin, et ole hea, et pane nüüd asjad kokku, et hakkame magama minema. Siis laps muutus täiesti agressiivseks. Ütles “ma ei taha magada, ma ei taha! Ma ei taha hambaid pesta, ma ei taha pidžaamat selga panna, ma ei taha voodisse minna”. /…/ Ja ta lihtsalt peksis ja lõi, jooksis vastu seina, lõi oma pead, tagus oma pead. Ta oli täiesti endast väljas ja agressiivne. Ja ma lihtsalt võtsin tal niimoodi selja tagant ümbert kinni. Ta vehkis käte ja jalgadega ja ma lihtsalt hoidsin teda niimoodi, et ta ei teeks endale haiget, et ta ei teeks mulle haiget. Ja et ta rahuneks. Ja lihtsalt kõigutasin teda ja üritasin teda rahustada. Ja me olime seal vist kolmveerand tundi, enne kui ta magama jäi. Ta lihtsalt röökis ja lihtsalt karjus ja see oli nii õudne,” rääkis Teele.
“Ja kui tuli siis laupäeva lõunauni, siis ta ei muutunud agressiivseks enam, vaid ta ütles, et emme, et ma ei julge magama jääda. Meil oli kõik juba unejutt loetud. Ja ma küsisin, et mis on, miks sa ei julge, räägi mulle, et sa võid mulle rääkida. Ja siis ta tükk aega mõtles ja siis ta puges meie /…/ magamistoa radika alla, kägarasse, ja ütles – “kui ma magama jään, siis tuleb muru seest sõrm ja katsub minu peput”. Ja siis ma ehmusin korraks ära, mõtlesin, et mis jutt see nüüd on. Ma küsisin, et kas sul on kuidagi kunagi selline sõrm tulnud. “Jaa, ma lasteaias magasin ja siis tuli selline sõrm ja katsus mu peput”. Ma küsisin, et kuidas ta katsus. Ja siis ta näitas niimoodi, nimetissõrmega, et nagu kutsus enda poole nimetissõrmega. /…/ Ja siis ta mõtles tükk aega, oli vait. Ja siis lõpuks ütles hästi vaikselt, et “emme, ma tahtsin karjuda, ma tahtsin appi hüüda, aga ma olin liiga unine”. Ja siis mul oli selline tunne, et maailm jäi lihtsalt too hetk seisma,” kirjeldas Teele.
Pühapäeva, 12. jaanuari õhtul saatis Teele lasteaia juhtkonnale kirja, milles rääkis kahtlusest ja mainis ka Andres Kentsi, ehkki ei viinud kokku, et tema on võimalik väärkohtleja.
Esmaspäeval, 13. jaanuaril 2020 vabastas direktor Kentsi usalduse kaotuse tõttu, aga ei öelnud seda ei vanematele ega vihjanud politseile. Direktor Treiberg ütleb selgituseks, et kõnealune reede oli lasteaias sündmusterohke ja tal polnud konkreetseid fakte. “Ma ei saa ka täna 100 protsenti kindlusega väita, et sel päeval kogu segaduse keskel A. Kents käitus lapsega ebasobivalt.” Igatahes pall kukkus jällegi maha.
“Mina kutsun üles ikkagi pigem reageerima, pigem kellegagi arutama, ära jäta enda teada. Kui sinul inimesena või spetsialistina mingi kahtlus tekib, räägi kellegagi, äkki keegi mõtleb, et kuule, äkki võib kellelegi veel rääkida. Kui me räägime nendest juhtumitest, see ei tähenda alati, et kohe tulevad vilkuritega politseid, hakkavad kõiki üle kuulama ja läbi otsima. Hakkame kuskilt pihta just laste huvides,” kommenteeris Frank.
“Tegelikult ka seadus kohustab, et kui keegi märkab abivajajat või hädasolevat last, siis täiskasvanul on kohustus sellest teavitada,” ütles Kivioja.
2020. aastal algas uurimine
Uurimine algas alles mais 2020 hoopis ühelt tähelepanelikult naabrilt tulnud vihjest ja kulus veel ligi aasta, kuni Kents 2021 aprillis kinni peeti.
Alles siis, kui asjast lehes kirjutati, panid Teele, Pille ja teised vanemad pildi kokku, et tegu on sama Andresega. Spetsialistid ja politsei vestlesid nii vanemate kui ka lastega lastemaja spetsiaalses ruumis ning tasahilju koorus tõde.
“Minu jaoks oligi kõige suurem šokk see, et ma mõtlen, et ma viin oma väikese lapsekese lasteaeda ja see on maailma turvalisim koht üldse, kus ta käib. Ja siis ühel hetkel lihtsalt maailm variseb kokku, kui sa saad aru, et ei ole kõige turvalisem koht. Ja see teeb haiget. /…/ Keegi ei tahaks kuulda oma lapse suust kas või vihjamisi, et keegi on üritanud midagi teha,” rääkis Pille.
Kentsi kolleegid, kellega “Pealtnägija” rääkis, ütlevad, et ka neil on trauma ja uurimissaladus ei lubanud kõigest rääkida, kuid lapsevanemad heidavad ette tõrjumist ja varjamist. Neid nörritab näiteks, kuidas lasteaed ei teavitanud kahtlustest oktoobris 2018 ega jaanuaris 2020 ning alles pinnimise peale tunnistas, et Kents üldse lastega kokku puutus.
“Me olime vihased ja pettunud, et meie eest sellist asja varjati. Ja meile tundus, et lasteaed on asunud ringkaitsesse, et varjata kõike seda, mis seal tegelikult toimus. Ja mis seal tegelikult toimus, me ei ole siiamaani aru saanud,” ütles Teele.
Kümmekond lapsevanemat saatsid juunis haridusametile umbusalduskirja direktori aadressil, aga ametkond järeldas, et juhtunu on küll kahetsusväärne, kuid Treiberg ei valetanud ega rikkunud määrusi.
Kohtupidamine Andres Kentsi üle algab veebruaris. Süüdistuses on neli alaealist kannatanut, neist kaks Mooniõied lasteaiast. Üks neist on Pille poeg, Teele poja osas tõendeid lõpuks nappis. Kuid traumad ja probleemid, millega kaks pere siiani maadlevad, on väga sarnased ja teraapias käivad nii lapsed kui ka nende vanemad.
Kokkuvõttes leidis “Pealtnägija” aastakümnete pikkuses ahelas vähemalt viis konkreetset hetke, mil vaid grammike rohkem tähelepanu või avameelsust oleks tsükli katkestanud.
“Pealtnägija” pöördus advokaadi vahendusel ka Kentsi poole, kes teatas, et enne kohtupidamise algust ei pea ta võimalikuks midagi kommenteerida.
Üks koht, kuhu saavad pöörduda nii vihjeandjad kui ka ohvrid, on Lastemajade süsteem, millel täitub sel kuul viis aastat tegutsemist. Lisaks on nii sotsiaalkindlustusameti juures kui ka eraldi terve võrgustik tugigruppe täiskasvanutele, keda lapsena väärkoheldi.
Allikas. Err.ee
