On päris mitmeid viise, kuidas oma elu elada. Mõned neist tunduvad üldiselt kergemad, teised raskemad. Põhimõtteliselt me kõik ihkame seda teed, mida on kergem käia, mis pakub rohkem rõõmu kui kurbust.
„Terviseks!“ hüüame sünnipäevadel, kui tõstame klaasi. „Palju õnne!“ kirjutame alla kaartidele. Paraku need kaunid väljendid on muutunud koha täitjateks, sest harva leiab hüüdja mahti mõelda, mida ta nüüd hüüdis või allakirjutanud aru saada, mida tähendab tema õnnesoov. Kui nendel soovidel oleks ka tegelik sisu ja soovijal/hüüdjal tegelik soov, midagi muuta, siis ei oleks meid ümbritsemas nii palju konflikte, haigusi, viletsust jne.
Me kasvame heategijate-süüdiolijate maailmas. Kui, kellelegi on halb, siis on keegi (teine) selles süüdi – süüdiolija. Kui kellelgi on halb, peab keegi (teine) selle heaks tegema – heategija. Kui meile on halba tehtud, siis on süüdi teine inimene, kes vähemalt peaks selle halva korvama ja/või ka ise sellise halva läbi elama. Kõige lihtsamal kujul näeme seda laste liivakasti mängudes – sina astusid minu liivakujukese katki, minul on nüüd õigus astuda ka sinu oma katki. Kas kumbki osapool pärast seda ka õnnelikum oli?
Ellujäämise Õpetuse kandev idee on just sellistest, liivakastis alguse saanud, hea kiitmise ja halva karistamise mängudest edasi liikumine. Liikumine selles suunas, kus tegelikult tekib rahulolu ja õnnetunne.
Ellujäämise Õpetus on õpetus, kus meie partneriks on meie keha. Keha märguanded on need, mis aitavad meil aru saada, kas meie mõte, sõna ja tegu viivad meid rahulolu suunas või sealt eemale. Mida tugevam on keha märguanne ehk mida valusam ja raskem on haigus, seda kaugemale oleme libisenud sellest, mida tegelikult igatseme.
Kuidas andestada? Mängus on kolm osapoolt: 1) halb, 2) mina 3) minu keha. Seega:
Ma annan sulle andeks, mis sa mulle tegid – ma tänan sind väärt õppetunni eest.
Ma annan endale andeks, et ma selle halva endasse võtsin või välja kutsusin – ma pole veel täiuslik, seega pole põhjust ennast süüdistada.
See üks ja ainus, mille poole me kõik instinktiivselt ihkame on armastus. Tants ja trall käib selle juurde kahmamise või siis vähemalt kindlustamise nimel. Miks on nii, et kui me oleme äsja armunud, tundub alati just see armastus kõige ilusam ja puhtam olevat? Aga vaadake vastarmunuid – mõlemad pooled annavad armastust välja – ma armastan sind. Õige armastus ei sünni kuskil kahe inimese vahel või mujal teadmata kohas – see sünnib ikkagi minu sees ja ma annan seda teisele inimesele. Seega, need kes otsivad armastust joostes ühe inimese juurest teise juurde, ei pruugigi seda leida, sest armastus on enda sees ära kuivanud…
Andestades ja armastust kiirates on tasapisi võimalik liikuda rahulolu ja õnne suunas.
