Ma tunnen valu ja seejäärel ma keelan end. Keelan end seda tundmast. Ma naeran valjusti südamest ja seejärel tunnen ahastavat piinlikkust. Võin käia häbiga ringi. Võin käia lauldes ringi. Ma võin lausuda suuresti enese tõtt-see millesse keegi teine ei usu. Aga ma võin ta ka välja kõvasti karjuda ja kisendada. Ma võin sellest vaikida. Läbi kõikide lihast ja luust. Ma võin olla ebaviisakas ja ignoreerida kõike. Ma võin püsti tõusta keset etendust ja ära minna. Ma saan olla nagu kõik teised, aga ma saan jääda ka iseendaks.
Tegelikult ma võin enese käest küsida, millised on kõik teised? Milline on see niinimetatud hall ühiskond ja, et kas ma mitte ise pole osa sellest? Kas me mitte kõik pole ainulaadsed oma veidrustes ja hullumeelsustes? Mis on see mis on üldine? Ja mida tähendab jääda iseendaks? Minu jaoks tähendab iseendaks jäämine seda, et sa julged elada oma tunnete järgi. Nende kõige sügavamate, et ma ei peaks iial häbenema enda öeldut või tehtut. Sest ma olen inimene ja kõike mis ma teen teengi selleks, et jääda ning saada iseeendaks. Iseendaks jäämine tähendab kuulata teiste arvamust, sellest järeldus teha kuid lõpus siiski kuulata enda häält ja enese tõde. Iseendaks jääda tähendab lasta endale, ühiskonda
võimalikult vähe mõjutada.Vaja on aru saada, et pole vaja tahta rohkem kui sul on vaja. Sest siis hakkavad asjad su elus ”veritsema”. Kõik jookseb lakkamatu kiirusega, elu, võimalused. Iseendaks jääda tähendab omada vaimselt rohkem kui materiaalselt. Hinnata hetki ja töötada selle nimel, et omada aega ja vabadust. Sest nagu juba Remarque ütles ”Kõik mida rahaga saab joonde ajada, on odavalt saadud”. Raha takistab minu jaoks väga palju iseendaks jäämist, kõige suurem ühiskonna seadus ja mudel.Kõige suurem takistus.Kõige suurem ebajumal. Selleks on raha ja kõike, mida selle eest osta saab, ka vaimset tühisust.
Aga kas siis olla nagu kõik teised või jääda iseendaks? Milleks on oluline jääda iseendaks? Ma usun seepärast, et me kõik ei tantsiks ühe rütmi järgi. Et oleks rohkem värve, toone ja helisid meie eludes. Et oleks valik. Ning kui ma peaks olema ja tegema teiste järgi, siis ma ei saaks iial päriselt õnnelikuks. Sest siis ma surun ennast ja enda soove pidevalt alla.Ja siis hakkavad seda kõik teised ka tegema ja lõpuks tehaksegi asja mis peaagu mitte kellegile ei meeldi, aga kõik teevad seda, sest teised teevad. Eriti seepräast, et nii on normaalne ja kõik ebanormaalne on ühiskonnas suhteliselt taunitav. Et vältida koos marssimist, tuleb jääda iseendaks. Ülim näide õnnetusest, mis tabab inimesi kui kõik teevad ühtemoodi, kannavad ühesuguseid riideid ja istuvad täpselt ühte värvi diivanitel on meie Nõukogude Eesti. Kõik oli üheaegselt ääretult lihtne ja raske. Lihtne seepärast,et polnud võimalus. Pole võimalust ega teadmist ei teki unistustki. Raske seepärast, et kellel tekkis unistus, see seda täita ei saanud.Tekkiski surnud ring ja ühiskond millel puudus isiklikkus. See on esimene asi, mis on igale inimesele tema vaimsuse jaoks kõige tähtsam, mõttevabadus.
Nüüd kui meil tänapäevases demokraatlikus Eestis ja Euroopas see võimalik on, ei kasuta seda siiski paljud inimsed ära.
Üheks selle liikumise brändiks on meedia, kõik sinna alla kuuluv, raadio, televisoon, ajakirjad, ajalehed.See kõik takistab mul palju olla mina ise. Eriti paar aastat tagasi, kui vaatasin ajakirja ja lugesin sealt, et ilus naine on hästi peenike naine. Ma tundsin siis, et see ongi õige. Nagu paljud muud miljonid naised ja mehed. Et on kriteerium ja selle järgi peabki välja nägema, selline peakski olema. Selline on kuum, selline on vastupandamatu. Sedasi välja näha on ainuõige viis.Hetkest millal lasin end sedasi mõjutada, ei olnud ma enam mina ise. Aga kes ma olen siis kui ma pole enam mina ise? Ma polegi siis enam keegi. Ma olen hall mass siis.Laulan ja marsin ringi ühes ja samas hullumeelsus. Ühe ja sama viisiga.Täpselt nagu seda on elu kommunistlikus riigis. Täpselt nagu seda on väga palju tänapäeva elu, demokraatlikus riigis.
Mina jään iseendaks. Sest iseendaks jääda on ilus. See on üks ilusamaid ja puhtamaid osasid elu juures. Sest ainult siis saan ma keset etendust minema kõndida, naerda valju häälega ja ainult siis saan ma tunda end mugavalt ja vabalt igalpool ja igal ajal. Sellisel tingimusel saab end maailma laiali jaotada ja seda õdusalt sisse hingata.Väikeste-tillukeste hingetõmmetega, kus sul on aega ja veendumust kõike seda teha.
Olla nagu kõik teised, on mugav, kõige lihtsam viis.Sest siis ei pea ise uurima sügavusi, saab lihtsalt ja kindlameelselt omaks võtta kõik selle mida pakub pinnapealne ühiskond. Olla mina ise, on pikk teekond. Kus ma juurdlen enda üle, oma tunnete ja veidruste. Seejärel aksepteerin neid ja siis lasen kõik välja. Olla mina ise tähendab lahkuda varem, tõusta püsti kui kõik teised istuvad.
