Tänapäeva maailm õpetab meid kiirustama. Me tahame vastuseid kohe, tulemusi kohe, edu kohe. Ootamine tundub justkui kaotatud aeg. Kuid elul on oma rütm. On hetki, mil edasi liikumine ei tähenda kiirendamist, vaid usaldamist. Mõnikord on kõige suurem tarkus kannatlikkus.
On lihtne kaotada usk, kui midagi ei juhtu nii kiiresti, kui lootsid. Kui tööpakkumine viibib, kui suhe ei arene, kui plaanid ei realiseeru. Kuid sageli ei ole viivitus tagasilükkamine. See on ettevalmistus. Elu seab paika asjaolusid, mida me veel ei näe. Inimesed, olukorrad ja võimalused liiguvad omas tempos ning paljud detailid peavad enne kokku sobituma.
Kannatlikkus ei ole passiivsus – see on usaldus.
See ei tähenda, et sa ei tegutse. See tähendab, et sa teed oma osa, kuid ei sunni tulemust. Sa liigud edasi, kuid ei kaota sisemist tasakaalu, kui midagi viibib. Sageli on viivitus kaitse. Mõni asi ei jõua sinuni varem, sest sa ei oleks olnud selleks valmis. Mõni inimene ei tule su ellu enne, kui oled ise kasvanud.
Elu ei anna alati seda, mida sa tahad hetkel. Kuid ta annab sageli selle, mida sa tegelikult vajad. Ja ta annab selle siis, kui kõik asjaolud on küpsed.
Mõtle hetkeks tagasi oma minevikule. Kui palju on olnud olukordi, mis tundusid tol hetkel ebaõiglased või arusaamatud, kuid hiljem said aru, et ajastus oli täiuslik? Võimalik, et kui mõni uks oleks avanenud varem, poleks sa märganud paremat ust hiljem. Mõni tagasilöök suunas sind hoopis õigemale teele.
Kõik ei juhtu kohe, sest kõik ei pea juhtuma kohe.
Kannatlikkus õpetab sind nägema suuremat pilti. Kui sa lased lahti pidevast kontrollivajadusest, hakkad märkama, kuidas elu hakkab ise liikuma. Mõnikord on vaiksed perioodid need, kus toimub kõige sügavam sisemine kasv. Väliselt võib tunduda, et midagi ei muutu, kuid sisemiselt valmistud sa millekski suuremaks.
On oluline mõista, et kannatlikkus ei tähenda lootuse kaotamist. Vastupidi – see tähendab sügavamat usku. See tähendab teadmist, et sa ei pea kõike ise suruma. Et mõni asi tuleb sinu ellu siis, kui see on kooskõlas sinu arenguga.
Ajastus on sageli olulisem kui soov ise.
Kui midagi viibib, küsi endalt: mida ma sellel ajal õppima pean? Kuidas ma saan selle ootamise perioodi kasutada enda tugevdamiseks? Iga paus kannab endas võimalust – õppida, kasvada, terveneda, valmistuda.
Elu ei unusta sind. See ei jäta sind maha. See liigub suunas, mis ei ole alati nähtav. Mõnikord peavad inimesed oma teekonna lõpetama enne, kui nad sinu omaga ristuvad. Mõnikord peab sinu enda julgus ja eneseusk kasvama, enne kui järgmine samm saab juhtuda.
Kui sa õpid ootama rahulikult, ilma kibestumiseta, muutub ootamine ise kergemaks. Sa ei ela enam pidevas ärevuses, vaid tead, et kõik, mis on sinu jaoks, leiab sind üles. Mitte hilja. Mitte liiga vara. Täpselt õigel hetkel.
Ole kannatlik. Kõik, mis on sinu jaoks määratud, jõuab sinuni siis, kui kõik asjaolud on täiuslikult paika loksunud.
