Kui ma õhtul voodisse heidan, haarab mind kummaline tunne. Ma olen nii väsinud – väsinud igapäevasest rutiinist, inimeste ootustest ja kõigest, mis mu elus toimub. Kõik, mida ma soovin, on hetkeks puhata, unustada kõik mured ja lihtsalt magada. Ma tunnen, et justkui oleksin kandnud liiga kaua liiga rasket koormat, ja nüüd, õhtul, on see eriti tajutav.
Õhtud on rasked, sest need toovad kaasa hirmu homse ees. See pole hirm konkreetse sündmuse või tegevuse ees, vaid pigem tunne, mis imbub sisse vaikselt ja muudab mind rahutuks. Ma ei suuda seletada, miks ma kardan uut päeva. Võib-olla on see seotud eelnevate pettumuste või raskustega, mida olen pidanud ületama, või äkki kardan, et ei suuda vastata ootustele, mis minu või teiste poolt on seatud.
See ärevus mu sees takistab mul uinuda. Mu mõtted keerlevad pidevalt, mõeldes kõigele, mis võib valesti minna, kõigele, mida ma peaksin tegema, ja kõigele, mida ma pole veel suutnud saavutada. See on nagu nõiaring, mis ei lase mul puhata.
Seetõttu pöördun ma unerohtude poole. Need aitavad mul sellest tsüklist välja murda, aitavad mul lõõgastuda ja anda kehale ning vaimule puhkust, mida nad hädasti vajavad. See pole lahendus probleemidele, vaid lihtsalt viis, kuidas saada hädavajalikku puhkust.
Ma tean, et see pole jätkusuutlik lahendus. Ma tean, et peaksin leidma viisi, kuidas toime tulla oma ärevuse ja hirmudega, mis takistavad mul uinuda. Aga praegu, sel hetkel, on unerohi see väike abiline, mis aitab mul ööd üle elada ja hommikul uue päevaga silmitsi seista.
Mõistan, et leian lahenduse oma muredele, kuid see võtab aega. Ma õpin iga päevaga rohkem enda kohta ja leian viise, kuidas oma ärevuse ja hirmudega toime tulla. Seni aga võtan ma õhtuti oma unerohu, lootes, et ühel päeval ma ei vaja seda enam, ja et ma suudan magama jääda rahuliku ja selge meelega, kartmata, mida toob homne päev.
