Nii raske on vahel olla hea sõber… Sa tahaks aidata – ei saa. Sa tahaks ära võtta seda valu, mida su sõber tunneb, kasvõi poole sellest – sa ei saa. Sa tahaks minna ja tal ümber kaela kinni võtta – sa ei saa. Sa ei saa mitte midagi teha. Lihtsalt olla. Olla ja oodata. Oodata, et ta julgeks võtta telefoni ja sulle helistada.
Ei, isegi rääkima ei pea. Ma oskan kuulata ka vaikust. Aga kust võtab su sõber selle julguse, et sulle helistada? Jah, ta teab, et oled tema jaoks olemas, kuid piinlik on… Piinlik on olla oma murega “koormaks”. Piinlik on tunnistada, et oled teinud vea ja nüüd on kõik korraga ummikusse jooksnud. Ummikus oled sellepärast, et sa ei saa enam aru, mida sa tunned. Kõike on korraga liiga palju. Tühjus, pettumus, viha, solvumine, reetmine, usaldamatus. Seda kõike on korraga liiga palju… Ja sa ei julge olla nõrk… Sõber aga ei tea, kuidas aidata.
Ta teab täpselt, mida sa tunned, kuid aidata ei saa. Mitte ennem, kui on abi palutud. Sest … abi ei saa anda ennem, kui ei tunnistata enda nõrkust…. Sõber on see, kes on alati olemas. Lihtsalt tuleb teada, kes see inimene sinu elus on ja tuleb olla… vapper? Ei, tuleb tunnistada, et enam ise ei jõua..
