Isegi kui suudad andestada, ei unune kibe minevik. Paranenud haav ei kustuta mälestusi. Valu on alati kusagil olemas. Mälestused niisamuti. Kuid mineviku valu saab muuta tuleviku lootuseks.
Mitte kibestumiseks, nagu tihti juhtub. Kui keegi räägib sulle oma minevikust, siis ära mõista teda kohe hukka. Nii lihtne on näpuga näidata. Süüdistada. Olla üe. Kuid kas vahel ei peaks veidi seedima seda, mida kuulsid? Andma ajale veidi aega ja siis ehk mõistad, et asjad ei olnud ikka päris nii nagu sa esiti aru said? Või õigemini, tahtsid aru saada. Kõigil meil on oma pagas minevikust, mida kaasas kanname.
Ennem, kui teisele näpuga näitad, ole kindel, et sa ise oled ilmsüüta.
