Miks on kolesterool oluline ja miks tuleks selle taset aeg-ajalt mõõta? Kas rasvane seapraad tõstab kolesterooli taset? Aga rasvarikas kala? Miks tõuseb kolesteroolitase, mida see meiega teeb ja kuidas me saame enda tervist hoida, selgitab Apotheka apteeker Anu Randmaa.
Mis on kolesterool?
Kolesterool on orgaaniline ühend – pehme vahajas substants, mida me osaliselt saame toidust ja osaliselt sünteesitakse maksas. Kolesterooli leidub peaaegu kõikides rakkudes ja kehavedelikes ning sellel on väga tähtis koht rakumembraanide ehituses ja hormoonide ning teiste bioaktiivsete ainete, muuhulgas D-vitamiini sünteesis ja ainevahetuses. Kolesterool mängib meie organismis seetõttu väga olulist rolli, aga teisalt kui kehas ringleb kolesterooli rohkem, kui rakud elutegevuseks vajavad, võib liigne kolesterool meie kehale, eriti just südame-veresoonkonna tervist silmas pidades, väga kahjulik olla.
Kolesterool on vajalik:
- Organismis kuulub kolesterool sapi koostisesse;
- Kolesterool on vajalik teatud tüüpi hormoonide, s.h. suguhormoonide testosterooni ja östrogeeni sünteesimiseks, samuti D-vitamiini sünteesimiseks;
- Rakumembraani koostises olev kolesterool aitab tagada membraanile hädavajaliku elastsuse ja hoiab membraani koos.
Kas kogu kolesterool on halb?
Tegelikult mitte – nagu juba mainitud, siis kolesterool ise on inimorganismile vajalik aine, ilma milleta ei tuleks rakud toime. Aga me vajame kolesterooli ja seda transportivaid ühendeid enamasti tunduvalt vähem, kui meie veres ringleb. Vastsündinul, kes vajab kasvamiseks ja arenguks kõiki vajalikke ressursse piisaval hulgal, on kolesterooli tase umbes 1 mmol/. Normaalseks kolesterooli väärtuseks piirkonnas, kuhu me ka eestlastena kuulume, peetakse kuni 5 mmol/l. Suur osa täiskasvanud elanikkonnast kannab endas kõrgemaid ehk piiripealseid kolesteroolitaseme väärtuseid – 5,0 – 6,5 mmol/l. Kardioloogid räägivad aga üha enam, et ideaaljuhul ei peaks üldkolesterooli tase Euroopa elanikkonna hulgas ületama väga palju kõrgemat väärtust kui 3 mmol/l.
Kolesterooli puhul tuleks alati vaadata ka nö. kolesterooli sisse, sest südame-ja veresoonkonna tervisest rääkides ei piisa ainult üldkolesterooli väärtuse teadmisest. Veres ringleb mitut erinevat kolesterooli alatüüpi, täpsemalt on tegemist kolesterooli transportivate valgu ja rasva ühenditega ehk lipoproteiinidega, mida on kokku kuus. Kahest neist – HDL-st ehk kõrge tihedusega lipoproteiinist (high-density lipoprotein) ja LDL-st ehk madala tihedusega lipoproteiinist (low-density lipoprotein) räägitakse enim.
Et kolesterooli organismis transportida, läheb vaja kolesterooli ja valkude ühendeid ehk lipoproteiine. Kokku leidub organismis 6 olulisemat tüüpi lipoproteiine:
✓ külomikronid (ultra-low density lipoproteins) – mängivad enim rolli triglütseriidide ainevahetuses;
✓ väga madala tihedusega lipoproteiinid (very low density lipoproteins e. VLDL),
✓ madala tihedusega lipoproteiinid (low density lipoproteins e. LDL),
✓ keskmise tihedusega lipoproteiinid (intermediate density lipoproteins e. IDL),
✓ lipoproteiin(a) (e. Lp(a)),
✓ kõrge tihedusega lipoproteiinid (high density lipoproteins e. HDL).
Kardiovaskulaarse tervise seisukohast on kõige olulisema tähtusega nendest kaks – madala tihedusega lipoproteiin e. LDL ja kõrge tihedusega lipoproteiin e. HDL.
HDL-kolesterooli nimetatakse oma toime tõttu “heaks” kolesterooliks. Terve veresoon peaks seestpoolt olema puhas, elastne ja põletikuvaba ning veresoonte valendik piisavalt suur, tagamaks normaalset verevoolu. HDL-kolesteroolil on ateroprotektiivne ehk veresoont kaitsev toime, kuna see aitab liigse kolesterooli organismist elimineerida, aidates sellega otseselt vältida LDL-kolesterooli ja teiste kehale kahjulike lipoproteiinide ladestumist veresoonte seintele, tagades sellega veresoonkonna hea tervise. HDL tase peaks alati olema vastukaaluks LDL tasemele piisavalt kõrge. HDL tervislikuks normiks peetakse näitu, mis võrdne või suurem kui 1,2 mmol/l.
LDL-kolesterooli nimetatakse rahvakeeli halvaks kolesterooliks, kuna see ladestub arterite seintele ja ahendab seeläbi veresoonte valendikku, mistõttu pääseb kudedesse vajalikust kogusest vähem verd ja verevarustus selle konkreetses kehapiirkonnas saab häiritud. Kuna veri on hapniku kandja, siis võib elutähtsates organites välja kujuneda tõsine hapnikuvaegus. Verevoolu täielikul lakkamisel võivad tekkida pöördumatud muutused – südamelihase- või ajuinfarkt.
Aja jooksul veresoonte siseseintel asetuvad ladestused lubistuvad ja selle tagajärjelt väheneb veresoonte seinte elastsus. Lubiladestused võivad ruptureeruda, mille tagajärjel veresoone sisesein haavandub. See süvendab omakorda veresoonte põletikku ja jäigastumist ning võib tekitada ka ohtlikke trombe. Tegemist on progresseeruva haigusega nimega ateroskleroos, mida me enamasti ise ei näe ega tunne enne, kui kaugtüsistused juba käes on. Kui tromb tekib elutähtsates organites, võib tagajärjeks olla ka äkksurm. Seega, üks on kindel – kuigi kolesterool on meile kehaomane ja vajalik, siis kõrge LDL-kolesteroolitase on tervisele otseselt ohtlik, kuna see suurendab märgatavalt erinevatesse südame- ja veresoonkonna haigustesse haigestumise riski.
Lisaks LDL ja HDL ning üldkolesterooli ja triglütseriidide väärtusele on üha enam tähelepanu hakatud pöörama ka lipoproteiin(a) väärtusele – see on näitaja, mille liiga kõrge tase mõjutab veresoonte tervist sarnaselt LDL-kolesteroolile. Lisaks sellele omab ta arvestatavat toimet trombide arengus. Seega peetakse lipoproteiin(a) kõrget taste sarnaselt LDL-kolesteroolile südame-veresoonkonna haigustesse haigestumise üheks oluliseks riskiteguriks.
Teine näit, mida kardiovaskulaarset riski hinnates jälgitakse, on mitte-HDL kolesterool. Tegemist on arvutusliku näiduga, kus üldkolesterooli väärtusest arvutatakse maha HDL näit ja nii saadakse teada kõikide teiste lipoproteiinide summaarne tase. Seda on vajalik teha näiteks juhul kui LDL väärtus on veel normi piires, aga üldkolesterool või muud näitajad viitavad kõrgenenud kardiovaskulaarsele riskile. Mitte-HDL näit aitab lisaks teistele analüüsidele paremini hinnata kardiovaskulaarset riski ja määrata patsiendile täpsemad ravieesmärgid.
Milline roll on triglütseriididel?
Triglütseriidid on organismis energia allikaks ja toidurasvade transportijaks. Triglütseriide saab inimene toiduga ning need toiduga saadud kalorid, mida keha kohe ära ei kasuta, salvestatakse triglütseriididena rasvarakkudes. Mingil määral sünteesib triglütseriide ka organism ise. Triglütseriidide taseme tõusu põhjustab enamasti liigse süsivesiku- ja rasvarikka toidu tarvitamine, aga vahel võib see olla ka mõne kaasuva haiguse või teatud ravimite tarvitamise tagajärg. Kui vereanalüüsist tuleb välja, et suurenenud on nii triglütseriidide kui ka LDL-kolesterooli tase, viitab see kõrgenenud riskile haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse.
Miks kolesterooli tase tõuseb?
Ligikaudu 70% elutegevuseks vajalikust kolesteroolist sünteesitakse maksas, ülejäänud 30% saadakse loomsest toidust. Läbilõikes on päeva jooksul toiduga sisse võetud kolesterooli hulk ligikaudu 750 mg ning maksas toodetakse umbes 1 mg kolesterooli.
Kõrgenenud LDL-i näitajate ja ateroskleroosi tekke varase arengut soodustavad tegurid on:
- Mitteaktiivne istuv, vähese unehügieeniga ja kõrge stressitasemega elustiil;
- Ülekaal;
- Suitsetamine;
- Alkoholi liigtarvitamine;
- Pärilik eelsoodumus (perekondlik hüperkolesteroleemia);
- Vanus. Selle kasvades tõuseb ka düslipideemia oht – riski piiriks loetakse üle 50 eluaasta naiste puhul ja üle 35 eluaasta meeste puhul;
- Teatud ravimite tarvitamise tagajärjel;
- Teatud kroonilised haigused, muuhulgas:
-> Hormonaalsed häired, nt hüpotüreoidism või suguhormoonide puudulikkus;
-> Diabeet. Inimesel, kes on juba saanud diabeedi diagnoosi, on rangelt kohustuslik hoida lisaks veresuhkru tasemele kontrolli all ka enda verelipiidide väärtused!
Päriliku eelsoodumuse või vanuse kõrval suureneb risk istuva eluviisi, halbade harjumuste, liigse söömise, rämpstoidu ja rasvase toidu suure osakaalu ja D-vitamiini ning oomega-3 polüküllastumata rasvhapete vähese tarbimise korral. Riskirühma kuuluvatel inimestel on soovitatav vere kolesteroolitaset regulaarselt kontrollida. Apteegis saab lasta ühe mõõtmisega määrata nii kolesterooli koguhulka, kui ka LDL-kolesterooli ja HDL-kolesterooli taset, samuti määratakse triglütseriidide tase.
Naiste kõrge kolesteroolisisaldus on sagedamini tingitud ülekaalust või madalast östrogeenitasemest. See probleem kerkib tavaliselt esile menopausi ajal. Meestel esineb kõrget kolesteroolitaset juba varasemas eas, isegi juba pärast 35. eluaastat. Selle põhjuseks on sageli halvad harjumused, ebatervislik toitumine ja istuv ning stressirohke eluviis.
Düslipideemia on verelipiidide ainevahetuse häire, muuhulgas kolesterooli, LDL ja triglütseriidide (TG) taseme tõus või liiga madal HDL-kolesterooli tase, mis mõjutavad otseselt ateroskleroosi arengut. Sisuliselt on tegemist verelipiidide tasakaalu häirega, mille põhjused võivad olla nii geneetilised kui ka tekkelised, näiteks vale elustiil või mõne kaasuva haiguse tagajärg. Düslipideemia tagajärjel või selle kaasuval toimel tekkinud erinevaid kardiovaskulaarseid haigusseisundeid diagnoosib ja ravib alati arst.
| Verelipiidide normväärtused | |||
|---|---|---|---|
| Näitaja | Normaalne/ optimaalne | Kõrgenenud/ piiripealne | Väga kõrge |
| Üldkolesterool | < 5,0 mmol/l | 5,0 – 6,5 mmol/l | 6,5 – 7,8 mmol/l |
| LDL | < 2,0 mmol/l | < 3,0 mmol/l | < 4,0 mmol/l |
| HDL[1] | > 1,0 mmol/l (meestel) > 1,2 mmol/l (naistel) | ||
| Triglütseriidid | < 1,7 mmol/l | 1,7 – 2,3 mmol/l | Üle 2,3 mmol/l |
| Kolesterooli/HDL suhe* | < 3,5 | < 5,0 | > 5,0 |
| LDL/HDL suhe[2]* | < 2,5 | < 5,0 | > 5,0 |
*Kuna erinevate lipoproteiinide omavaheline suhe peab olema tervislikus tasakaalus, siis jälgitakse ka HDL-kolesterooli ja LDL- ning üldkolesterooli näitude omavahelist suhet. Need on arvutuslikud näidud, kus jagatakse kas kolesterooli või LDL näit HDL näiduga. HDL-kolesterooli tase peab olema vastukaaluks üldkolesterooli või LDL-kolesterooli näidule piisavalt kõrge. See näitab organismi võimet tulla toime lipiidide omavahelise võimaliku tasakaalutusega. Ehk lihtsalt öeldes – mida kõrgem on HDL tase organismis, seda paremini oleme kaitstud LDL-kolesterooli kahjustava mõju eest.
Millised on kõrge kolesteroolitaseme tagajärjel tekkinud ateroskleroosi tüsistused?
Kõrge kolesteroolitase on ohtlik, sest see suurendab järgnevate haiguste riski:
| Isheemiatõbi | Koronaararterite ahenemine, mis põhjustab müokardi hüpoksiat (südamelihas ei saa piisavalt hapnikurikast verd) ja kahjustab südamelihase funktsiooni; |
| Ateroskleroos | Arterilubjastus, haigus, millega kaasneb aterosklerootiliste naastude moodustumine suurte ja keskmiste arterite sisekestale, veresoonte seinte vähenenud elastsus ja rabestumine, arterite ahenemine; |
| Hüpertensioon | Kõrgvererõhktõbi, mis võib põhjustada insulti, südameinfarkti, südamepuudulikkust ja muid tõsiseid tüsistusi. Sageli on just kõrge vererõhk pealtnäha üsna süütu, aga tegelikkuses tõsine algus üha progresseeruvale südame-veresoonkonna probleemide võrgustikule, kui seda mitte kontrolli all hoida; |
| Insult | Ajurabandus, mis on ajuvereringe äge katkemine aju veresoonte ummistumise või rebenemise tagajärjel, mille järel aju ei saa hapnikku ega toitaineid; |
| Südameinfarkt | Südamelihase osaline surm, mis on tingitud verevarustuse katkemisest, enamasti pärgarterite ühe haru ahenemise või umbumise tõttu; |
| Jäsemete gangreenid | Verevarustuse häired, enamasti alajäsemetes. Iseloomulik on vahelduv lonkamine, raskused käimisel. Raskematel juhtudel ootab inimest ees vastvõtt veresoonte kirurgile ja veresoonte operatsioon või isegi amputatsioon. |
Milline on profülaktika ja ravi?
Südame-veresoonkonna haigused on Eesti populatsioonis surmapõhjus number üks, samal ajal on need haigused suures osas ennetatavad.
Kõrge kolesteroolitaseme vähendamiseks või selle ennetamiseks tuleks esmalt säilitada või taastada aktiivne eluviis. Seda peetakse düslipideemia ennetamisel üheks kõige efektiivsemaks võimaluseks. Soovitatav on teha jalutuskäike värskes õhus ja leida igapäevaselt aega füüsiliseks aktiivsuseks. Treenida tuleks vähemalt 30-60 minutit päevas ning abi on juba ka mõõdukast füüsilisest koormusest, nagu näiteks tempokas kõnd või rattasõit. Igaühele leidub oma – ujulas, jõusaalis, metsas jalutades või kasvõi jala tööle kõndides. Tervise Arengu Instituut (TAI) toob välja, et täiskasvanud, sealhulgas eakad, peaksid iga nädal aktiivselt liikuma vähemalt kas 150 minutit keskmise intensiivsusega või 75 minutit kõrge intensiivsusega. Soovitatav on see liikumiskoormus jagada ühtlaselt nädala peale, näiteks liikuda viiel päeval nädalas keskmise intensiivsusega vähemalt 30 minutit (näiteks kiirkõndi tehes) või siis kolmel päeval nädalas kõrge intensiivsusega vähemalt 25 minutit. Keskmise intensiivsusega liikumise tervist toetav optimaalne maht on 300 minutit nädalas.
Keskmiseks intensiivuseks loetakse tegevusi, kus pulss küll tõuseb, aga rääkida saab sealjuures vabalt. Kõrge intensiivusega treeningu korral tõuseb pulss ja hingamissagedus nii, et rääkimine on samal ajal raskendatud.
Oluline on hoiduda ka vistseraalsest rasvumisest ning säilitada normaalne kehamassi indeks (KMI ehk BMI 18,6 – 25, vaata lähemalt näiteks Haigekassa kaalukalkulaatorit). Seda saab teha nii liikumisharjumuste muutmisega kui ka toidulaua ülevaatamisega. Toit peaks olema mitmekesine ning sisaldama rohkelt köögivilju, rohkem kala ja mereande ning vähem punast liha ja töödeldud lihaprodukte. Üleüldse võiks liigselt töödeldud toitu vältida – burgerid, friikartulid, vorstikesed jne võiks menüüst välja jätta või neid järk-järgult vähendada. Mõõdukas tasub olla ka soola tarbimisel. Saiakeste asemel võiks toidulauale valida täisteratooteid.
Visteraalne rasv – rasvkude, mis on kogunenud keha keskosasse, siseelundite ümber. Tugevalt visteraalselt rasvunud inimesi iseloomustab sageli nö õunatüüpi keha.
Kuigi on tõestatud, et kardiovaskulaarse riski seisukohast tasub vööümbermõõtu hoida naistel alla 80 cm ja meestel alla 94 cm, siis ka pealtnäha saledatel inimestel võib esineda vistseraalset rasvumist. Sellisel juhul on enamasti on paigast ära kas toitumine, liikumine või mõlemad neist. Vistseraalset rasva saab tuvastada näiteks kehakoostise määramisel.
Väga oluline on jälgida ka enda veresuhkru taset, seda eriti diabeedi eelsoodumusega inimestel ja kindlasti neil, kellel on juba diagnoositud metaboolne sündroom, rääkimata diabeetikutest.
Ka muidu pealtnäha igati tervetel inimestel tuleks igapäevaselt jälgida oma toidulauda, vähendades loomsete rasvade, “kiirete” süsivesikute ja transrasvasid sisaldavate toiduainete tarbimist. Ainuüksi toitumise korrigeerimine võib vähendada LDL-kolesterooli taset 10-15% võrra, aga tervislikumad toiduvalikud väljenduvad ka mujal – õige toitumine ei mõjuta ainult meie kolesteroolitaset, vaid ka und, meeleolu, vaimset võimekust ja füüsilist erksust. Toidulaua korrigeerimisel võiks külastada ka toitumisnõustajat. Menüüd muutes on tähtis roll teadlikul lähenemisel. Nii on tagatud, et oma menüüd ümber korraldades ei jää keha toitainete nälga ja keha saab ka “dieeti” pidades piisavalt energiat.
Loobuda tuleks ka suitsetamisest ja alkoholist. Nende kahe teguri negatiivne mõju meie tervisele on tänapäeval juba niivõrd selge ja tõestatud, et võib julgelt öelda – pole haigust, mille teket need kaks kahjulikku harjumust ei süvendaks.
Määrav on ka piisav ja kvaliteetne uni ning selle mõju on kardiovaskulaarse riski vähendamisel hinnatud sama oluliseks nagu teistelgi teguritel. Täiskasvanute soovituslik uneaeg ööpäevas on 7-9 tundi.
Elustiili muutustega võib alustada rahulikult ja omas tempos, aga oluline on järjepidevus. Nii nagu ateroskleroosi teke on pikaajaline, aga sellegipoolest progresseeruv, võib ka uute harjumuste tekitamine olla esialgu vaevarikas ja ehk isegi demotiveeriv, silmas tasub aga pidada pikaaegseid eesmärke ja lähtuda pigem põhimõttest, et parem on teha pool kui üldse tegemata jätta – seda nii toitumisvalikute kui ka liikumisharjumuste ja teiste tervist mõjutavate tegevuste juurutamisel. Oluline on mitte loobuda ja tulemusi mitte liiga kiirelt oodata. Kindel on, et nii nagu tervist kahjustavate harjumuste puhul, nii ka tervist toetavate valikute puhul ilmutavad tulemused ennast varem või hiljem.
Kui normväärtusest väga erineva näiduga patsient on juba arsti jälgimise all, pidanud vähemalt 2 kuud dieeti ning teinud ka teisi muudatusi oma elustiilis, kuid sellele vaatamata on kolesteroolitase korduval määramisel endiselt kõrgenenud, määrab arst reeglina kolesteroolilangetava ravi. Ravi peab olema järjepidev ning seda ei tohiks kunagi iseseisvalt katkestada. Kõik tekkinud küsimused tuleks alati üheskoos arstiga läbi arutada. Tablettravi peaks jätkuvalt toetama ka tervislike harjumuste juurutamisega (liikumine, toitumine), nii on tulemused paremad.
Kuidas kolesteroolitaset läbi toitumise positiivselt mõjutada?
Toit on keha kütus ja ehitusmaterjal ning ilmselt ei öelda päris asjata, et oled see, mida sa sööd. Niipea, kui ilmnevad kõrge kolesteroolitaseme sümptomid, tuleks oma toidulauale lisada järgnevad kolesteroolitaset reguleerivad toiduained. Siin on vaid mõned näited:
- Rasvane kala nagu makrell, lõhe ja anšoovis. Need kalad sisaldavad oomega-3-rasvhappeid, mis aitavad vähendada halva kolesterooli taset;
- Täisteraviljad nagu tatar, kaerahelbed, oder ja hirss;
- Puuviljad nagu avokaado, oliivid, tsitruselised ja õunad-pirnid;
- Punased marjad nagu vaarikad, kirsid, jõhvikad, mustikad ja punased viinamarjad;
- Köögiviljad nagu küüslauk, sibul, tomatid, peet, suvikõrvitsad, seller, kapsas, porgandid, jne;
- Kaunviljad nagu oad, läätsed, herned, kikerherned;
- Pähklid ja seemned.
Millised toidulisandid aitavad kolesteroolitaset normis hoida?
Oomega-3 ja oomega-6 on tähtsad rasvhapped, mis on hädavajalikud organismi normaalseks talitluseks. Kahjuks ei leidu inimkehas ensüüme, mis suudaksid neid rasvhappeid ise toota. Seega saame me piisava oomega-3 ja oomega-6 rasvhapete tasakaalu tagamiseks toetuda ainult täisväärtuslikule toitumisele. Optimaalseks peetakse suhet 1:4 kuni 1:6 (oomega-3 : oomega-6), kuid praegune elutempo ja toitumisharjumused soodustavad ebaproportsionaalselt suurt oomega-3 ja oomega-6 suhet 1:10. Seega tasub oomega-3 rasvhappeid lisaks tarbida.
Kalaõli sisaldavatele toidulisandite pakenditele ei ole märgitud mitte ainult oomega-3 sisaldus, vaid mõnikord veel kaks lühendit eraldi – EPA ja DHA. Need on kaks kõige olulisemat oomega-3 rasvhapet meie organismi jaoks – eikosapentaeenhape ja dokosaheksaeenhape. Neid leidub rasvases kalas, vetikates ja kirillis. Need asendamatud rasvhapped aitavad suurendada HDL-kolesterooli taset. Toidulisandi ostmisel tuleks alati tähelepanu pöörata DHA ja EPA kogusele. Ideaalis peaks ennetav päevane kogus olema ligikaudu 1 g neid happeid.
Punane pärmiriis mõjub halba kolesterooli alandavalt ja seda on Hiinas kasutatud juba sajandeid. See valmib valge riisi fermenteerimisel seenega Monascus purpurea. Kuna punane riis sisaldab monakoliin K-d, millel on statiinidele (retseptiravimid, millel on kolesterooli alandav toime) väga sarnane toime, siis ei tohiks punast riisi ilma arsti või apteekri konsultatsioonita päris niisama tarvitada, seda eriti juhul, kui te juba võtate statiine. Sarnaselt retseptiravimitele võib punane riis harvadel juhtudel põhjustada müopaatiat ehk lihasvalu ja/või -nõrkust. Selle kõrvaltoime vältimiseks tasub proovida koensüümi Q10. Apteekidest saab osta ka punase riisi preparaate, mis juba sisaldavadki ka Q10-t.
Ka küüslaugukapslid on näidanud märkimisväärset efektiivsust halva kolesterooli alandamisel. Teadlased on aina enam jõudnud järeldusele, et allitsiinil on LDL-kolesterooli alandavaid omadusi, kuigi head ülevaatlikku pilti mehhanismidest, mismoodi see organismis aset leiab, ei ole veel täpselt kokku suudetud panna. Küüslaugupreparaadid võivad mõningatel juhtudel väga suurtes annustes vedeldada verd, samuti ei sobi need kokku mõnede retseptiravimitega (sel juhul on see alati ka vastavalt ravimi infolehes välja toodud).
Perekondlik hüperkolesteroleemia
Üheks kõrge kolesterooli, täpsemalt kõrgenenud LDL-väärtuse põhjuseks on geenihäire, mille tagajärjel on LDL-tase veres ülemäära kõrge ka siis, kui inimene harrastab tervislikke eluviise ega kuulu ka muul moel riskigruppi. Nii nagu ateroskleroosi puhul üldiselt, põhjustab ka geneetilisel põhjusel liigselt tõusnud kõrge LDL-tase tõsiseid tagajärgi südame-veresoonkonnale. Perekondlik hüperkolesteroleemia esinemine on populatsioonis üllatavalt suur, samas arvatakse, et see on ülemaailmselt tugevalt aladiagnoositud haigusseisund. Perekondlikku hüperkolesteroleemiat diagnoosib arst, selleks kasutatakse kindlaksmääratud krimeeriume ning esmase diagnoosi puhul perekonnas uuritakse tavaliselt ka patsiendi teisi lähisugulasi.
Olenemata tekkepõhjustest tuleks enda vere lipiidide väärtustel regulaarselt silma peal hoida ning kahtluse korral või nõu saamiseks külastada enda perearsti või konsulteerida esmalt apteekriga. Kõrge kolesterooli väärtus ei ole kindlasti midagi sellist, millele võib läbi sõrmede vaadata ja oodata, et probleem iseenest kaob. Hea tervise ja elukvaliteedi säilitamiseks on vaja jälgida enda tervist regulaarselt ja juurutada teadlikult kasulikke harjumusi, nagu piisav uni, aktiivne eluviis ja tervislikud toiduvalikud.
Suurenenud kolesteroolisisaldus veres on üks peamiseid südame- ja veresoonkonna haiguste riskifaktoreid – see tähendab, et on oht näiteks südamelihase infarktile või insuldile. Aga mis see kolesterool ikkagi on ja mida sellest veel teadma peaks?
1. Ilma kolesteroolita elada ei saa, kuid kõrgenenud kolesteroolitase võib tappa.
Kolesterool on meie kehaomane aine, millel on organismis mitmeid väga olulisi funktsioone. Kolesterool on oluline rakumembraanide komponent ning mitmete eluliselt vajalike ainete (sapphapped, steroidhormoonid jne) sünteesi lähteaine. Kolesterool on vajalik luustiku, lümfisüsteemi, aju ja ka südame töös. Liigse kolesterooli sisalduse tõttu veres tekivad veresoonte siseseintele lipiidnaastud. Naastud sidekoestuvad ja lupjuvad – tekib ateroskleroos. Lupjumine muudab soonte seinad jäigaks ja rabedaks. Ateroskleroosi kõige rängemaks tagajärjeks võib olla tromboos, veresoone lõhkemine, südameinfarkt või ajuinsult. Kuna kõrgenenud kolesteroolitase on ohtlik ning juba tekkinud ateroskleroosi välja ravida ei saa, tuleks teha kõik endast sõltuv, et kolesteroolitaset normaalsena hoida ja veresoonte lupjumist vältida.
2. Kõrgenenud kolesteroolitase võib põhjustada erektsioonihäireid ja kasvajaid.
Kõrgenenud kolesteroolitasemest tingitud südame ja veresoonkonnahaigused on üldteada fakt. Vähem teatakse seda, et kõrge kolesteroolitase võib põhjustada mitmeid teisi terviseprobleeme.
Rootsis 2005. aastal tehtud uuring näitas, et kõrgenenud kolesteroolitasemega meestel on tõenäosus haigestuda munandivähki 4,5 korda kõrgem kui normaalse kolesteroolitasemega meestel. Teadlased seostavad kõrget kolesteroolitaset ka erektsioonihäirete, neeruhaiguste, maksatsirroosi ja isegi Alzheimeri tõve tekke riskiga.
3. Mõnikord on kõrgenenud kolesteroolitase nähtav peeglisse vaadates.
Enamasti on nii, et ka kaugelt üle normi piiride olev kolesteroolitase ei anna endast tunda – inimene tunneb ennast hästi. Tavaliselt saame me kõrgenenud kolesteroolitasemest teada arstilt, vereanalüüsi tulemuste põhjal. Mõnikord, eriti päriliku hüperkolesteroleemia korra, muutub kõrge kolesteroolitase ka palja silmaga nähtavaks: silmade ümbrusesse tekivad nn ksantelasmid – naha-alused kollakat värvi pikergused kolesteroolikogumid. Ksantelasmide olemasolu võib olla seotud ka teiste haigustega, nt. diabeediga.
4. Higistamine võib tõsta „hea“ kolesterooli taset.
Õige toitumisega on võimalik kolesteroolitaset normis hoida. Soovitav on süüa kiudainerikkaid toite nagu täisteratooted ning puu- ja köögiviljad. Abiks on väärtuslikke õlisid sisaldavad pähklid ja seemned ning antioksüdantidest rikas roheline tee. Sojas ja kanamunades leiduv letsitiin aitab samuti kolesterooli ohjata. Hiljutised uuringud on näidanud, et ka higistamisest ehk regulaarsest piisava intensiivsusega kehalisest tegevusest võib olla abi: nimelt tõstab see märkimisväärselt „hea“ kolesterooli (HDL) taset veres. Loomulikult ei toimu see kohe vaid pikemaaegse regulaarse treeningu tagajärjel.
5. Kolesteroolitaset aitavad normis hoida looduslikud vahendid.
Kolesterooli normis hoidmiseks on soovitav apteegist küsida looduslikke vahendeid, millest tõhusaimaks on punane fermenteeritud riis, õigemini – selles sisalduv aine nimega monakoliin K. Teadusuuringutega on tõestatud, et monakoliin K tarbimine aitab hoida normaalset kolesteroolitaset. Juhul, kui teil on nii kolesterooli kui veresuhkru tasemed piiripealsed või kõrgenenud, oleks õigem apteegist küsida sellist preparaati, mis sisaldab nii monakoliin K kui ka berberiini. Selline kombinatsioon hoiab kolesterooli taseme kontrolli all ja aitab ka kõrgenenud veresuhkru tasemega paremini toime tulla. Berberiin toetab ka monakoliin K toimet.
Allikas: Apotheka
