Tavaliselt hingame sisse ja välja täiesti automaatselt ega pööra sellele tähelepanu. Hingamist juhib tahtele allumatu ajuosa. Tugev väsimus ja pikaajaline umbses, tuulutamata ruumis viibimine võib hingamist pärssida. Inimene ise ei pruugi seda märgatagi, kuid keha reageerib otsekohe. Aju sunnib suu- ja rinnalihaseid krambitaoliselt kokku tõmbuma. Niimoodi saavad kopsud täiendava annuse õhku.
Kas haigutamisel on mõte?
Otsene viide on see, et varsti tuleb uni.
Tuntud vene kirjanik I.Gontðarov jutustab: “Päevad, olgugi et igaüks erinev, voolavad väsitavalt aastate kogusse. Haigutus tekib tööl, lugedes raamatut, näitust vaadates, haigutused tulevad suule nii kärarikkal koosolekul kui ka meeldivate vestluste käigus.”
Inimene haigutab ka siis, kui tal on igav. Füsioloogiliselt seisukohalt võetuna on igavus sarnane unele. Inimest haarab roidumus, elutegevus aeglustub. Haigutades püüab ta instinktiivselt ebameeldivast seisundist vabaneda.
Inimene haigutab, kui ta on kurb, kui tunneb nälga, pole piisavalt maganud. Vahel kipume haigutama, kui tuleb kaua istuda umbses halvasti õhutatud toas või tuleb väsitavat üksluiset tööd teha. Mõnikord tuleb haigutamine hoopis omavoliliselt, täiesti põhjuseta.
Kõigile on teada, et haigutamine on nakkav: hakkab väsinud või vähemaganud inimene haigutama, ja paljud lähedalolevad hakkavad ka haigutama. Sama nakkav kui haigutamine on ka naer, pisarad ja teised emotsioonid. Aalto Ülikoolis valminud väitekirjast selgub, et suurt rolli mängib mandelkeha (Corpus amygdaloideum), mis juhib ajus emotsioonide tekkimist ja kulgu. Mida nõrgem mandelkeha aktiivsus on, seda suuremat vajadust tunneme haigutada. Ehk kui meel on rahulik, nakkab haigutus kergemini.
Mõnikord haigutavad inimesed, kes põevad mitmesuguseid kesknärvisüsteemi haigusi, kui ka mürgitumise ja tugeva veritsemise puhul.
Haigutavad mitte ainult inimesed, vaid ka loomad.
Miks inimene ikkagi haigutab?
Haigutamine on seotud hingamise muutustega. Hingamist reguleerib ajus asuv eriline hingamiskeskus, mis reageerib tundlikult mitmesugustele närvi ja vere keemilistele muudatustele organismi tegevuse protsessis. Hingamiskeskus võtab vastu mitte ainult ärritusi, vaid muudab kiiresti ka hingamisrütmi ja sügavust sõltuvalt füüsilisest koormusest, hapniku juurdevoolust.
Haigutamine tekib siis, kui inimene on unine, teda vaevab igavus, mure või väsimus, kui organism on üleväsinud. Inimene väsib, kui tal nõrgeneb lihaste toonus, veres on vähenenud hapniku hulk. Kui see leiab aset õhtul, siis muutub väsimus peagi uneks. Päeval aga peab unisusest jagu saama.
Haigutus ehk sügav sissehingamine tuulutab kopsu alveoole. Aitab organismist eraldada liigset süsihappegaasi ja suurendab hapniku sattumist verre. Sügaval sissehingamisel perifeersetest veresoontest suundub veri energilisemalt südamesse ja kopsudesse. Seda soodustab ka ringutamine. Paraneb peaaju varustamine verega ja see hajutab unisuse.
Väsimuse mõjul koguneb närvirakkudesse teatav kogus ainevahetuse produkte. Kuna verevool suureneb, ei jõua need organismist eralduda. Need ainevahetuse produktid erutavad hingamiskeskust, mille signaalid käivitavad hingamislihaseid. Ja siis on haigutamise põhjuseks närvisüsteemi üleväsimus. Inimesele on hädavajalik puhkus.
Organismi satub vähem hapnikku, kui inimene viibib kaua umbses ruumis vähe liikudes. Värske õhk ruumis, mõõdukas liikumine tööajal tõstab organismi toonust, normaliseerib südame, kopsude, peaaju verega varustamist.
Vahel hakkavad inimesed haigutama hommikul voodist tõustes. Harilikult haigutavad hommikul need, kes pole lõplikult väljapuhanud, ja ka need, kes ei tegele hommikuvõimlemisega, mis tugevdab ainevahetuse protsesse, aidates kergemini ja kiiremini uneseisundist üle minna ärkvelolekule.
Konkreetselt on haigutus defineeritud meditsiini-leksikonis:
“Haigutamine – omavolita sügav laialiaetud suuga sissehingamine, mis tekib siis, kui organismis on hapnikupuudus nõrgenenud hingamise või puuduliku õhu tõttu. Haigutamine on kohanemise reaktsioon, mis suurendab organismile vajalikku hapnikuhulka. Haigutamist saab kõrvaldada sügava hingamise kaudu, kui ka lihaste energilise liikumise abil.”
Haigutamise ülesanne ongi kanda hoolt selle eest, et keha saaks piisavalt hapnikku ja jahutada aju. Peale selle annab organism haigutamisega märku, et saabumas on uneaeg või et aken tuleks tuulutamiseks avada. Pole olemas poolikut haigutust ja haigutust ei ole võimalik kinni hoida või alla suruda. Keskmiselt kestab üks haigutus umbes kuus sekundit.
Mõnede uuringute järgi jahutab haigutamine aju, sest põskkoopad toimivad kui sepalõõtsad. Haigutamine aitab reguleerida aju soojust. Marylandi ülikooli teadlaste sõnul on aju väga tundlik temperatuuri muutustele ning peab end seetõttu ülekuumenemise eest kaitsma. Aju toimib nagu arvutidki – kõige paremini jahedas.
Haigutamine võib märku anda ka mõnest tervisehädast: Näiteks epilepsiahaige pidev haigutamine annab märku järgmisest atakist ning migreeni käes kannatajatele lähenevast peavalust. Samuti aitab haigutus ärevust jt häirivaid emotsioone maha suruda. Teatud laadi neuroloogiliste haiguste, näiteks multiskleroosi kandjad, haigutavad teistega võrreldes rohkem. Segeli hakkavad palju haigutama ka need, kes on saanud vähivastast kiiritusravi või manustanud parkinsonitõve ravimeid.
Psühhiaatriavaldkonnast on teada, et ülemäärast haigutamist põhjustavad mõnikord ka antidepressandid, näiteks paroksetiin (Paxil) ja sertraliin (Zoloft). Kuid näiteks klomipramiini kasutajatel kaasneb haigutamisega ka iseeneslik orgasm.
Samas skisofreenikud haigutavad jällegi keskmise inimesega võrreldes vähem. Peaaegu kõik selgroogsed haigutavad. Inimloode hakkab haigutama umbes 11-nädalaselt. Keskmine haigutus kestab 6 sekundit.
Seega kui sa haigutad või näed kedagi haigutamas – siis selleks võib olla mingi konkreetne vajadus – organismist või keskkonnast tulenev! Haigutuse põhjuseid ja tagamaid, kui need sind häirivad või lihtsalt huvi pakuvad, on võimalik uurida ka holistilisel regressiooniteraapia rännakul.
