Inimloomus taotleb harmooniat. Iga inimese sisemine soov on elada paremini, õnnelikumalt, tervelt ja seepärast on oluline olla iseendaga sõber ning sobituda samaaegselt ka keskkonda. Ruum meie ümber pole kunagi neutraalne. Temas on alati teatud energia, mis mõjutab ka ruumis olijat.
Keskkonnapsühholoogid väidavad, et keskkond on inimese arengus samavõrd oluline kui vanemate mõju. Ruumisuhted pärimusperekonnas kujundavad inimeses kindlaid käitumismustreid, mida järgitakse alateadlikut kogu elu. Seega võib vabalt kinnitada, et: „Ma vaatan sinu kodu ja ma ütlen, kes sa oled“.
Aastatega on muutunud arusaam sellest, mida kodu tähendab ja kuidas peaks hästi kujundatud ja funktsioneeriv elamine välja nägema ning toimima. Kodu ei tohi olla kindlus, mis eraldab ja kaitseb, vaid turvaline arengukeskkond, mis arvestab kõigi pereliikmete vajadusi. Esmatähtis on tunda end oma kodus hästi. Siis inimene tajub, et ta kuulub siia maailma ja tal on siin oma koht.
Kaasaegne pere- ja töömudel nõuab uusi ruumisuhteid, mille loomisel tuleks lähtuda teadlikult sisetunnet kuulates. Trenditeadlikkusest olulisem on oskus luua tervisliku mikrokliima ja helge meeleoluga elukeskkond, kasutades parimaid materjale ja elemente. Ülioluline on teada ruumi ja tervise suhetest, sest uued haigused – kroonilise väsimuse sündroom, allergia, nn tiheda maja sündroom, jne. – on enamjaolt seotud just keskkonna mõjudega. Mõni üksik detail või element võib kogu taotluse kaunist kodust ära rikkuda. Selleks võib osutuda näiteks liigkuiv siseõhk, mõni kontrastne värvivalik, liigne müra, oma koha puudumine.
Lisaks füüsilisele keskkonnale tuleb pöörata tähelepanu ka ruumides avalduvale enesetundele. Igal inimesel on keha ümber nähtamatu personaalne ruum, mille ülesanne on tagada privaatsus, selge enese eristumine, mis omakorda aitab paremini suhestuda ümbritseva maailmaga. Privaatsus kujundab inimeses iseseisvust ja võimet võtta vastutust. Privaatsus peab rahuldama tegevusvajadust, pakkuma kuuluvus- ja kaitstusetunnet, mõjutama adekvaatset enesehinnangutning aktiivsust leida oma koht.
Oma koha kaudu tekib MINA-identiteet. Personaalse ruumi pidev ületamine teiste poolt on kui piiririkkumine, mis tekitab agressiivsust, sunnitud käitumist, kurnatust. Ilmselt on igaüks tundnud, et mõne inimesega on ebamugav koos olla. Tõenäoliselt on see seotud liigse lähedusega nö. nööbist-kinni-suhtlemisega. Privaatsusvajaduse olemust mõistes võib aru saada, miks mees tahab rohkem olla teleka ees või arvutis, miks lapse tuba on pidevalt segamini. See on sageli nende viis oma privaatse tsooni moodustamiseks. Tuntud mõiste „oma tuba, oma luba“ kajastab just seda, et oma territooriumil on inimesel vabadus olla tema ise, luua oma kord, mis teisele võib tunduda mõttetu kaosena.
Austust vajavad nii personaalne ruum kui ka kodu ühisterritoorium. Tähtis on, et keegi ei irduks täielikult, et pere kohustused ja ühistegemised ei jääks tegemata.
Ühised ruumid peaksid olema kujundatud nii, et kõik pereliikmed tunneksid end seal hästi.Näiteks juhul, kui elutoas ei tohi astuda vaibale, sest vaip peab olema puhas, siis vaevalt teismeline pereliige end seal mugavalt tunneb. Ta läheb pigem oma tuppa ja paneb protestiks oma lemmikmuusika täisvõimsusele.
Ruumisuhted on tõesti kui nähtamatud, kuid mõjusad niidid, mille toime võib olla uskumatult võimas. Kui sisetunne ütleb: „Mul ei ole kodus hea olla“, siis võib julgelt küsida: „Miks?“ Ja mida ette võtta selle parandamiseks? Ruumisuhete korrastamiseks piisab vahel kasvõi mööbli ümberpaigutusest.
Ja mõned jõulueelsed soovitused keskkondliku infomüra vältimiseks:
Ära osta palju, osta vaid vajalik. Oluline on kvaliteet ja esteetilisus.
Tee suurpuhastust ja kappide korrastust, viska ebavajalik ära – sinu vaim puhastub kaasa. Tühjus avab uusi võimalusi.
Organiseeri ruum, aga ainult peale lihtsustamist.
Heili Laido
www.holistika.ee
