Tänapäeva maailmas räägivad kõik. Igaühel on oma arvamus, oma lugu, oma tõde. Sotsiaalmeedia voogudes vahelduvad mõtted sekunditega, telefonid piiksuvad lakkamatult ning vestlused katkestatakse sageli juba enne, kui teine inimene on oma lause lõpetanud. Me suhtleme rohkem kui kunagi varem, kuid paradoksaalsel kombel kuulame üksteist järjest vähem.
Aga millal sa viimati päriselt kedagi kuulasid?
Mitte lihtsalt ei noogutanud kaasa. Mitte ei oodanud kannatamatult oma korda rääkida. Mitte ei mõelnud juba vastust enne, kui teine inimene oli lõpetanud. Vaid kuulasid nii, et püüdsid mõista, mida ta tegelikult öelda tahab.
Kuulamine on üks suurimaid kingitusi, mida saame teisele inimesele anda. See ei maksa midagi, kuid võib tähendada kellelegi kõike.
Paljud inimesed ei vaja tegelikult nõuandeid. Nad ei otsi alati lahendusi. Nad vajavad lihtsalt tunnet, et keegi kuulab neid ilma hinnanguid andmata. Et keegi ei katkesta neid poole lause pealt. Et keegi ei ĂĽtle kohe: „Mul oli ka nii…” või „Sa peaksid hoopis…”
Vahel piisab sellest, kui keegi ütleb: „Ma kuulan sind.”
Kui inimene tunneb, et teda kuulatakse, hakkab ta end turvaliselt tundma. Ta julgeb rääkida oma hirmudest, unistustest ja kahtlustest. Ta ei pea enam kandma kõike üksinda.
Sageli arvame, et tugevad inimesed ei vaja kedagi. Tegelikult vajavad nemadki. Ka kõige rõõmsama naeratuse taga võib peituda väsimus. Ka inimene, kes alati teisi toetab, võib ühel hetkel vajada kedagi, kes lihtsalt kuulab.
Me ei tea kunagi, millist koormat teine inimene kannab.
Naaber, kes alati viisakalt tervitab, võib olla kaotanud lähedase. Kolleeg, kes tundub hajameelne, võib muretseda oma lapse pärast. Sõber, kes ütleb, et kõik on korras, võib tegelikult loota, et keegi küsiks veel kord: „Kas päriselt ka?”
Just seepärast on kuulamine nii oluline.
Tõeline kuulamine tähendab kohal olemist. See tähendab, et paned telefoni käest. Vaatad inimesele silma. Lased tal rääkida lõpuni. Sa ei otsi kohe lahendust ega hakka tema lugu enda omaga võrdlema. Sa lihtsalt oled olemas.
See tundub lihtne, kuid tegelikult on see tänapäeval üks raskemaid oskusi.
Me elame kiirustades. Isegi vestlused toimuvad kiirustades. Vastame sõnumitele samal ajal televiisorit vaadates. Räägime telefoniga autos sõites. Kuulame poole kõrvaga, sest mõtted on juba järgmise kohustuse juures.
Aga inimene saab väga kiiresti aru, kas teda kuulatakse päriselt või ainult viisakusest.
Sageli ei mäleta inimesed aastaid hiljem enam täpselt, mida neile öeldi. Küll aga mäletavad nad väga hästi, kuidas nad end selle vestluse ajal tundsid.
Kas nad tundsid, et neid mõisteti?
Kas nad tundsid, et nende mure oli oluline?
Kas nad tundsid, et nad ei olnud ĂĽksi?
Mõnikord võib üksainus vestlus muuta inimese elu. Mitte sellepärast, et keegi ütles midagi erakordselt tarkа, vaid sellepärast, et keegi lõpuks kuulas.
Kuulamine ei tähenda alati nõustumist. Võid olla teise inimesega eri arvamusel, kuid siiski kuulata teda austusega. Just see loob usaldust. Kui inimesed tunnevad, et neid kuulatakse, on nad palju avatumad ka teisi kuulama.
See kehtib peres, sõprade vahel, tööl ja paarisuhtes.
Kui paljud tülid algavad tegelikult sellest, et kumbki pool ei tunne, et teda oleks ära kuulatud?
Sageli ei lagune suhted armastuse puudumise tõttu. Need lagunevad seetõttu, et inimesed lõpetavad üksteise kuulamise. Nad eeldavad, nad tõlgendavad, nad solvuvad, kuid nad ei küsi enam: „Räägi mulle, mida sa tunned.”
Kuulamine on armastuse ĂĽks vaiksemaid vorme.
Lapse jaoks tähendab kuulamine seda, et tema mõtted on olulised. Eaka inimese jaoks tähendab see, et tema elulugu pole unustatud. Sõbra jaoks tähendab see, et ta ei pea oma raskusi üksi kandma.
Ja vahel vajad seda kõige rohkem sina ise.
Ka sina väärid inimest, kes kuulab sind ilma kiirustamata. Kes ei vähenda sinu tundeid ega ütle, et „teistel on hullem”. Iga inimese valu on tema jaoks päris. Seda ei saa mõõta ega võrrelda.
Kui tunned, et keegi sind viimasel ajal päriselt kuulanud ei ole, siis ära sulgu. Julge rääkida. Maailmas on endiselt inimesi, kes tahavad kuulata. Vahel tuleb lihtsalt anda neile võimalus.
Ja võib-olla võiksid sina olla täna see inimene.
Helista sõbrale, keda pole ammu kuulnud. Küsi oma vanematelt või vanavanematelt, kuidas neil päriselt läheb. Istu õhtul oma lapse kõrvale ja lase tal rääkida oma päevast. Küsi oma partnerilt: „Kuidas sa ennast tunned?” Ja kui ta vastab, siis kuula.
Päriselt kuula.
Sest elu suurimad vestlused ei sünni alati suurte sõnadega. Need sünnivad hetkel, kui üks inimene tunneb, et ta on nähtud, kuuldud ja mõistetud.
Võib-olla ei mäleta inimesed aasta pärast täpselt sinu nõuandeid. Võib-olla ei mäleta nad isegi kõiki sinu sõnu. Kuid nad mäletavad seda tunnet, mille sa neile andsid.
Tunnet, et keegi võttis nende jaoks aega.
Tunnet, et nende lugu oli oluline.
Tunnet, et nad ei olnud oma murega ĂĽksi.
Ja vahel on just see kõige väärtuslikum asi, mida üks inimene saab teisele kinkida.
Sest maailm vajab täna rohkem inimesi, kes oskavad kuulata, mitte ainult rääkida. Mõnikord võib vaikne kohalolek, siiras pilk ja tähelepanelikult kuulatud lugu muuta rohkem, kui tuhat hästi valitud sõna.
