Me teame mõistusega, mida peaks tegema. Me teame, millal oleks aeg lahkuda, millal pole enam midagi päästa, millal suhe on muutunud liiga raskeks, liiga külmaks või liiga valusaks.
Aga süda… süda on kangekaelne.
Süda hoiab kinni lubadustest, mis kunagi anti.
Mälestustest, mis kunagi tegid meid õnnelikuks.
Hetkedest, kus tundus, et elu on paigas.
Inimesed ei jää keerulistesse suhetesse rumalusest, vaid lootusest. Lootusest, et äkki homme on teistmoodi. Et äkki ta näeb. Et äkki ta hoolib. Et äkki tuleb tagasi see inimene, kellesse me kunagi armusime.
Kõige valusam on see, et lagunev suhe murendab enesehinnangut samm-sammult. Ühel päeval hakkad küsima:
Aga tõde on see, et su väärtus ei vähene sellepärast, et keegi teine ei oska sind hoida.
Kas sa oled kunagi jäänud liiga kauaks, lihtsalt sellepärast, et armastasid liiga palju?
