Eestis, ehk isegi terves maailmas, pole inimest, kes ei oleks kokku puutunud õelutsevate netikommentaatoritega. Ükskõik, kas keegi teeb midagi head, midagi halba või midagi täiesti tähtsusetut, on internet “täis” inimesi, kes antud tegija lihtsalt pori, sapi ning vihaga üle kallavad. Miks ja kuidas see ikka niimoodi on?
Kas netikommentaatorid on halvad inimesed?
Minu siiras usk on, et kõik inimesed on oma olemuselt head. Seesama kuri ja õelutsev netikommentaator võib olla ühe väga toreda lapse armastav ema. Samal päeval, mil ta kogu oma viha võõra inimese peale internetis välja valab, võib ta teha ka midagi väga toredat ja suuremeelset – ehk aitab vanuri üle tee või annetab mõnele haiglale 25 eurot.
Kui veelgi sügavamalt ühele õelutsevale kommentaatorile otsa vaadata, ja ta näiteks päris peegli ette saata, siis usutavasti ei nõustuks ta mitte kuidagi sellega, kui talle öelda, et ta on halb inimene. Ta vaatab peeglisse, ja leiab isegi kõige õelamale kommentaarile õigustuse.
Selline viha ja rahulolematuse väljaelamine ei piirdu ju ainult internetiga. Meie ümber on väga palju vihaseid inimesi, kes igal võimalusel oma viha ka teiste inimestega jagavad. Just äsja sattusin Facebookis artikli otsa, kus üks meesterahvast autojuht teda takistavale nais-autojuhile lihtsalt näopeksu andis (vt siin https://www.tallinnapostimees.ee/1037816/liiklusraev-autode-vahele-truginud-juht-loi-teda-takistanud-naist-nakku). Seega, internetis saavad inimesed ainult sõnalist näopeksu, aga päris maailmas juhtuvad need asjad tegelikult ka.
See kõlab võib-olla üllatavalt, aga isegi, kui selle kurja meesautojuhi käest küsida, kas ta on halb inimene, vastaks ta kahtlemata, et ei ole. Tal oli oma põhjus, miks ta sellele naisele rusikaga näkku lõi. Antud juhul oli ju põhjus väga lihtne – naine lihtsalt ei lubanud tal oma mersuga teeserval temast mööduda. Mehel oli motiiv – tema arvates ei teinud ta mitte midagi valesti. Ta käitus viisil, mida ta sel hetkel arvas täiesti õigustatud olevat, ja ehk uskus isegi, et iga normaalne inimene oleks samamoodi käitunud.
Kust viha alguse saab?
Ma isiklikult puutusin netikommentaaridega esimest korda kokku 2009 aastal, kui mõned internetiportaalid hakkasid Sisekosmose artikleid avaldama. Jah, Sisekosmoses olid mõned sapised kommentaarid juba varem olemas, aga tundub, et keskmine Sisekosmose lugeja on siiski piisavalt teadlik, ning märkab, kui kuri deemon tema sees pead tõstma hakkab.
Just needsamad inimeste sees olevad kurjad “deemonid” on põhjuseks, miks meie maailmas nii palju kurjust ja õelust on. Kui vaadata üht täiesti normaalset inimest, kes on armastavaks abikaasaks oma naisele või suurepäraseks emaks oma lastele, ja kes ühel täiesti ootamatul hetkel lihtsalt “lahmima” hakkab (olgu see siis internetis või päris elus), jääb küll mulje, et kurjad jõud on ta enda valdusesse võtnud.
Jääme siiski realistlikeks, ja tunnistame, et tegelikult ei ole mingeid kurje jõude olemas, vaid meie ajus toimub sel hetkel midagi väga elementaarset, mida psühholoogid nimetavad emotsionaalseks kaaperdamiseks. Emotsionaalne kaaperdamine on põhjus, miks ühel hetkel armastav abikaasa ja hoolitsev ema, teisel hetkel pööraseks kaklejaks või õelutsevaks neti-kommentaatoriks muutub. See toimub tema sees täiesti automaatselt, ja alles mõni hetk hiljem võib ta aru saada, missuguse rumalusega ta hakkama on saanud.
Kui emotsionaalsele kaaperdamisele teaduslikult läheneda, toimub see seetõttu, et meie ajus asuv emotsioonide valvur mandelkeha (ing k amygdala) reageerib välisele sündmusele või lihtsalt kerkinud mõttele kiiremini kui uusaju, kus toimub olukorra ratsionaalne hindamine. Kuna mandelkeha reageerib kiiremini, annabki see meile kiire korralduse tegutseda kerkinud emotsioonist lähtuvalt, ja mitte ära oodata, mida me tegelikult selle olukorra kohta arvata võiksime. Isegi, kui me püüame sel hetkel olukorda analüüsida, on mandelkeha meie organismi juba vastavaid kemikaale täis pumbanud – me oleme võitle või põgene režiimil -, mistõttu tundub igasugune “mõistlik” tegutsemine vale olevat. Me oleme vihased, hirmunud ja pettunud – ja me tahame end kaitsta või kätte maksta.
Kuna 15-30 minutiga antud kemikaalid meie kehas lahtuvad (muidugi eeldusel, et oleme olukorrast taandunud), ja uusaju taas meie mõtlemist domineerima hakkab, võime avastada, et tegime midagi, mida nüüd kahetseme. Ja ma võin mürki võtta selle peale, et eilne actionkangelasest mersumees täna oma teguviisi kahetseb. Ta võib seda ehk isegi mitte tunnistada (kuna siis tunnistaks ta oma ebaadekvaatsust, kuid ükski õige mees ei ole aeg-ajalt ebaadekvaatne), aga sisimas tunneb ta, et löömiseks ei olnud põhjust.
Miks need kommentaatorid ikka siis nii õelad on?
Okei, mersumehe tegu oli “põhjendatud” – naine ju ei lasknud teda vahele. Temas toimus emotsionaalne kaaperdamine, ta vihastas, ja käitus sel hetkel omast arust parimal viisil, et oma hirmu kaitsta (teda oli ju alandatud, sest ta tahtis oma mersuga teepervalt mööduda, kuid teda ei lastud). Tekib aga küsimus, mida netikommentaatorid kaitsevad?
Keskmisel netikommentaatoril ei ole mitte mingisugust vahet kakleva mersumehega. Ma ütleks, et mersumees on isegi väärikam, sest ta julges end väljendada avalikult ja otsemeeli. See, mida ta tegi, ei olnud kindlasti hea ja õigustatud, aga tema teguviisile on olemas täiesti teaduslik põhjendus.
Õel netikommentaator, ja ehk oled sina üks nendest, ei julge aga mersumehe kombel avalikult oma tundeid ja mõtteid väljendada, vaid sa varjud IP-numbrist “rebasemaski” taha, ja lahmid sealt. Kuid see mehhanism, mis sind lahmima paneb, on täpselt sama nagu kurjal mersumehel – kui mersumeest häiris see, et naine takistas tal edasisõitmist, siis õelat netikommentaatorit häirib see, et keegi ütles, tegi või kirjutas midagi, mis häirib tema vaadet ja arusaamist elust.
Kuna igal inimesel on väljakujunenud hoiak igale konkreetsele nähtusele elus, siis juhul, kui keegi püüab tema vaadet kummutada, tunneb inimene end sama ohustatuna, nagu tundis mersumees end teepeenral – keegi takistab tal olemast selline, nagu ta on nõuks võtnud olla. Mersumees oli võtnud nõuks uskuda, et ta võib liiklusummikus teistest mööda sõita, ja kui keegi püüdis tema hoiakut muuta, ründas mersumees takistajat avalikult. Kui netikommentaator tunneb, et keegi tegi või ütles midagi, mis ei haaku tema vaatega (keegi takistab või püüab ümber lükata tema arusaamist), peab ta seda inimest ründama. Kuna aga tegemist on argpüksiga (erinevalt mersumehest), tõmbab ta rebasemaski pähe, ja ründab salaja ning anonüümselt. Küsimus on vaid, kumb on antud juhul hullem – kas inimene, kes reageerib päris maailmas toimuvatele sündmustle, või see, kes reageerib virtuaalsetele sündmustele?
Kas olukorrale on lahendus?
Üldistatult võib öelda, et nad kõik – naist peksev mersumees, oma kallimat peksev abikaasa, või võõraid inimesi anonüümselt “peksev” netikommentaator – on vaimuhaiged, ja neid saab aidata kas psühhiaater, või nemad ise. Tavapäraselt ootavad nad, et kogu maailm hakkaks nende pilli järgi tantsima – keegi ei takista enam mersumeest, naine teeb kodus täpselt nii, nagu mees soovib, ja kõik asjad maailmas juhtuvad viisil, mis on õela netikommentaatori arusaamise järgi õige. Kuid me ju saame aru, et see ei ole lihtsalt võimalik. Kuna maailmas on 7 miljardit inimest, tekib küsimus, kelle pilli järgi nendest me maailma tantsima paneme? Kuna igaühel nendest 7 miljardist on oma ootus ja vaade, ongi võimatu, et keegi kunagi sedapidi rahu leiaks.
Teine viis on minna “Paldiski maantele”, ja lasta seal endale rahusteid välja kirjutada. See on väga efektiivne, sest need rahustavad inimese mandelkeha maha, ja Voila!, inimene võib märgata, kuidas teda ei aja enam närvi juhtumid, kui midagi läheb tema ootusele vastupidiselt. Ma usun, et rahustite mõju all mersumees oleks ehk piirdunud ainult rusikaviibutusega, ja rahusteid täis topitud netikommentaator vaataks teda häirivaid sündmusi küll etteheitvalt, kuid temas ei tekiks enam viha ja raevu.
Kuid on olemas ka kolmas tee. See on kõige raskem, kuid kindlasti kõige efektiivsem, mida on testitud juba ka teaduslikult. Nimelt, Martin Seligman, positiivse psühholoogia üks teerajajatest, on osalenud eksperimendis, kus depressioonis inimesi raviti kahel viisil. Esiteks, antidepressantidega, ja teiseks, inimesi õpetati lihtsalt positiivsemaid asju elus märkama. Eksperiment kestis 4 kuud, ja tulemused näitasid, et antidepressantide all olevad inimesed muutusid peale eksperimendi lõppu depressiivseks tagasi oluliselt kiiremini kui need inimesed, kes õppisid oma negativismi märkama, ja hakkasid teadlikult seda asendama positiivsema ellusuhtumisega.
Sama kehtib ka kurja mersumehe ja õelate netikommentaatorite kohta. Kui nad hakkaksid märkama hetki, mil nende elus toimub midagi, mis neile ei meeldi, ja seda, kuidas mandelkeha emotsioonide kaudu nendest võimust võtab, oleks see suur samm sõbralikuma ühiskonna poole. Ma ei usu, et ükski netikommentaator ise väga õnnelik on, kui ta anonüümselt kellegi peale oma viha välja valab. Jah, ta usub, et see muudab tema enesetunde paremaks, kuid see on kahjuks näiline. Just seetõttu võid sa märgata, kuidas mõnikord üks kommentaator kohe mitu korda järjest midagi halba kirjutab (enne kui keegi isegi midagi vahele jõuab kirjutada). See on seepärast, et ta kirjutab midagi ära (lootes, et nüüd tunneb ta end paremini), kuid võib siis avastada, et ei läinud paremaks. Nüüd võtab, ja lisab ta midagi, ja siis veel midagi, ja siis veel midagi … kuni lõpuks on ta kirjutanud midagi sellist, et ta võib ka ise avastada, et kui keegi teaks, et see on tema, oleks tal tõeliselt häbi. Õnneks aga ei saa seda juhtuda, sest ta on ju tegelikult argpüks, ja ta julgeb oma kibestumust, viha ja rahulolematust väljendada ainult “rebasemaski” taha peitudes.
Kui ta aga võtaks nõuks hakata märkama hetki, mil temas tekib reaktsioon millelegi, mida keegi kirjutas või tegi, saab ta muuta selle reaktsiooni enda Õpetajaks. Ta võib endalt küsida: “Kas ma tahan olla robot, ja alluda automaatselt nendele negatiivsetele impulssidele, mis minus tekivad seetõttu, et keegi tegi midagi, millega ma nõus ei ole? Ja kuna ma ei ole sellega nõus, tunnen ma, et pean ennast kaitsma. Miks ma seda teen? Kas ma pean ennast ja oma seisukohti kaitsma? Kas ma pean seda tegema läbi mõnituste, alanduste ja solvamiste?”.
See oleks esimene samm teadlikuma, intelligentsema ja sõbralikuma maailma suunas. Esimese hooga on see raske, sest me oleme siiski oma harjumuste vangid. Kui inimene on olnud kogu oma elu negatiivne, sest teda kunagi lapsena alandati ja koolis kiusati, siis on liiga palju temalt nõuda seda, et ta päevapealt sellest mustrist vabaneks. Ta ei märka isegi, kuidas ta iseendale sellega kannatusi põhjustab, liiatigi siis veel oodata seda, et ta usuks paranemisse oma impulsside märkamise kaudu. See oleks liiga suur samm.
Seetõttu anname nendele aega. Mulle tundub, et meil on rõõm elada teatud mõttes ärkavas maailmas. Üha enam räägitakse meie ümber positiivsusest, tolerantsusest ja sõbralikkusest. Minu isiklik kogemus näitab samuti, kuidas mitmed inimesed, keda ma minevikust mäletan õelate ning kurjadena, on suurel muutuste teel. Nad on mõistnud, millest nende viha ja sallimatus tegelikult alguse saab, ja kuidas nad sellest vabaneda võivad.
Mitte ükski inimene ei soovi olla õnnetu ja kurb. Isegi kaklev mersumees ja õelutsev netikommentaator tahavad tegelikult olla õnnelikud. Aga nad ei oska seda teha. Ma olen kohanud koolitustel inimesi, kes on väga negatiivsed, kurjad ja õelad kõigi suhtes – alates oma töökohast kuni poliitikani välja -, aga nad kinnitavad sealsamas klassiruumis, et tegelikult on nad väga positiivsed ja õnnelikud inimesed. Just see kinnitab, et sõltumata, mida sa oled seni teinud – kas võõrale naisterahvale liiklusummikus peksa andnud, või võõraid inimesi valimatult internetis “peksnud” – , on sinu sees midagi, mis on tõeliselt imetlust ja armastust väärt. Keskendu sellele, ja sa võid märgata, kuidas kogu maailm sinu jaoks palju ilusamaks paigaks muutub.
Allikas. https://www.sisekosmos.ee/
