Miks ma jäin? See küsimus kõlab paljude inimeste südames, kes on elanud läbi keerulise või valusa suhte. See ei ole nõrkuse, rumaluse ega naiivsuse küsimus. See on inimlikku haavatavust puudutav lugu, mis on täis vastuolusid, lootust ja armastuse järele ulatuvaid käsi. Jäämises on sageli rohkem kihte, kui keegi kõrvalt näha oskab – ja iga kiht kannab endas sügavat põhjendust, miks inimene ei astunud kohe välja, isegi kui ta tundis, et midagi on valesti.
Sageli jäädakse sellepärast, et armastus oli kunagi ehe ja ilus. Suhe algas hea energiaga, soojade pilkude, lubaduste ja tulevikuplaanidega. Inimene ei jää mitte valu pärast, vaid selle pärast, et ta loodab tagasi leida selle, mis kunagi tegi ta õnnelikuks. Ta mäletab hetki, kus kõik oli lihtne ja kerge, ning usub, et kui ta ainult natuke pingutab, võib see korduda. Inimesed jäävad mitte sellepärast, et nad ei näe tõde, vaid sellepärast, et nad mäletavad armastuse versiooni, mis tundus nende elu kõige turvalisemana.
Teine põhjus on lootus muutusele. Mõnikord tundub, et suhe on vaid ajutiselt raskes faasis ja et kui oleks natuke kannatlikkust, mõistmist või aega, võiks kõik jälle hargneda samasse ilusasse mustrisse. Lootus on visa kaaslane. See sosistab: “Anna talle veel üks võimalus… äkki seekord ta mõistab.” Ja inimene, kes armastab, on valmis uskuma. Mitte sellepärast, et ta ei teaks, mis toimub, vaid sellepärast, et armastus õpetab alati ootama parimat.
Paljud jäävad ka hirmu pärast. Hirm üksinduse ees, hirm teadmata tuleviku ees, hirm suure muutuse ees. Mõnikord tundub isegi halb tuttav keskkond turvalisem kui tundmatu vabadus. Ja selles pole midagi häbiväärset. Inimene, kes on emotsionaalselt väsinud või aastaid kompromisse teinud, ei pruugi jaksata kohe lahkuda. Mõnikord on jäämine kaitsemehhanism, viis koguda jõudu, kuni lõpuks tekib piisav kindlus lahkuda või suhet muuta.
Ohtralt on ka vaikset lootust, et partner näeb lõpuks, kui palju valu või pingutust selles suhtes on. Et ta märkab. Et ta muutub. Et ta tuleb ise poolele teele vastu. Armastus paneb inimesed nägema teises potentsiaali – seda, kes ta võiks olla, mitte tingimata seda, kes ta igapäevaselt on. Just see potentsiaal lukustab südame, hoides seda veel veidi kauem paigal.
Ja siis on veel üks põhjus, millest inimesed harva räägivad – usk iseendasse on vahepeal nii õrnaks muutunud, et tundub, nagu poleks enam jõudu lahkuda. Jäänud on vaid küsimus: “Äkki minus on viga?” Selline mõte võib siduda inimest suhte külge kauemaks kui miski muu. Kui eneseväärtus saab löögi, hakkab inimene uskuma, et ta peab kannatama, pingutama või tõestama, et ta on armastust väärt.
Tegelikult ei ole jäämine kunagi rumalus. See on märk sellest, kui sügavalt inimene suudab tunda, armastada ja loota. Kuid sama oluline on mõista, et mitte iga jäämine ei vii õnneni. Mõnikord jäädakse liiga kauaks ja alles tagantjärele nähakse, kuidas oleks pidanud enda eest seisma juba varem. Aga see teadmine tuleb alles siis, kui inimene on taas tugevam ja selgem.
Kui sa oled end kunagi küsinud: “Miks ma jäin?”, siis tea, et sinu lugu pole ainulaadne ega häbiväärne. Sa jäid, sest sa armastasid. Sa jäid, sest sa lootsid. Sa jäid, sest sa kartsid. Sa jäid, sest sa uskusid inimesse, kes oleks võinud olla sinu kõrval, mitte sinu vastu.
Kuid veel olulisem on see, et ühel päeval küsid sa endalt teistsuguse küsimuse: “Miks ma lõpuks läksin?” Ja selle küsimuse vastus on peaaegu alati sama – sest sa hakkasid end uuesti hindama, nägema oma väärtust ja mõistma, et armastus ei tähenda enese kaotamist.
Selles loos pole süüd ega häbi. On vaid inimene, kes tegi oma parima nende tunnetega, mis tal sel hetkel olid. Ja selles peitub tohutu jõud.
Loe teisi huvitavaid teemasi SIIT
