Peaaegu igal inimesel on unistus. Mõni tahab alustada oma ettevõtet, teine kirjutada raamatu, kolmas kolida teise riiki või muuta täielikult oma eluviisi. Kuid enamik neist unistustest jääb mõtte tasandile. Miks?
Üks suurimaid takistusi ei ole oskuste puudumine, vaid hirm hinnangu ees. Me kardame, mida teised ütlevad. Kardame ebaõnnestuda avalikult. Kardame, et meid ei võeta tõsiselt. See hirm hoiab meid turvalises, kuid sageli rahulolematus tsoonis.
Teine põhjus on selguse puudumine. Paljud inimesed ütlevad, et nad tahavad “rohkemat”, kuid ei täpsusta, mida see tähendab. Ilma selge sihita on raske luua konkreetset plaani.
Kolmas takistus on mugavus. Isegi kui praegune olukord ei ole ideaalne, on see tuttav. Tundmatu võib olla parem, kuid see on ebakindel. Inimaju eelistab tuttavat ebamugavust tundmatule võimalusele.
Lisaks mängib rolli ka sisemine dialoog. Kui sa ütled endale pidevalt, et sa ei ole piisavalt tark, piisavalt julge või piisavalt hea, hakkab aju seda uskuma. Mõtted kujundavad käitumist ja käitumine kujundab tulemusi.
Kuidas seda murda? Esimene samm on ausus iseendaga. Küsi endalt: mida ma tegelikult tahan? Mitte seda, mida teised ootavad, vaid seda, mis paneb su silmad särama.
Teine samm on väikeste sammude tegemine. Suured muutused sünnivad järjepidevatest väikestest tegudest. Üks kõne. Üks e-kiri. Üks otsus.
Kolmas samm on valmisolek ebaõnnestuda. Iga edukas inimene on kogenud tagasilööke. Vahe on selles, et nad ei lasknud neil määrata oma identiteeti.
Unistused ei täitu ainult soovimisest. Need täituvad siis, kui sa otsustad, et sinu hirm ei ole tugevam kui sinu soov muutuse järele.
