Seekordne Nobeli majanduspreemia laureaat pälvis auhinna muuhulgas tõestuse eest, et miinimumpalga tõus ei pruugi tööhõivele mõjuda negatiivselt. Loodetavasti peab see paika ka Eesti järgmise aasta hüppelise miinimumpalga tõusu puhul.
Majandusteadus liigub teooriast praktikasse
Prestiižsete Nobeli preemiate jagamisel jõudis lõppeval nädalal järg viimase kategooriani, kui majandusauhinna pälvisid kolm majandusteadlast – David Card, Joshua D. Angrist ja Guido W. Imbens. Nobeli vääriliseks peeti neid loomulike eksperimentide laialdasse kasutusse toomise eest. Majandusteaduse olemuses on keeruliste majandusprotsesside ja inimkäitumise lihtsustamine matemaatilistesse mudelitesse, ent vahel kiputakse „päris elust“ ka liialt kaugele triivima. Ratsionaliseerimine ja teoorial põhinevate arvutuskäikude näitamine võib olla teaduslikult esteetiline, ent nende paikapidavuse kontrollimine reaalses maailmas on märksa keerulisem. Ehk just seetõttu on majandusteaduse fookus pöördunud aina enam empiiriliste, selgelt mõõdetavate, uurimistööde poole.
Seda näib hindavat ka Nobeli komitee, sest 2019. aastal pälvisid auhinna Abhijit Banerjee, Esther Duflo, ja Michael Kremer eksperimentaalsetel katsetel põhineva töö eest arenguökonoomika vallas. Et uurida arenguabi mõju, viisid nad läbi katseid, kus sarnaste inimgruppide peal rakendati erinevaid meetmeid, et sõeluda abiprojektide hulgast välja kõige efektiivsemad. Samas on taoliste katsete puhul alati küsitav eetiline pool – pakkudes ühele grupile mingit hüve ja jättes „kontrollgrupi“, sellest ilma, kohtleme inimesi ebavõrdselt. Eriti teravaks muutub küsimus siis, kui räägime haavatavas olukorras inimestest, kellele elujärjele võib sekkumisel või selle puudumisel olla väga suur mõju. Lisaks eetilisele poolele on majandusteaduslike eksperimentide korraldamine kohati väga keerukas, sest sageli mõjutavad uuritavat objekti lisaks teadlasi huvitavale sisendile veel tuhanded muud tegurid.
Päriselu loomulikud eksperimendid pakuvad teadlastele võimalusi
Ent aeg-ajalt annab elu ise võimaluse, lubades majandusteadlastel uurida nö „loomulike katsete“ mõju. Soodsa pinnase selliste uurimismeetodite kasutamiseks annavad näiteks poliitikamuudatused, mis rakenduvad teatud ajahetkest, või muud majandusliku mõjuga sündmused, kus selgelt on võimalik eristada uuritavaid ja kontrollgruppi, keda muutus ei puudutanud. Pisut lihtsam on selliseid uurimusi olnud teha Ameerika Ühendriikides, kus väga sarnases õiguslikus, kultuurilises ja majanduslikus keskkonnas on osariikidel samas võimalik seadusemuudatustega keskkonda veidi kohendada ja majandusteadlastele selliseid võrdluspunkte luua.
Sel aastal Nobeli majandusauhinna pälvinud teadlasest ilmselt tuntuim David Card ühest sellisest võimalusest kinni haaraski. Üks majandusteaduse emotsioone tekitav uurimisteema on läbi aegade olnud miinimumpalk ja selle mõju tööhõivele. Klassikalise majandusteooria põhjal, peaks miinimumpalga kasv mõjuma negatiivselt tööhõivele, sest tööjõu kallinemine tähendab nõudluse-hinna teljel tasakaalupunkti liikumist madalamale tasemele. Kui 1992. aastal otsustas New Jersey osariik miinimumpalka järsult tõsta, tekkis Card’il kolleeg Alan Kruegeriga idee hinnata selle mõju kiirtoidurestoranide tööhõivele võrreldes naaberosariik Pennsylvaniaga, keda palgatõus ei puudutanud. Ootamatult jõudsid nad tulemuseni, et miinimumpalga tõusul puudus tööhõivele statistiliselt oluline negatiivne mõju. Sellest inspireerituna on taoliseid uurimusi tehtud hiljemgi, mis on pannud vähemalt mõõduka miinimumpalga tõusu puhul majandusteooria paikapidavuse kahtluse alla. Tasub küll märkida, et nagu sotsiaalteaduste puhul ikka, leiab otsija ka vastupidisele tulemusele jõudvaid uurimistöid.
Millist mõju tööturule omab Eesti miinimumpalga tõus 2022. aastal?
Värske Nobeli majanduspreemia laureaadi uurimistöö võiks omada kandepinda hetkel ka Eestis. Teatavasti kasvab tööandjate ja ametiühingute kokkuleppe põhjal miinimumpalk järgmisel aastal 12%, mis on suurim tõus alates 2008. aastast. Tõele au andes tuleb suur kasv justkui kahe aasta eest, kuna koroonakriisi aegse ebakindluse tõttu jäi 2020. aastal miinimumpalga tõus ära. Otseselt puudutab miinimumpalga tõus Eestis umbes 21 000 inimest ehk umbes 3% kõigist töötajatest. Omaette küsimus on muidugi see, kui suur osa neist peab tegelikult miinimumpalgaga toime tulema ja kui suur osa teenib sellele lisa „ümbrikupalga“ või dividendide näol. Teisalt on miinimumpalgal mõju ka paljudele teistele madalapalgalistele ametikohtadele, kus palgasurve peaks seetõttu tugevnema.
Miinimumpalga tõusu mõju tööhõivele on sobiva võrdlusgrupi puudumise tõttu Eestis vähemalt nobelist Card’i poolt kasutatud meetodi abil keeruline uurida. Arvestades miinimumpalga teenijate suhteliselt väikest osakaalu ja suurt nõudlust töötajate järele, siis vaevalt suudab ka 12% miinimumpalga kasv pöördelist muutust tuua. Teisalt oli selle aasta teises kvartalis Eesti tööhõive 65,8%ga viimaste aastate kõige madalamal tasemel ja ennekõike on tööturul vähemaks jäänud just kõige madalama palgatasemega ametikohtasid. Samuti ei saa öelda, et palgakasvu mõju tööturule poleks tunnetatav pikema ajaperioodi vältel. Kui vanasti kuulus iga endast lugupidava asutuse juurde administraatori ja garderoobitädi ametikoht, siis tundub, et varsti võib neid kohata ehk ainult Eesti Rahva Muuseumis.
Mihkel Nestor, SEB majandusanalüütik
