Mida teha, et laps reeglitest ja kokkulepetest kinni peaks?

Paljud vanemad on kimpus sellega, kuidas saada lapsed oma kohustusi täitma ja reeglitest kinni pidama. Innove Rajaleidja psühholoog Jaak Maasalu annab nõu, kuidas ja milliseid reegleid lastele kehtestada.

Lastele tuleb selgeid reegleid kehtestada juba maast madalast, sest reeglite (näiteks seaduste, sotsiaalsete normide ja peresiseste kokkulepete) järgimise oskus on elus vajalik kõigile inimestele.

Tõesti esineb ka seda, et lapsel on oma vanuse kohta liiga palju reegleid ja ta ei suudagi kõiki kohustusi täita. Liigsed reeglid võivad lapse nii alla suruda ja pinge all murda kui ka hoopis teismeeas mässama panna. Siiski tundub, et vanemaid, kes lastelt liigselt nõuavad, on vähem, kui neid, kes üldse ei nõua.

Minu poole jõuab päris palju koolieelikuid ja algkooliealisi lapsi, kelle vanemad kas polegi oma lapsele reegleid kehtestanud või pole osanud last reegleid järgima õpetada. Selle tagajärjel on lapsel tekkinud lasteaias või koolis probleemid õppimise ja käitumisega.

Nad jõuavad Rajaleidja keskusesse või psühhiaatri juurde, sest kool või vanemad kahtlustavad arenguhäireid. Nimelt käituvad reegliteta kasvanud lapsed väga sarnaselt aktiivsus- ja tähelepanuhäire või autismispektri häirega lastele. Näiteks võib laps keset tundi püsti tõusta, klassis vabalt ringi liikuda, teisi lapsi või õpetajat lüüa, kui ta oma tahtmist ei saa, õpetaja antud paberilehe puruks rebida jms. Peamine erinevus kasvatusest ja arenguhäirest tingitud käitumisraskuste vahel on see, et arenguhäirega laps ei suuda oma käitumist kontrollida (näiteks paigal püsida) ka siis, kui ta seda väga tahab ja püüab.

Mõlemal juhul, nii häire kui kasvatusliku harjumuste korral nõustame perekonda, kuidas kehtestada lapsele kindel päevakava ja reeglid. Pole vahet, kas laps käitub soovimatult liiga vaba kasvatuse või arenguhäire tõttu, sest päevakava ja reeglite kehtestamine on esmaseks abivahendiks mõlemal puhul.

Harjutamine alaku maast madalast
Reegleid kehtestama ja nende täitmist harjutama tuleks hakata kohe, kui laps suudab neid täita. Näiteks: oma asjade ära panemist tasub harjutama hakata siis, kui laps suudab ise liikuda ja asju tõsta. Samas ei tohi ära unustada, et reeglite valikul tuleb lähtuda oma lapsest – lapsed on erinevad!

Väiksemad lapsed õpivad reegleid täitma läbi käitumusliku harjumuse kujundamise. Esialgu me näitame beebile oma käitumisega ette, et pärast tegevusi pannakse asjad ära. Siis paneme väikelapsega koos asjad pärast mängimist omale kohale. Kui koos koristamine juba hästi õnnestub ja regulaarselt toimib, siis liigume edasi palve juurde, et laps paneks ise oma asjad pärast mängimist ära.

Ükskõik, kui väike laps on, reegli põhjuseid tuleb talle selgitada, siis jälle selgitada ja aina üle selgitada. Vältida tuleks seosetuid ja hirmuvalitsejalikke põhjendusi nagu sa pead nii tegema, sest mina ütlen. Selle asemel ütle lapsele, miks antud reegel päriselt vajalik on. Näiteks: koju tulles paneme alati joped nagisse, sest maha visatud jope võib minna mustaks või katki. Veidi vanemad lapsed võivad vaielda vastu ja öelda, et neid ei huvita, kas jope läheb mustaks või mitte. Siis on kohane kasutada minasõnumit ja öelda näiteks: see teeb mind väga kurvaks, kui sinu jope katki või mustaks läheb, sest see maksis raha, mille teenimiseks ma pidin palju tööl käima või mul on õhtul paha tunne magama minna, kui meie kodu on segamini. Suuremate laste puhul võiks selgitamise asemel lapse enda käest põhjust küsida – ta peaks põhjust juba teadma ning selle välja ütlemine aitab infol „kohale jõuda“.

Väiksematele lastele tuleb reegleid esialgu päris palju meenutada, aga seda ei pea tegema kamandavas kõnepruugis. Näiteks võib lapsele reeglit meenutada läbi küsimuste: mida sa alati tegema pidid, kui koju sisse tuled?

Lapse eest ise ära teha ei tasu

Lapsi aitab, kui kehtivad reeglid on kodus visuaalselt nähtavad. Näiteks võite kleepida esikuseinale pildi riiete nagisse panemisest. See meenutab koju jõudvale lapsele kokkulepet, et jope tuleb ise nagisse panna. Eriti hea, kui laps saab oma päevakavast ja reeglitest piltide joonistamisel osaleda!

Väikeste laste puhul on oluline tegeleda korraga ainult ühe uue harjumuse kujundamisega ning mitte lisada uut reeglit enne, kui eelmine on juba kinnistunud. Tuleb arvestada, et käitumusliku harjumuse kujundamine võib võtta kaua aega. Mõni laps harjub uue reegliga paari nädalaga, teisel kulub mitu kuud, erivajadustega lapse puhul võib kokkulepete täitmine jääda probleemseks terveks lapsepõlveks.

Kui väike laps reegli vastu eksib, tuleks teda karistamise asemel mõista. Väikestel lastel on madal enesekontrolli oskus ja empaatiavõime, nad on egotsentrilised ning neil on raske mõista, miks maailm ei käi nende soovide järgi. Selles ei saa last süüdistada ja selle eest ei tohi last karistada, sest see on normaalne arengujärk! Selle asemel jätkake järjekindlalt reegli täitmise harjumuse kujundamisega: eeskuju, selgitamine, suuline ja visuaalne meenutamine.

Üsna oluline on, et vanem ei teeks lapse puiklemise tõttu töid tema eest ära. Näiteks: vanem on küll öelnud, et oma jope tuleb nagisse panna, aga kui laps seda esimesel ega teisel ütlemisel ära ei tee, siis paneb vanem ise. Laps õpib: kui ma järjekindlalt ei tee, tehakse minu eest ära ja ma ei peagi tegema. Või vanem on küll öelnud, et enne soolast toitu magusat ei saa, aga laps teab, et kui ta väga kõvasti ja kaua karjub, siis saab ikka. Selliselt kasvanud lastel tekivad suured probleemid teismeeas, sest nad teavad – ükskõik kuidas ma käitun, tagajärgi tegelikult ei ole ning saan ikka enda tahtmise.

Sõlmi koolilapsega kokkulepe

Alates kuuendast-seitsmendast eluaastast on väga oluline, et reegleid ei „lajatataks“ lapsele peale, vaid need oleksid eelnevalt ühiselt läbi räägitud ning laps mõistaks, miks reegli täitmine vajalik on. Lapsele reegli kehtestamise asemel tasub mõelda lapsega kokkuleppe sõlmimisest.

Näiteks. Laps läheb koolist otse õue sõpradega mängima. Õhtul koju jõudes on ta väsinud ega jaksa enam õppida. Nüüd ütleb vanem: hakka õppima, muidu sa homme välja ei saa! See tundub lapsele raske ja ebaõiglane, sest ta eelnevad kokkulepped ja selgitused puuduvad. Selle asemel võiks vanem öelda juba päev ette: lepime kokku, et kui sa homme koolist tuled, siis puhkad natuke, õpid ära ja alles siis lähed välja. Mäletad, ükspäev sa läksid enne õppimist õue ja pärast ei jaksanud enam õppida – sellepärast ongi hea enne mängima minekut ära õppida.

Koolilapsele tuleks kehtestada korraga maksimaalselt kolm reeglit. Kui üks neist on juba kenasti käitumisharjumuseks juurdunud, võib tutvustada uut reeglit. Kuid üldjoontes on väiksem hulk hästi kehtestatud reegleid alati parem kui suur hulk kehvasti kehtestatud reegleid, mille vastu terve pere igapäevaselt eksib, mida unustama kiputakse jms.

Kui reegli põhjus on lapsele kenasti ära selgitatud, siis tuleb leppida kokku reegli täitmises ja täitmata jätmise tagajärgedes. Kui 7-8-aastase lapse puhul võib olla vajalik reegleid ja tagajärgi dikteerida, siis 11-12-aastase käest on juba väga hea küsida tema enda arvamust. Mida ta ise arvab, millised majapidamistööd võiksid kodus tema kohustuseks olla? Mida ta ise arvab, miks see reegel tähtis on? Mis võiks olla tagajärjeks, kui kokkulepe jääb täitmata? Viimane sõna peab siiski vanemale jääma, sest lapse välja pakutud preemia või karistus ei pruugi alati olla ratsionaalne või õiglane.

Koolilapse puhul on väga hea mõju reeglite, kokkulepete kirjapanemisel. Nimekiri perekonna reegleist võib rippuda lapse toas seinal, köögis külmkapil vms.

Kuid isegi siis, kui reeglid on selgelt läbi arutatud, kokkulepitud, kirja pandud ja seinale riputatud, on vanema ülesanne neid lapsele või noorele meenutada.

Karistusel ja karistusel on vahe

Pole tõsi, et lapsi ei tohi üldse karistada. Muidugi tulen lastele tuleb õpetada, et kui inimene käitub ühiskonnas negatiivselt, on sellel tagajärjed. Kas nimetada tagajärge karistuseks või mitte, on igaühe enda otsus.

Küll aga on oluline, et mitte üheski vanuses lapsi ei tohi karistada füüsilise või vaimse vägivallaga – lüües, tutistades, nurka seisma saates, solvates, alandades vms. Vägivaldne karistamine hävitab lapse enesehinnangu ja -usu, sellest pole pikas plaanis vähimatki kasu. Nii füüsiline kui ka vaimne vägivald on Eestis keelatud lastekaitseseadusega ning lapse kallal vägivallatsemine võib tuua kaasa kriminaalasja.

Mõistlik tagajärg või karistus on lapse teoga põhjuslikus seoses. Näiteks: pere valmistub sünnipäevapeole minekuks, kuid üks laps keeldub riidesse panemast. Aeg jookseb, kõik ootavad. Vanemad on lapsele korduvalt meenutanud, et kui tahad peole tulla, pead panema riidesse, aga laps ikkagi ei pane. Et laps mõistaks oma käitumise tagajärgi, võiks üks vanem temaga n-ö karistuseks peolt koju jääda, samal ajal kui teised lapsed saavad peole minna.

Samuti võib karistuseks olla privileegist ilma jäämine. Näiteks: kui sa ei täida oma kohustusi majapidamises, siis ei saa ka õhtul telefonis olla. Ja see ei kuulu vaidlustamisele – kui ei käinud koeraga jalutamas, siis päriselt ka ei saa telefoni täna õhtul! Isegi siis mitte, kui vanemal on endal kiire, ta ei viitsi lapse vingumist kuulata, tal on külalised vms. Tühjasid ähvardusi anda ei tohiks, seetõttu tuleb tagajärgede seadmisel hästi läbi mõelda, kas vanem ise suudab neid järgida.

Ka võib last motiveerida preemiate või boonuste abil. Kuid siin on tähtis, et ebatervislikke või materiaalse väärtusega asju ei tõstetaks pjedestaalile – preemiaks ei ole hea anda nt raha, kommi või nutiseadet. Hea preemia on näiteks: saad ise valida, mida me täna perega süüa teeme; lähme koos perega ujulasse ujuma; mängime õhtul koos lauamängu vms.

Ekraanidest hoidumine tõesti aitab

Minu hinnangul on ekraanid üks oluline tegur, mis laste keskendumisvõimet halvab. See võib tunduda korrutamisena, sellest on ju nii palju räägitud, aga see on tõsi!

Vanemad ütlevad, et multikavaatamise aeg on ainus aeg, kui laps kodus rahulik on. Soovitan mõelda hoopis nii: liigse multikavaatamise tõttu ongi laps muul ajal rahutu. Liigsest ekraaniajast saavad alguse keskendumis- ja tähelepanuprobleemid, laps muutub impulsiivsemaks, ei tule rahulikult olemisega toime, tekivadki käitumisprobleemid.

Mida hiljem lapsele ekraane tutvustada, seda parem. Kolmeaastasel pole veel ekraane vaja, aga kui üldse, siis maksimaalselt pool tundi päevas. Edasi, kuni kümneaastaseks saamiseni võiks vaadata ekraane maksimaalselt tund aega päevas.

Aga kui laps on juba harjunud liiga palju multikaid vaatama, nutitelefonis olema, kuidas sellest tagantjärele lahti saada? Sellest pole palju abi, kui vanem ütleb: ära nüüd ole enam telefonis või ära nüüd vaata enam telekat. Lapse aju on ekraaniga juba harjunud, juba sõltuvuses, ta ei oska sellest üksi üle saada. Tekivad trots ja tülid. Keelamise asemel paku välja alternatiivseid tegevusi. Soovita lapsel kutsuda mõni sõber külla. Lase lapsel valida lauamäng, mängige seda koos. Kutsu laps appi süüa tegema.

Lastele sobilikke reegleid

• Igas vanuses lastele, kõigis peredes peaksid kehtima teiste inimestega suhtlemise ja üldised käitumisreeglid: teistele ei tohi haiget teha, teiste peale ei tohi karjuda, teiste käest ei tohi asju ära võtta, teisi ei tohi kiusata ega norida, ropendamine on ebaviisakas, kaaslasi tuleb aidata jms.
• Maast madalast peaks hakkama harjutama enese järelt koristamise ja enda eest hoolitsemise oskuseid.
• Väikeste laste puhul on väga palju kasu päevakavast – kindla ülesehitusega päevarutiini kehtestamisest. Hommikul ärkan üles, pesen hambad, panen pidžaama padja alla… koju jõudes riputan jope nagisse, pesen käed, tohin mängida vabalt kuni õhtusöögini… jne.
• Mida suuremaks laps saab, seda vähem vajab ta päevakava ja seda enam konkreetseid reegleid, mis kehtestatakse kokkulepetena. Kokkulepped koolilapsega peaksid hõlmama tema kohustusi seoses kooli ja huviringidega (millal ja kuidas toimub õppimine), majapidamisega (millised on lapse ülesanded kodus), ekraanidega (millal, kui palju ja kuidas võib laps kasutada nutiseadmeid, televiisorit), enda eest hoolitsemisega (pesemine, juuste kammimine, küünte lõikamine jms).
• Ka tunnetega toimetulekut tuleb õppida ning ka nende oskuste omandamist toetavad reeglid ja kokkulepped. Näiteks saab koju luua rahunemisnurga ja leppida terve perega kokku, et viha tundes tuleb minna sinna rahunema, mitte elada oma viha teiste peal välja.