Perearst Sergey Saadi selgitab, kas kassilt võib saada kõhuussid või maksalutikad ja millised ootamatud terviseriskid need lemmikloomad endaga kaasa võivad tuua.
Kass mõjub lemmikloomana kahtlemata teraapiliselt ja rahustavalt, leevendab üksildust ja ärevust. Minudoc.ee Perearst Sergey Saadi selgitab, milliseid terviseprobleeme kiisud endaga kaasa võivad tuua, olgu või näiteks allergia, parasiitide ülekandmine või nahakahjustused.
Üsna laialt on levinud nn kassiallergia, mille põhjustajaks pole kass kui selline, vaid kassi karvad, kõõm, sülg ja uriin, mis sisaldavad vähesel või suuremal määral allergeene ehk inimese organismi jaoks võõraid aineid, millele organism ennast kaitstes reageerib kas köha, hingamisraskuse, nohu, silmapõletiku, aevastamisega või näiteks lööbe ja naha sügelemisega.
Üldiselt pole tähtis, mille vastu täpselt on inimesel allergia (karvad, kõõm, uriin või sülg), kui tegemist on kerge ja talutava allergilise reaktsiooniga ning lemmikloomaga, keda on raske ära anda, ja kui koduste meetmetega (käte pesemine pärast kontakti kassiga, korralik koristamine, kassidele mõeldud spetsiaalsete pesemisvahendite kasutamine) on võimalik allergia enamust sümptomeid kontrolli alla hoida. Kui tegemist on aga raskekujulise allergiaga ning sümptomid segavad oluliselt igapäevaelu, oleks mõistlik kontakti kassiga piirata, sest raskematel juhtumitel võib kontakt kassiga provotseerida rasket bronhospasmi ja hingamisraskusi ja esile kutsuda tugeva nahareaktsiooni, mille puhul inimene võib vajada erakorralist meditsiinilist abi.
Kassid võivad olla ka mitmete parasiitide kandjateks, kuigi inimesele ei kandu need kõik üle. Kõige levinumad parasiidid ja algloomad, mida on võimalik kassilt saada, on toksoplasmad ja lambliad (rahvakeeli maksalutikad). Tegemist on parasiitidega, mis elavad kassi seedekulglas ja mida on võimalik saada kassilt isegi tavalisel kontaktil, kuna kass lakub end ja hajutab sellega toksoplasmasid, lambliaid ja muid parasiite oma karvadele, mille kaudu saabki peremees nakatatud.
Need haigusetekitajad võivad põhjustada seedehäireid, siseelundite ja närvisüsteemi kahjustust. Toksoplasmoos on eriti ohtlik rasedatele ja vähihaigetele, sest neil on tõenäolisem haiguse aktiivse progresseerumise ja tüsistuste (sh lootekahjustus, raske vere-, immuun- ja närvisüsteemi kahjustus) teke.
Kass võib olla ka ussnugiliste, naaskelsabade ja muude parasiitide kandjaks, aga need ei pruugi inimesel haigussümptomeid põhjustada, kuna ei pruugi olla nakatamiseks aktiivses elufaasis. Nimelt on parasiitidel on mitu elutsüklit ja iga tsükli jaoks peavad olema vastavad tingimused ja peremehed – loomad, putukad, inimene, vee olemasolu jne. Seega isegi kui parasiidid sattuvad organismi, ei jää need normaalse immuunvastusega inimorganismis püsima ja väljuvad soole kaudu. Oma karvadel ja käppadel võivad õuekassid tuua aga rohkem nakkushaiguste tekitajaid, sh aktiivses elufaasis algloome ja parasiite, salmonelloosi tekitajaid – seega tuleb õuekassidega olla eriti ettevaatlik, regulaarselt tuleb käia loomaarsti juures ning järgida hügieenireegleid pärast kontakti kassiga.
Kui tegemist on kodukassiga, on väikesed hammustused ja kriimustused tavalised ohutud. Siiski võivad näiteks eakatel inimestel ka kergemad nahakahjustused tüsistuda mädaste põletikega, mis on tingitud ealisest immuunsuse langusest.
Kui kass käib väljas või on tegemist võõra kassi hammustusega, on tegu tõsisema probleemiga, mis vajab peaaegu alati pereõe või perearsti,
