Mida Edda Paukson ja Igor Mang sulle ei räägi: teadus horoskoobihulluse taga.
Teaduslikust vaatenurgast on horoskoopide ennustused sama täpsed, kui mündiviske tulemused. See ei muuda aga nende ajaloo prügikasti viskamist karvavõrdki kergemaks.
“Meil ei ole moraalset õigust võtta ühiskonnalt ära seda, mida kasutavad inimesed oma elus toimetulekuks. Seda juhul, kui me ei anna neile midagi asemele,” nentis Tallinna ülikooli psühholoogiaprofessor Aleksander Pulver. Paralleeli võib tuua päevapealt alkoholi ja narkootikumide lauskeelu jõustamisega. Inimesed hakkavad otsima igapäevasest elust põgenemiseks alternatiive. Tavaliselt toob see kaasa enesetappude arvu kasvu jms.
“Teadus ei ole võimeline vastama väga paljudele küsimustele ühiskonna funktsioneerimisest. Ja kui me ka keelame täielikult ära mitte-teaduspõhisuse, siis me ei tea, mis on selle tagajärg. Millegi kategooriliselt väitmise ja eitamisega võib teha seetõttu rohkem kahju, kui mitte-teaduspõhise maailmapildi talumisega,” lisas professor.
Sarnasel arvamusel on pikaajaline teaduse populariseerija ja astronoom Jaak Jaaniste. “Iga riik kujundab ennast ise. Kui neist mõni kavatseb lasta ennast astroloogide ennustuste järgi juhtida, on neil selleks täielik õigus. Võib-olla nad saavad isegi kuidagi hakkama… Kõik on korras senikaua, kuni lapsed mängust välja jäetakse ja neile astroloogiat koolis peale ei suruta,” rõhutas Jaaniste.
Ei saa aga salata, et huvi horoskoopide vastu on Eestis viimastel aastatel kasvanud. Näiteks Igor Mangi iga-aastast horoskoopi sisaldava ajalehe Maaleht tiraaž oli 4. jaanuaril rekordiline. Trükiarv ulatub 102 000 eksemplarini. See on tavapärasest peaaegu 2,5 korda suurem. Võrreldavat edu naudib Edda Paukson
Inimesed kui naiivsed teadlased
Osaliselt saab horoskoopide populaarsuse kanda ihale kindlama tuleviku järele. Inimesed peavad suutma normaalselt elamiseks ette kujutada, mis juhtub järgmisel hetkel, päeval ja aastal. Pulver meenutas, et psühholoogias on käibel metafoor “inimesed on naiivsed teadlased”. Teadusest endast jääb sageli väheks. Keerukatele probleemidele ei paku see tavaliselt lihtsaid jah-ei-tüüpi vastuseid.
Vastust küsimusele, kas inimese elu läheb tulevikus paremaks või halvemaks, on vaja aga sellegipoolest. Nii kasutabki igaüks selleni jõudmiseks tema mõtteviisist tulenevaid töövahendeid. “Teadusliku mõttelaadiga inimesed lähtuvad analüüsidest, religioossed inimesed ettekuulutustest jne. Horoskoopide populaarsus tuleneb just nende näilisest võimest tulevikku ennustada. Teada on ka selge põhjus, miks miski nii juhtuma peab. Selle taga on kindlas tähtkujus sündimine ja mõned muud märgid,” selgitas Pulver.
Mingisugusegi prognoosi tekkimine teeb imesid. Ümbritseva keskkonna üle taastatakse vähemalt näiline kontroll. Ärevustunne leeveneb ja öösel saab taas rahulikult magada. See tuleb kasuks nii inimesele endale kui ka ühiskonnale laiemalt. “Ärevusseisundis pole enamasti inimene motiveeritud tegutsema ega oska leida adekvaatseid lahedusi. Sellest tuleb kuidagi lahti saada,” laiendas professor. Siit võib jõuda eesti inimeste horoskoobilembuse võimalike juurteni.
“Ühiskondlik eluolu paneb inimesed surve alla. Nad otsivad seletust sellele, mis võiks tulla ja kui kaua see kestab. Kuna horoskoobid on lihtsas keeles, pole vaja selle tähenduse üle eriti palju mõelda. Seal on ilusasti öeldud, et sind ootab see või teine,” spekuleeris Pulver. Samal ajal mäletavad inimesed sagedamini täideläinud ennustusi. See kinnitab usku horoskoopide ennustusvõimesse.
“Võrreldes 20–30 aasta taguse ajaga on praegu ikkagi suhteliselt rahulik. Rohkem on see ikkagi meelelahutus. Paljud inimesed on ka öelnud, et nad ei usu, mida horoskoopides kirjutatakse, aga ma ikka igaks juhuks loen,” mõtiskles Laurits Leedjärv, Tartu observatooriumi täheteadlane.
Usk horoskoopidesse kui ohumärk?
Leedjärvel on vähemalt osaliselt õigus. Tõsi, Eesti kohta on raske vastavat statistikat leida. Euroopa Liidus usub aga vähem kui kümme protsenti inimestest, et horoskoopidel on tugev või vähemalt mingigi teaduslik alus.
Astroloogiaga on lugu veidi teine. Näiteks Eesti Kirikute Nõukogu tellimusel 2015. aastal ilmunud Saar Polli uuringus oli väitega, et “inimese iseloomu ja saatust mõjutab tähtede/planeetide seis sünnihetkel” täielikult nõus 10 protsenti, pigem nõus 44 protsenti.
2005. aastal ilmunud eurobaromeetri uuringus leidis neljandik inimestest, et astroloogia on “väga teaduslik”. Samal tasemel oli näitaja 2000. aastate alguses Ameerika Ühendriikides. Osaliselt võib selle kanda semantilise segaduse arvele. “Astroloogia teaduslikkusesse uskuvad inimesed arvavad väga sageli seda ka astronoomia kohta,” meenutas Nick Allum, Essexi ülikooli sotsioloog.
“See on juba vana nali, kuidas isegi Postimees kirjutas paarikümne aasta eest, et Eestis on kõige vanemad füüsika- ja astroloogiaõpetajad. See on mõistetav, -loogia lõpuga teadusharusid on ju väga palju ja järsku on täheteadus astronoomia,” muheles Leedjärv. Eksitused on kerged sündima.
Allumi uuringu põhjal on see märk ka sügavamatest probleemidest. “Mida kõrgem on inimeste haridustase ja paremad nende teadusalased teadmised, seda harvem peavad nad astroloogiat teaduslikuks,” nentis Allum. Paraku näitas uuring lisaks, et astroloogia teaduslikkusesse uskus rohkem naisi kui mehi. Seda sõltumatult nende haridustasemest ja teadustaustast. Ühtlasi seostus usk astroloogia teaduslikkusesse jumalasse või mõnda teise kõrgemasse võimu uskumisega.
“Samas kahtlustan, et tavalised horoskoobilugejad ei mõtle selle peale, et seal kirjutatu on kuidagi vastuolus teadusliku maailmavaatega või need on kuidagi üksteist välistavad,” lisas sotsioloog. Inimesed on kohati oma elu erinevate osade lahtritesse jagamises väga osavad
Ühelt poolt saab seega horoskoope ja astroloogiasse kaevumist võtta meelelahutusena ja mõnel juhul haridussüsteemi puudujäägina. “Teisalt peegelduvad horoskoobilembuses inimeste hoiakud ja mõned iseloomuomadused,” lisas sotsioloog.
Võti peitub sama eurobaromeetri küsimuses “kui tähtsaks peate seda, et sinu laps(ed) õpiksid kuulekuse tähtsust?”. Mida vajalikumaks vastanud seda pidasid, seda tõenäolisemalt uskusid nad astroloogia teaduslikkusesse. See seletas inimeste hoiakute erinevusest umbes 15 protsenti. Samas võis näha samasugust seost kõigis demograafilistes rühmades.
Tähelepanek pakub tuge saksa sotsioloogi Theodor Adorno juba 1950. aastatel väljendatud uskumusele. Teadlane leidis, et astroloogiline ideoloogia ja ettemääratus meenutab suuresti autoritaarsusele kalduvate inimeste mentaliteeti. “Nad kalduvad pimedalt uskuma levinud arusaamadesse õigest ja valest. Nad hindavad kõrgelt võimupositsioonil olevaid inimesi. Samuti suhtuvad soodsalt tavaarusaamast lahknevate ideedega inimeste karistamisse,” selgitas Allum.
Vaistliku hüpoteesi järgi panevad segased ajad otsima inimesi lihtsaid lahendusi, kindlat tulevikku ja korda. Kuid nagu iga teadlane teab – õigena tunduv selgitus ei pruugi olla alati õige.
Astroloogia teaduslikkusest
Vähemalt üksikjuhtumite põhjal kohtab astroloogide seas tihti arvamust, et teadlased ei võta nende väiteid kuigi tõsiselt. Reaalsuses on pandud nende tehtavad ennustused proovile mitmetes suuruuringutes. “Teaduslikul meetodil põhinevate uuringute tulemused pole lihtsalt astroloogidele väga palju meeldinud,” nentis Chris French, üleloomulikke jõududesse uskumise põhjuseid uuriv Londoni ülikooli psühholoog.
Selle klassikaliseks näiteks on 1985. aastal ajakirjas Nature ilmunud töö, mida juhtis Shawn Carlson California ülikoolist. Topeltpimekatsest selgus, et astroloogid ei suutnud viia kokku tähtede seisu inimeste sünnihetkel nende isikuseomadustega paremini, kui oleks nad teinud seda huupi pakkudes. Analoogselt ei suutnud nad leida teiste omalaadsete seast nende enda tähekaardi alusel kokku pandud iseloomustust.
Tasub välja tuua, et Shawn pidas katsete ettevalmistamisel tihedalt nõu riikliku geokosmilise uuringute nõukoguga. USA astroloogia edendamisele pühenduv organisatsioon on astroloogide silmis kõrges hinnas üle terve maailma. Sama ühendus soovitas teadlasrühmale ka astrolooge, kelle võimeid võiks proovile panna.
Shawniga samale tulemusele jõuti 1990. aastal tehtud veidi väiksemamõõdulises katses. Astroloogid ei suutnud seostada inimeste tähekaarti nende sünniajal inimeste üksikasjaliku iseloomustuse ja elukäiguga.
2003. aastal ilmus endise astroloogi Geoffrey Deani ja psühholoogi Ivan Kelly sulest töö, mis jälgis 2000 inimese elukäiku. Uurimisalused sündisid üksteisest paariminutilise vahega. Vähemalt teooria kohaselt oleks pidanud nende isikuomadused olema sarnased. Seda need aga uurimuse põhjal polnud.
Jaaniste ja Leedjärv tõid välja, et horoskoobid, sh Pauksoni ja Mangi oma ei lange kokku astronoomiliste tähtkujudega. “Päris astronoomiliste tähtkujude asukohad on astroloogiliste märkide suhtes nihkes. Astroloogid loevad kevade alguseks jäära märki. Tegelikult on Päike sellel ajal alles kalade tähtkujus,” märkis Leedjärv. Kokkuvõtlikult langevad astronoomilised tähemärgid astroloogiliste tähemärkidega kokku ainult 55 päeva ulatuses.
Samuti ei kulu Päikesel iga tähtkuju läbimiseks aega täpselt sama palju. Näiteks Skorpioni tähtkuju katab Päike vaid seitsme päevaga, Neitsi tähtkuju ühest otsast teise liikumiseks kulub samas tervelt 45 päeva. Astronoomiline maailmakäsitlus toob taevalaotusele ka 13. tähemärgi – Maokandja.
Poolnaljaga saab seega öelda, kui horoskoop sellel aastal ei sobi, võib ülalolevalt graafikult üle kontrollida, millises tähtkujus oli Päike tegelikult inimese sünnihetkel ja teha sellest omad järeldused.
“Ma ei soovitaks olla horoskoopide populaarsuse pärast praegu väga mures. Võib-olla reageerid veidi üle. Igal juhul peaks muret tundma siis, kui ebausk ja ebateaduslikkus hakkab mõjutama poliitilisi otsuseid, näiteks kliimamuutuste osas ja teaduse rahastamist,” soovitas Nick Allum.
Kindlasti ei tohiks aga tema sõnul horoskoobiuskujatega otsest konflikti otsida, vähemalt juhul kui sellele usule pole midagi asemele pakkuda. “Nn tagasilöögi efekt on väga reaalne nähtus. Selle tulemusena hoiab inimene oma vaadetest kinni veelgi tugevamini,” viitas sotsioloog.
Toimetaja: Marju Himma
