Meid saab vihata täpselt nii palju, kui palju me end ise vihkame, ja hävitada nii palju, kuivõrd laseme end hävitada. Kellegi tühjad sõnad ega vimm ei saa sind murda, kui sinu sees on armastus. Mitte kellegi õelad teod ei saa sind laastada, kui sa ise tead oma väärtust, kui seisad julgelt enda eest ja keskendud vaid kõigele ilusale oma elus, teades täpselt, et väärid vaid parimat,
Soovi rahu ning armastust ka sellele, kes sind ründab, ja pea meeles, et vihkamine sünnitab vaid vihkamist.
Kaastunne on see, mida pead eneses kasvatama. Ju siis ründaja veel ei tea, et mürk, mida ta pritsib, mürgitab lõpuks selle, kes selles aurus kõige kauem viibib – tema enese.Sa ei tea iialgi, mida teine inimene on läbi elanud, kuidas ta on jõudnud sinna, kus ta parasjagu on – olgu selleks siis särav tähistaevas või räpane mudamülgas. Ära anna hinnanguid, ära mõista hukka – sa ei tea kunagi, milline on teise inimese lugu… Ja mitteteadmisel on alati põhjus. Sa pole seda just sellesama hukkamõistu ning hinnangute andmise tõttu välja teeninud.
Kui õpid armastama, õpid mõistma, siis avaneb sul ka võimalus kõndida inimeste sügavates hingesoppides, kus kõik ei olegi alati nii ilus ja särav, aga ometigi on see maagiline, sest kõik, mis seal leidub, on siiras.
Isegi hallid varjud on ilusad, sest see ei kanna enam kaasas negatiivsust – on lihtne ja loomulik, et päikesepaistega kaasneb ka vari. On loomulik, et ka kõige päikselisemas hinges sajab vahel vihma. Meil kõigil on oma lugu, meil kõigil on elus olnud tormiseid päevi, me kõik väärime mõistmist. Me kõik soovime olla mõistetud ja armastatud. Me kõik sooviksime elada ilma maskita. Meil kõigil on see võimalus.
Selleks et andestada, ei pea keegi sinult andestust paluma. Selleks et mõista, ei pea sina olema mõistetud. Selleks et armastada, pole vaja vastuarmastust. Nii armastus, andestus kui ka mõistmine peavad olema sinu sees juba enne, kui sinuni küündivad sõnad – need kolm peavad olema sinu loomulik osa, mis ei sõltu välistest teguritest või teistest inimestest.
Õpi andestama ka siis, kui sinult andestust pole palutud. Õpi armastust jagama omakasupüüdmatult ning vastuarmastust lootmata, õpi mõistma ka neid, kes on veel ise mõistmatud. Ja nüüd kujutle, kui hea on jõuda “koju”, kus sindki armastatakse tingimusteta, kus sullegi on juba kõik andeks antud ning kus sindki mõistetakse, kui julged olla sina ise – oma lihtsas inimlikkuses.
Olge hoitud!
