Ma ei ole loodud selleks, et saada hakkama kõigi eluraskustega nii, et ma ei väsiks. Ma saan hakkama. Muidugi saan. Aga ma väsin. Lähen endast välja. Ütlen halvasti. Kahetsen. Palun vabandust.
Ma ei ole loodud selleks, et kogu aeg naeratada. Pole vahet, kas kõik on hästi või mitte. Ma trambin vahel jalgu, nutan ja lähen endast välja. Ma ei suuda naeratada lihtsalt sellepärast, et teistele meeldida. Olla populaarne ja 106% muretu. Ei. Mul on minu emotsioonid. Ning sealt võib leida kõike.
Ma ei salli valetamist. Reetmist. Petmist. Seda, kui nuga selga lüüakse. See tekitab pettumust. Viha. Ning igasuguse suhte lõppemist. Ma võin anda küll teise võimaluse. Vahel kolmandagi. Kuid kui kuskilt miskit ei õpita, siis lõpp on lõpp.
Ma pettun, kui mu lähedased teevad mulle haiget. Tõsiselt haiget. Ning nad ei vabanda. Sest nad ise ei saa aru, et halvasti öeldud laused jätavad haava. Nad ei saa ka aru, et iga sellise haava peale armastan ma neid natuke vähem. Sest iga selline kord viib meid teineteisest natuke kaugemale.
Ma ei ole tugev kui kalju. Pole ka kuulikindel. Ise arvan, et olen kui paju. Painduv. Ja mitte nii kergelt murduv. Vahel tuulte ja tormide poolt vastu maad surutud, et siis taas end püsti ajada.
/mari-lee
