Me eitame kriitikat ja ründame “sõnumitoojat” seetõttu, et me klammerdume mitteteadlikult arusaamise/uskumuse külge, et me peaksime olema täiuslikud (aga ise teame ka, et ei ole), ja meid ärritab, et keegi selle ka otse välja ütleb. Kriitika teeb haiget vanadele haigetsaanud kohtadele meie täiuslikkuse puudusest (eks me ole kuulnud terve elu, milles kõiges me pole piisavalt head). Nii kui inimene saab teadlikuks sellest, et ta ei peagi olema täiuslik (või siis on juba täiuslik kõigi oma puudustega), kaob valulik reageering väljast tulevatele hinnangutele.
