Noortekampadega hädas olevad Inglismaa kiirsöögikohad loodavad peletada neid õhtuses vööndis klassikalise muusika mängimise ja wifi-ühenduse piiramisega. Pole veel selge, kas idee autorid mõtlesid abinõud disainides ka filmi “Kellavärgiga Apelsin” lõpu peale, märgib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Poole sajandi eest jõudis aastavahetuse paiku kinolinadele Stanley Kubrick’i film “A Clockwork Orange” ehk “Kellavärgiga apelsin”. Filmi lugu kulgeb teadmata tulevikus ja kirjeldab jõhkrate noorte kampa juhtiva peategelase Alexi ümber toimuvat. Pealtvaataja tuuakse ekraani abil keset ogarat lõhkumiste, omavahelise võimutsemise ja vägistamistega etenduste ahelat, mille ees või kohal domineerib karismaatilise ja pöörase Alexi tegelaskuju.
Harjumatult vahetu vägivallaga šokeeriv film jagas pealtvaatajad imetlejate ja vihkajate leeridesse. Ühte poolt esindava kogukonna mõned liikmed asusid nähtud vägivallastseene kordama päris elus. Seepeale keelati mõneks ajaks osaliselt Stanley Kubricki nõusolekul linateose näitamine mitmes riigis. Paus oli tervendav ja toitis arutelusid. Ühiskond hakkas hoomama režissööri geniaalseid kontseptsioone ja näitlejate meisterlikkust.
Mõni kuu hiljem jõudis film mitmes kategoorias USA filmiakadeemia aasta filmiauhindade nominentide sekka, sealhulgas parima filmi kandidaadina. Kuldse Oscari kujuke jäi küll saamata, ent märkimisväärseid auhindu teeniti veel mitmetelt filmikonkurssidelt. Neist ajatuma tunnustusena võib vist tähistada filmi kujunemist kultusfilmiks, mis talletati tuleviku inimkonnale vaatamiseks USA kongressi raamatukogu rahvusliku filmi arhiivi.
Ajatu nooruse trotsiga, kuigi formaalselt 50 aastane film, hiilib jätkuvalt kaasaegse elu taustal. Kuis filmis kujutatav ajastu on määratlemata, pole selle tänapäevaga sidumine keelatud. Seoste märkamiseks olgu meenutatud filmi üks keskseid episoode. Olles tunginud ühe vanema naise koju ja tema kallal vägivallatsedes lööb jõugukaaslane Alexile pudeliga näkku.
Viimane ei jõua uimasena majast põgeneda ja võetakse vahi alla. Naine sureb ja Alex mõistetakse pikaks ajaks vangi. Seal rakendatakse tema peal uudset kurjategijate ümberkasvatamise meetodit. Ravialune seotakse tooli külge, tal ei lasta silmi sulgeda, temasse süstitakse tugevaid uimasteid ning sunnitakse vaatama jõhkruste, sadismi ja vägistamistega pikitud videovoogu. Kõige taustal kõlab Beethoveni sümfoonia.
Paarinädalase teraapia lõpuks on Alexi aju sedavõrd küps, et seks, vägivald ja eriti Beethoveni muusika ajavad teda iiveldama ning ta anub ravi lõpetamist. Hiljem demonstreerib minister ajakirjanikele ümberkasvatamise meetme tõhustust. Etendatud näitlikule vägivalla ja seksuaalse alastuse olukorrale reageerib Alex jõuetult, alludes ja iiveldusega võideldes.
Filmi lõpuni on veel käia keeruline ja mõneti muusikaline tee. Ent meie hüppame nüüd vahepeal tänapäeva Walesi, täpsemalt Wrexhami linnakesse. Umbes 60 tuhande elanikuga linnas võib kohata paarikümnepäiseid noorte kampu. Wrexhami jalgpalliklubil ei lähe kuigi hästi, võttes sellega ära osa rõõmust. On see siis vaesepoolne elukeskkond või tühi pea, mis ei paku ega otsi tuju parandavaid võimalusi, sest peamised õhtuse ajavöötme koosviibimise kohad on seal kohalikud McDonalds’i söögikohad.
Noortekamba liikmed segavad külaliste söögiisu, põhjustavad hirmu ja pahameele segaseid meeleolusid. Lisaks asuvad õhtuti söögikohtade istepinke hõivama purjus tegelased. Neist kahest eeldusest piisab mitmesuguste konfliktide algatamiseks.
Sarnane muster korduvat lugematutes Ühendkuningriigi kiirsöögikohtades. See pole ärile hea ega ka kohalikule kogukonnale. Pahased on söögikoha lähiümbruse ettevõtjad ja linna elanikkond laiemalt, kui lärmakad kambad liiguvad läbi linna ühest söögikohast teise. Isegi politsei laiutab käsi, imestades, kuidas suureks muutnud noorte kambad on asunud segamatu ülbusega elukeskkonda laastama.
Kõik see meenutab filmi “Kellavärgiga Apelsin”. Pole teada, kas idee tuli filmist, aga Wrexhami McDonald’s otsustas õhtul kella viiest asendada söögikoha taustal kõlanud levimuusika klassikaliste heliteostega. Ühtlasi piiratakse söögikoha WiFi-ühendust. Väidetavalt on esimesed kogemused ettevaatlikult positiivsed. Einelaua saalis võib märgata talutavama käitumise ilminguid. Klassikalise muusika rakendamisega kavatsetakse jätkata.
Loodetavasti on McDonald’s filmi lõpuni vaadanud. Nimelt pääseb “terveks ravitud” Alex vabadusse. Seal saab ta oma kambakaslastelt korralikult tappa ja satub juhuslikult ühe ratastoolis mehe hoole alla.
Selleks osutub tema enda varasema vägivallatsemise ohver, kes tunneb Alexi lõpuks ära ja laseb talle Beethoveni muusikat. Seepeale püüab vaene peategelane sooritada enesetappu, ent satub haiglasse. Sinna saabub lõpuks minister, kes laseb taastunud Alexile ilma ühegi paha tagamõtteta Beethoveni üheksandat sümfooniat. Seepeale virgub ei tea kust Alexi mälusügavustes sinna istutatud refleks, et nüüd peab vist hakkama vägivaldseks.
Loodetavasti ei tee McDonald’s klassikalise muusika eksperimendiga inimkonnale karuteenet.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.
Err.ee
