Uudised

Martin Helme: Valitsus jätab Eesti inimesed hinnatõusuga üksi

Kui Kaja Kallas peaministri ametisse sai, ei hoidnud ta sõnu kokku, et teha maatasa eelmise valitsuse eelarvepoliitikat. Reformierakonna näod olid uued, aga jutt endine: ikka tasakaalus eelarve kinnisidee, võlgu ei tohi elada, laenu ei tohi võtta, maksuerisused on halvad ja maksualandused on vale viis ükskõik millise probleemi lahendamiseks. Ja mingi müstiline miljard, mille jagu mina olevat jätnud rahandusministrina eelarvesse miinust.

Seda miljardilist miinust muidugi ei olnud, tegemist oli ideoloogiliselt kallutatud prognoosidega, mis osutusid päris pika puuga ekslikuks. Nii või teisiti oli koroonakriis, mil kogu maailma majandus korraks seisma pandi, enneolematu ja erakorraline olukord, kus tuli lahendusi otsida käigu pealt. Et meil õnnestus Eestis vältida muu Euroopaga sama sügavat langust ning tulla kriisist välja pea kõige kiiremini ja paremas seisus, on eelkõige tingitud kahest põhimõttelisest otsusest, mille eelmine valitsus langetas. Esiteks, piirangud ja sulgemised olid leebed, eriti võrreldes muu maailmaga, aga ka Kaja Kallase valitsusega. Teiseks, eelarvepoliitika oli suunatud majanduse ja tööturu toetamisele. Just tänu sellele said Kaja Kallas ja Keit Pentus-Rosimannus 2022. aasta eelarves vabamalt raha jagada – minu tehtud eelarve oli toonud hoogsa majanduskasvu ja prisked maksulaekumised.

Nüüd teame, et jutt eelarvetasakaalust, laenuraha kahjulikkusest või võlgu elamisest oli kogu aeg mitte maailmavaateline seisukoht või siiras mure Eesti riigi või majanduse pärast, vaid lihtsalt üle võlli retoorika tollase valitsuse ründamiseks. Reformierakondlased on ise purustanud omaenda loodud müüdi sellest, et nad on rahandus- või eelarveeksperdid. Vaadates tänavust eelarvet ja sellele nüüd lisandunud lisaeelarvet, on selge, et Reformierakonda ei huvita ei tasakaalus eelarve ega see, kui suureks kasvab võlg.

Paraku ei huvita neid ka majanduse arendamine või inimeste toimetulek, sest muidu oleks lisaeelarves selle kohta mingidki märgid. Ma oleksin iga kell valmis toetama võlgu võtmist, kui sellel oleks positiivne efekt Eesti inimeste toimetulekule või meie majanduse tugevdamisele. See ei ole nii keeruline, nagu tavaliselt teeseldakse. Majandust – ja koos sellega inimeste toimetulekut – edendavad ikka needsamad asjad: maksude alandamine, bürokraatia vähendamine, investeeringud ettevõtlusesse, haridusse ja infrastruktuuri.




Meie erakonna ettepanekud valitsusele on sügisest alates olnud selged ja konkreetsed. Tuleb alandada tarbimismakse, et suruda alla pöörast, rekordilist hinnatõusu. See tähendab käibemaksu alandamist toidule ja kütusele, see tähendab aktsiiside alandamist kütusele ja gaasile. Tuleb peatada CO2 kvoodikaubanduses osalemine, sest see on puhas tarbijate röövimine ja hinnatõusu kütmine mastaapses ulatuses. Riigile kuuluvas ja monopoolses energiaettevõttes tuleb kehtestada elektrile sisuliselt tootmiskulu piiri peal olev müügihind. Lisaks terve hulk vähem nähtavaid, aga olulisi regulatiivseid muudatusi, mis aitavad ettevõtteid ja inimesi. Näitena sobib siin ehk otsus loobuda biolisandist kütustele, mis tooks hinda kohe alla. Jah, need otsused tekitaksid kõik riigieelarvele miinust. Samas oleks see eelarvedefitsiit oluliselt väiksem, kui tänane valitsus oma ettepanekutega on riigikogule toonud.

Riigikogule toodud lisaeelarve lükkab Eesti võlakoorma rekordiliselt kõrgeks – umbes kümne protsendipunkti võrra kõrgemaks võrreldes eelmise valitsuse kuluplaanidega – ning tekitab kõigi aegade suurima eelarvedefitsiidi, millest välja tulemist planeeritakse alles kümnendi lõpuks. Sellise kulutamise valguses on eriti oluline jälgida, et raha läheks just neile asjadele, mis aitavad võlga pärast tagasi maksta. Paraku tuleb veelkord tõdeda, et mitte midagi sellist lisaeelarves ega ka 2022. aasta riigieelarves ei ole.

Mis seal siis on? Valitsus ise ei väsi korrutamast, et tegemist on sõjaaja eelarvega, mis suurendab Eesti kaitstust. Propagandaks hea küll, aga kui arve vaadata, siis kulub 800 miljonilisest eelarvest riigikaitsele 15 miljonit ja sellestki pool läheb liitlaste ülalpidamiseks. Sisejulgeolekule läheb veidi rohkem ehk 70 miljoni ringis, aga sellest taas pool läheb immigrantide ülalpidamiseks, allesjäänud poolest pool aga julgeolekuasutuste tugevdamiseks. Kokku kulub sõjaaja julgeolekueelarvest julgeolekule vähem kui kaks protsenti!




Küll aga tehakse lisaeelarves kümnetesse miljonitesse eurodesse ulatuvaid kingitusi võimuparteidele lähedastele huvigruppidele ja niigi rahas suplevatele riigiettevõtetele. Nii antakse päikeseenergia toetamise nimel all raha Eesti Energia tütarettevõttele, sest neil olla rasked ajad. Raha saab suures summas ka täielikult riigile kuuluv ja väga kasumlik Elering, et edendada LNG gaasi vastuvõtuvõimekust. Teise käega pakutakse raha Alexelale, ehkki pole päris selge, kas see skeem tegelikult on mõeldud tööle hakkama.

Kõik need summad on kümnetes miljonites ja kõiki neid müüb valitsus avalikkusele kui nende poolset abi inimestele energiakriisi lahendamisel. See on üsna groteskne raha kantimine maksumaksjatelt monopolistidele. Arusaamatu on maksualanduse abil maksuerisuse tekitamine erameediale. Valitsus võtab sel aastal kaks miljonit ja järgmisel aastal neli miljonit laenu, et aidata Ekspress Grupil ja Postimehe Grupil paremini kasumis olla. Pärast sellist „kingitust kõige nõrgemale“ on nendel meediamajadel keeruline teha nägu, et ollakse sõltumatu neljas võim.

Valitsus reklaamib meile „vajaduspõhiselt“ jagatavat ühekordset 50 eurost pensionäridele ja lastega peredele kõrgete elektrihindadega toime tulemiseks. See teeb 4,17 eurot kuus. Käsi püsti, kellel on elektri, sooja, kütuse ja toidu peale viimasel aastal kulud kasvanud ainult 4 euro võrra kuus! Nii või teisiti moodustab seegi meede 800 miljonilisest eelarvest 31 miljonit ehk 3,9 protsenti. Seega on puhas bluff ka väide, et praegune lisaeelarve on inimeste energiakriisiga hakkama saamise abivahend.




Kuhu raha siis kulub? Suures osas ukrainlaste peale. Paljuski aga lihtsalt riigisektori enesenuumamise peale. Ministeeriumid ja nende haldusalas olevad asutused saavad kõik miljonite, vahel ka kümnete miljonite kaupa raha asjadeks, milleks varem pole jagunud. Praegu saab, sõda ju! Kõik need kulud tehakse laenurahaga, mille tagasimaksjateks on Kaja Kallase paljukorrutatud väljendit kasutades „meie, meie lapsed ja lapselapsed“. Valitsus pusis enam kui kaks kuud, et tuua riigikogusse kriisiaja lisaeelarve. Selle rahakulutamise võiks tegemata jätta. Kui lisaeelarvesse ei saa sisse päriselt toimivaid lahendusi Eesti inimeste aitamiseks, ei saa me riigikogu suurima opositsioonierakonnana seda eelnõu toetada.

Martin Helme
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees,
endine rahandusminister

Allikas. Uued Uudised

Jaga
Back to top button