Ma olen väsinud sellest, et pean koguaeg olema tugev
Ma olen väsinud aga seda veel vähe öeldes, see ei anna üldsegi edasi kurnatust, mida ma oma hinges tegelikult tunnen. Ma olen väsinu …
Ma olen väsinud aga seda on veel vähe öelda, see ei anna üldsegi edasi kurnatust, mida ma oma hinges tegelikult tunnen.
Ma olen väsinud sellest, et pean pidevalt endast head muljet jätma, näitama, et ma olen tugev, et kõik läheb hästi ja elu on lill.
Ma pole tegelikult õieti ju midagi teinud selle jaoks, et saada selliseks naiseks nagu ma praegu seda olen. Seda on teinud ideaalid, keda ma olen üritanud järgida.
Ja nüüd ma olen siin üksinda ja väsinud, mõteldes omaette, kas keegi kunagi ka minu heaks teeks seda, mida mina olen teiste heaks teinud.
Ma ei tea, millisel põhjusel inimesed on hakanud endale ette kujutama, et ma olen hästi tugev ja saan alati oma elus hakkama. Nad arvavad, et ma olen edukas ja suudan kõike teha. Mina ise küll nii ei mõtle, sest ma ju tean, kui ebakindel ma tegelikult olen.
Mul on tunne, et ma mängin kedagi teist. Iga hommik alustan otsast peale. Aga see on nii väsitav.
Ja siis ma tunnen kogu maailma väsimust oma õlgadel. Sellistel hetkedel katsun ma endale sisendada, et kõik läheb hästi, peab lihtsalt selja sirgu ajama ja edasi elama.
Ma arvan, et ma olen katsunud juba ammu olla tugev. Ammu enne seda, kui ma teada sain, kes on tugeva iseloomuga, iseseisvad ja edukad naised? Kõlab hästi, kas pole? Ja kui sulle koguaeg korratakse, milline sa peaksid olema, siis on normaalne, et ühel hetkel sa selliseks muutudki.
Probleem seisneb aga selles, et kogu maailm usubki seda, mida nad näevad ja võtavadki sind sellisena nagu sa seda teistele välja paistad.
Mina isiklikult ei tunne kedagi, kes ei vajaks tuge, nõuandeid või kallistusi aeg-ajalt. Kes ei vajaks kedagi, kellele toetuda.
Kõik inimesed võivad istuda klaasi veiniga maha ja kinnitada, et nad ei vaja mehi oma ellu ehkki tegelikult ei usu nad ise ka seda.
Tegelikult ei ole häbiasi tunnistada, et sa vajad teisi inimesi oma ellu. Öelda endale, et sa ei taha elada üksi terve oma elu. Ja mõista, et kaks südant on palju tugevamad koos, kui üks.
Aga ma olen väsinud, et pean elama nende ideaalide järgi, mis ma ise endale seadsin. Ma olen väsinud sellest, et pean paistma tugeva ja enesekindlana, eduka naisena, kes alati hakkama saab igas olukorras.
Ma tahan ju ka, et keegi minu eest hoolitseks. Ma tahaks tunda kellegi käsi oma õlgade ümber, kedagi, kes hoiaks mind tormide ajal püsti ja kaitseks mind.
Ma ei taha enam teeselda, et olen keegi teine. Ma ei taha enam olla edukas ja ideaalne.
Mul on tunne, et ma ei ole enam mina ise. Mul on tunne, et ma olen mingiks ideaalnaiseks muutunud teiste silmis aga see ei ole mina. Mul olid suured püüdlused ja ootused. Armastusel polnud minu elus kohta.
Ja nüüd olen ma üksi ja uppunud omaenda kurbusesse, sest ma olen liiga kaua enesele kinnitanud, et olen tugev. Kõik hakkasid seda uskuma.
Aga nüüd on sellega lõpp. Mitte sellepärast, et ma läbi kukkusin vaid sellepärast, et ma midagi sellest õppisin. Ma õppisin, et ma ei saa kõike teha. Ja ma ei taha enam üritada.
Ma ei taha olla enam ideaalne naine, kes saab kõigega hakkama – nii tööl, kui kodus ja sõprade seas.
Ma ei taha enam teeselda ja naeratada siis, kui hing nutab.
Elus ei peaks ju teesklema ja mängima seda, kes sa ei ole. Tegelikult peaks elus laskma südamel end juhatada ja rõõmustama väikeste asjade üle.
Mida rohkem aga edasi läheb, seda vähem kardan ma paista iseendana ja mitte sellisena nagu teised mind näha tahavad. Sest see on nii väsitav. See on kurnav, kui sa pead koguaeg paistma kellegina kes sa ei ole.
Mitte sellepärast, et ma oleksin nõrk, vastupidi, kõige tugevamad inimesed on sageli need, kes kõige rohkem kedagi enda ümber vajavad.
Sellest olen ma nüüd aru saanud.
Kedagi, kes oleks palju tugevam sinust endast. Kedagi, kes kallistaks siis, kui sa seda vajad ja mõistaks sind sellisena nagu sa seda oled.
Kedagi, kes paneks sind mõistma, et sa ei pea olema koguaeg tugev.
