USA teadlaste teadustöö vihjab, et liikluse sujuvust parandaks nii isejuhtivate autode liiklusesse lisandumine kui ka valgusfoori neljanda tule lisamine – käsu järgida eesoleva auto käitumist, vahendab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Soomes arutati, mida kirjutada uksele, mille taga on talletatud sadadeks tuhandeteks aastateks aluskaljusse maetud radioaktiivsed jäätmed. Tegu on kasuliku mõtteeksperimendiga. Paistab esmalt lihtsana. Pakkudes idee ja mõeldes selle toimimisele, astutakse aga heas mõttes lõksu. Algab väljapääsu otsimine, mis suunab edasi üha rohkem seni arvestamata jäänud maailma.
Praegu on võimatu öelda, kes satub kauges tulevikus tolle ukse taha. Pole teada, kas see on soomlane, ta teab midagi tänastest hoiatusmärkidest, ega isegi seda, kas radioaktiivne aine on talle hea või halb. Julgemalt võib väita, et elukord ei sarnane tänapäevale.
Kas me oskame aga taolisi muutuseid märgata? Tagantjärele ollakse küll targemad. Samuti osatakse reageerida äkilistele muutustele. See ei kindlusta samas, et reaktsioon on õige. Keeruline on aeglaste muutustega. Nende puhul meenutatakse vaiksel tulel konna keetmise allegooriat. Tähelepanelikkuse treenimiseks avaneb huvitav võimalus seoses teadlaste ettepanekuga lisada valgusfoori kolme värvi signaalile veel neljas, valge värv. Näiliselt väike samm võib osutuda suure muutuse tähiseks. Kas oskame seda märgata?
USA Põhja-Caroliina Ülikooli teadlased analüüsisid liiklusvoo tõhusust, kui selles osalevad isejuhtivad elektrisõidukid. Leiti, et neljanda fooritule abil paraneb liiklusvoo efektiivsus. Oluline komponent sõidukite seas on seejuures mitme isejuhtiva auto olemasolu. Selgus, et ristmikku läbivate sõidukite arv suurenes ka neljanda foorituleta, kui selles osales isejuhtimisvõimelisi sõidukeid.
Lisatuli aitas tõhusust tõsta. Lisaks leiti, et pakutud lahendus vähendas kütusekulu ja suurendas ristmiku läbimise kiirust. Oodatavalt lastakse taolisel positiivsel arengul ilma erilise järel mõtteta edasi kulgeda. Elus on ju teisi akuutseid probleeme. Nii need väikesed sammud meid edasi nügivadki.
Positiivse tulemuse põhjus pole uue fooritule värvuses. See võib seisneda ka mõnes muus inimesele hästi märgatavas lainepikkuses. Jutt käib autoroolis olevatest inimestest. Isejuhtivad autod näevad olustikku inimesele nähtamatu andmevahetuse signaalivoo kaudu. Need saaks hakkama valgusfooridetagi, milles peitubki lahenduse oluline tuum.
Isejuhtivad autod koordineerivad omavahelisi tegevusi. Sellest ka esmane efekt. Isegi kui ristmikul on ilma täiendava tuleta vanamoodne foor, paranes liiklus tänu nutikate autode omavahelisele koostööle.
Inimeste juhtimise probleemile osutavad eksperimentaalselt kogutud ja praktilises elus kogetavad tõendid. Võime piirduda mõtteeksperimendiga. Kujuta ette paarikümnest autost koosnevat ringi. Iga järjestikuses paigutuses sõiduk asub teisest näiteks kümne meetri kaugusel. Keset ringi asub märguandja, kelle ülesanne on edastada kõigile samaaegselt käsk sõidu alustamiseks. Sõit algab aeglaselt ja lõppkiirus olgu igati turvaline 40 km/h.
Number võib olla suurem või natuke väiksem, sest üldiselt seda ei saavutata. Enne jäädakse seisma. Mis hakkab juhtuma, meenutab kapsaussi või akordioni liikumist – samm edasi, kompressioon ja seis ning siis kiirendusega väljaveniv samm edasi, kompressioon, seis jne. Inimestena on meil üllatavalt raske hoida püsivat vahemaad ja kontrollida samal ajal kiirust. Ülesande edukas täitmine pole võimatu, aga kas tahaksid kihla vedada teedelt juhuslikult valitud paarikümne liikmelise “võistkonna” edu peale?
Isejuhtivate sõidukite puhul on omavahelise koordineerimise tagamine põhiomadus. Näideteks sobivad mitmes riigis aastavahetuse ajal või viimastel olümpiamängudel droonidega korraldatud massiivsed etendused. Erinevat kahemõõtmelisel pinnal liikuvatest autodest pidid õhusõidukid koordineerima koostööd kolmemõõtmelises ruumis ja muutuva tuule tingimustes.
Valge foorivalgus edastaks inimestele sõnumi, et järgi enda ees sõitvat sõidukit. Midagi muud sellega inimeselt ei nõuta. Väikese instruktsiooniga muudetakse ta isejuhtivate sõidukite vahel nende koordineeritud süsteemi liikmeks. Sel teel vähendatakse inimese iseseivate otsuste määramatust. See kajastuski liiklusvoo ja energiasäästu näitajate paranemisena. Võib ka öelda, et inimene muudetakse natukene rohkem drooniks või autot juhtivaks robotiks, aga ta ei ole selles rollis väga hea.
Vahest hakkab juba kellelegi kuvanduma järgmine mõte ehk käesoleva harjutuse eesmärk. Olgu toodud siiski veel mõned vihjed. Teadlased leidsid, et kui sõidukite voost kümme prosenti on isejuhtivad, väheneb aeglustumiste osakaal umbes kolm protsenti. Kui selliseid sõidukeid moodustavad kolmandiku, kasvas liikluse sujuvus üle kümne protsendi.
Sestap võib fantaseerida, kui kiiresti kasvab surve inimesi enam mitte rooli lasta. See toimuks ilma suurema kärata. Arutlused kulgeksid energiasäästu, keskkonna saaste, liiklusohutuse ja -tõhususe teemade ümber, pakkudes sõiduhuvilistele alternatiivseid tänavaid, maksulisi litsentse jmt.
Ajaloolises vaates toimuks muutus auto ja autojuhi kesksest ühiskonnast roolimisõiguseta inimkonna faasi märkamatu kiirusega. Saabuvat muutust võib signaliseerida valge tule lisandumine valgusfoori.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.
Err.ee
