Eluteel kohtab sageli inimesi, kes meid pettumuse või valu tõttu karmilt kohtlevad. Võib tunduda, et nende käitumine jätab meie hinge kraapima, justkui liivapaber, mis hõõrub meie sisemust vastu karedat pinda. Sellistel hetkedel võime tunda, et oleme nende mängukann, millele nad oma frustratsiooni välja elavad. Kuid just nagu liivapaber, mis esmapilgul tundub olevat tööriist, mis vaid haiget teeb, on nendel inimestel meie elus ka teine, sügavam eesmärk. Nad lihvivad meid, aitavad eemaldada ebavajaliku, et lõpuks tuleks esile meie tõeline olemus – särav ja silutud. Ja kuigi see protsess võib olla valulik, on selle tulemus tihtipeale ilusam, puhtam ja tugevam versioon meist endist.
Pealegi, liivapaber, mida korduvalt kasutatakse, kaotab lõpuks oma kareduse, muutub kasutuks ja visatakse minema. Sarnaselt, inimesed, kes meid haavavad, võivad meie elust kaduda või muutuda vähem oluliseks, kui oleme kasvanud ja arenenud kaugemale nende mõjuulatusest. See tähendab, et lõpuks jääme meie – tugevamad ja vastupidavamad, valmis uuteks väljakutseteks, olles tänulikud isegi nende raskete kogemuste eest, mis meid lihvisid.
