Eestis kasvav tervisealane väärinfo ja inimeste pöördumine ebateaduslike ravimeetodite poole pole pelgalt üksikute „soolapuhujate“ teene. See on sümptom millestki sügavamast – usalduse, teadlikkuse ja suhtluse kriisist meie tervishoiusüsteemis. Eksperdid leiavad, et libameditsiini populaarsus on märk sellest, et paljud inimesed tunnevad end ametliku meditsiini kõrval kuulduna vaid harva.
Perearst Marta Velgan tõdeb, et tervishoid on muutunud inimestele liiga keeruliseks ja kaugeks. Paljud ei mõista, kuidas süsteem töötab, ega tea, kuhu oma murega pöörduda. „Kui inimene on korra halva kogemuse saanud, võib ta kaotada usu kogu süsteemi vastu,“ selgitab ta. Nii minnaksegi sageli otse tasulisse vastuvõttu või otsitakse abi hoopis internetist ja alternatiivkanalitest, kus vastused on lihtsad, aga sageli ohtlikud.
Ka Eesti Arstide Liidu president Neeme Tõnisson näeb probleemi tervishoiu kättesaadavuses. Kui perearstile ei pääse ligi või suhtlus on katkendlik, hakkab inimene paratamatult otsima abi mujalt. „Kui oma arsti või õega on raske kontakti saada, satutaksegi kergemini libameditsiini allikate otsa,“ märgib ta.
Terviseameti peadirektor Birgit Lao lisab, et hirm hukkamõistu ees süvendab olukorda veelgi. „Inimesed kardavad, et nende muret ei võeta tõsiselt. Selle asemel, et arstiga rääkida, pöördutakse anonüümselt veebisügavustesse,“ ütleb Lao.
Kõige olulisemaks peavad eksperdid arsti ja patsiendi vahelist suhet. Kui arst ei kuula, vaid vaidleb või tõrjub, katkeb side täielikult. „Kui arst reageerib vihaselt ja ütleb: ‘mine siis mujale’, jääb inimene ilma toetuseta,“ kirjeldab Velgan. „Aga kui arst jätab ukse avatuks ja päriselt kuulab, võib see muuta kogu patsiendi hoiaku.“
Tõnissoni sõnul on ka arstide seas erinevusi. Mõned meditsiinitöötajad kasutavad oma positsiooni, et propageerida teaduslikult tõestamata meetodeid. „Ei saa olla korraga nii arst kui ka ravitseja,“ rõhutab ta. Selline vastuolu õõnestab kogu arstikonna usaldusväärsust ja loob ühiskonnas veelgi suuremat segadust.
Ka seadusandlus ei suuda väärinfo levikuga sammu pidada. Terviseameti võimalused sekkuda on piiratud, sest kõiki valeväiteid ei saa karistada – eriti kui müüakse „loodustooteid“ või „toidulisandeid“. Lao sõnul saab amet tegutseda vaid siis, kui tegemist on registreeritud tervishoiutöötajaga või müüakse ohtlikke aineid.
Samas on probleem sügavam – toidulisandite ja „tervist toetavate toodete“ järelevalve on killustatud erinevate ametite vahel. Velgani sõnul on apteekides müüdavate toodete puhul sageli raske aru saada, kas need üldse toimivad. „Kõike nimetatakse tervisetooteks, kuigi mõju on teadmata,“ nendib ta.
Ekspertide arvates ei lahenda probleemi karmimad seadused, vaid haridus ja teadlikkuse tõstmine. „Tuleb kasvatada tervisealast ja teadusalast kirjaoskust,“ ütleb Tõnisson. Inimesed peavad oskama otsida usaldusväärseid allikaid ja mõista, mis on teaduslikult tõendatud.
Birgit Lao rõhutab, et vaja on ka päris lugusid – juhtumeid, kus tõenduspõhisest ravist loobumine on toonud traagilisi tagajärgi. „Ei piisa loosungitest. Tuleb näidata, mis juhtub siis, kui inimene usaldab valeallikat,“ ütleb ta.
Velgani sõnul peaksid tervishoiuasutused tegema tihedamat koostööd patsiendiliitudega, et mõista, miks inimesed alternatiivmeditsiini poole pöörduvad ja kuidas neid paremini toetada. „Ainuüksi teavituskampaaniatest ei piisa – info peab jõudma inimeseni, keda see päriselt puudutab,“ lisab ta.
Libameditsiini levik ei ole ainult tagajärg – see on peegel. See näitab, et ühiskonnas on sügav usalduskriis, kus teaduslik meditsiin ja inimlik lähedus on teineteisest eemaldunud. Kui arst ja patsient ei kuule teineteist, täidab tühimiku keegi teine – sageli see, kellel pole teadmisi, aga kellel on empaatiat. Seepärast tuleb alustada usalduse taastamisest. Mitte ainult meditsiini vastu, vaid ka inimlikkuse ja mõistmise vastu, mis on iga tervenemise aluseks.
