Teadjad ootavad kevadeti pikkisilmi karulauku ehk rahvakeeli ka metsikut küüslauku, söövad ja säilitavad ja kurvastavad selle hooaja kiire möödumise üle. Ent seenemaailmast tuntud tõde – kõik seened on söödavad, osad lihtsalt vaid ühe korra – kehtib ka taimede kohta.
Vähem kogenud on kuuldavasti karulaugu pähe korjanud ka mürgist maikellukest ehk piibelehte (Convallaria majalis) ja sügislille (Colchicum sp), aga ka teiste kevadiste sibullillede lehti ja ehk muudki. Kõik roheline ei sünni aga süüa. Esimesest kahest saadud mürgistus võib osutuda eluohtlikuks. Arusaadavalt võib lehe piklik kuju kogenematu korilase segadusse ajada, eriti kui taimed veel ei õitse ja lehed võrdlemiseks kõrvuti võtta pole, kuid nähtavast infost hoopis olulisem on karulaugu puhul lõhn ja maitse. Kui ohtlikult mürgise taime maitsmist ei ole mõistlik soovitada, siis nina tasub siinkohal rohkem usaldad kui silmi.
Karulaugul on lehtede ja /või õite muljumisel alati tugev küüslaugu lõhn. Kui seda pole, pole tegu karulauguga.
Vasakult: karulauk, maikelluke, sügislill
Muuseas – just praegu, sel aastal õige hilja, on õige aeg järgmiseks kevadeks see päris oma karulaugukoht üles otsida. Valge õiemere järgi on neid hoopis lihtsam leida, kui pelgelt rohelist lehevälja teiste seast välja nuusutada. Et kogu vaev luhta ei läheks, siis ka karulaugu õied on mitte ainult ilusad, vaid ka söödavad.
Veel tasub kõrva taha panna, et karulauk (Allium ursinum) on Eestis III kaitsekategooria kaitsealune taim. Seda võib looduslikest kasvukohtadest korjata ainult omaks tarbeks ja vähesel määral ning kasvukohta kahjustamata. Keelatud on karulaugu korjamine müügiks. Vajadusel peab karulaugu müüja suutma keskkonnainspektsioonile tõendada, et tema poolt müüdav karulauk on kasvatatud aias või põllul, mitte korjatud loodusest.
Allikas: nami-nami.ee
