Friday , 24 September 2021
photo 1518182867314 0fe2d7affd5a

Kui laps perre ei sünni … Liisa lugu.

Nadežda Leosk, sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse talituse lastekaitse osakonna nõunik

Liisa* tuli Marika ja Antsu peresse nelja-aastaselt. Kahe pedagoogi peres kasvas juba kolm poega. Peagi sündis veel kaks poega. Praegu on peres kokku kuus last. “Lisaks viiele pojale saatis jumal meile tütre,” ütleb pereema uhkelt.

Iga laps vajab peret ja turvatunnet. “Tunnen oma peres usaldust. Saan olla mina ise – öelda, mida mõtlen, olla rõõmus ja kurb. Teha asju, mida naudin ja mis teevad mind õnnelikuks. Tean, et mind toetatakse alati,” ütleb Liisa (19). Kuidas läks nii, et 15 aastat varem otsustasid Marika (49) ja Ants (62) hakata hoolduspereks?




“Tegelikult ei teadnud me sellest suurt midagi,” ütleb Marika. “Kuulsin, et ühel meie kandi tüdrukul suri ema ja lastekaitsetöötaja otsib talle hooldusperet. Arutasime asja kodus ja leidsime, et meil on jõudu ning soovi pakkuda talle kodu ja soojust.”

Marika tunnistab, et tuttavad ei mõistnud ega toetanud neid algul. “Nad olid üllatunud. Küsiti, miks me seda teeme ja kuidas jaksame – see on ju võõras laps.” Tänaseks teavad kõik, et nad on tõelised õnneseened, muidugi koos oma murede ja rõõmudega. Ka lastekaitsetöötaja küsis algul Marikalt ja Antsult, kas nad tahavad tüdrukut näha, enne kui teevad lõpliku otsuse: “Mõtisklesime, et see pole ju kataloogist tellimine. Tähtis on otsus – pakkuda oma kodu lapsele, kes seda väga vajab.”

Mis Marikat ja Antsu motiveeris? “Usk, et igas inimeses peab olema headust, soov anda midagi lähikondlastele. Teadsime, et meis on seda jõudu. Abiks oli ka see, et meil olid juba lapsed. Me ei soovinud endale lihtsalt last juurde, vaid soov oli pakkuda ühele lapsele tuge.”

Kuidas tuli Liisa peresse?

Liisa uued vanemad ei lapsendanud teda, kuigi see olnuks võimalik. Nad valisid võimaluse olla Liisale hoolduspere (hiljem eestkostjad), sest ei tahtnud muuta lapse lugu – tema identiteeti ega seda, et sünniperega side katkeks.

Liisal oli armastav pere ja hooliv ema. Tal olid ka isa ja vanaema, turvaline kasvukeskkond. Liisa oli hoitud laps. Ent tüdruku ema suri, kui ta oli nelja-aastane. Marika ja Ants arvestasid, et lapsele olulised inimesed – isa ja vanaema – jäävad Liisa ellu alles ning laps tuleb nende perre oma loo ja juurtega, mida tuleb hoida ja toetada.

“See kõik võttis algul aega. Liisa isa ja vanaema olid ettevatlikud. Ilmselt oli neil hirm, mis oli mõistetav. Läks umbes kuu, enne kui Liisa tuli koos isa, vanaema ja lastekaitsetöötajaga meile esimest korda külla. Saime tuttavaks, arutasime, kuidas edasi. Joonistasime Liisaga,” meenutab Marika. Sel õhtul läks Liisa tagasi koju, ent kohtumine andis tüdruku sünniperele turvatunde. Ja nii jõudiski piiga peagi Marika ja Antsu perre. Isa ja vanaema ei saanud Liisat kasvatada, ometi suhtles Liisa nendega ka edaspidi tihedalt.

Umbes aasta hiljem suri Liisa isa, vanaemaga suhe säilis. Vanaema käis Liisa sünnipäevadel ja kogu pere omakorda vanaema aiatöödes abistamas. Praegu on Liisa vanaema 96-aastane ja nad suhtlevad jätkuvalt tihedalt. Ka lapselaps räägib vanaemast soojalt: “Oleme teineteise jaoks alati olemas ja väga tähtsad. Ma olen oma vanaemal ainuke lähedane inimene ning hoian teda.”

Mälestused ühisest algusest

Selleks hetkeks, kui Liisa perre tuli, olid Ants ja Marika omavahel ning lastega nii palju arutlenud, et kõigil oli vaim valmis. “Mäletan küll, et mõtlesin vahel, kas hakkan seda tüdrukut armastama samamoodi nagu oma lapsi,” tunnistab pereema. “Aga see oli vaid hetk. Kõik sujus kuidagi  loomulikult. Liisa sai kohe meie pere liikmeks. Ta justkui sulas meie perre sisse,” meenutab Marika. “Muidugi pidime mingeid asju Liisale õpetama, näiteks oskust jagada. Aga see on arusaadav, sest ta oli peres üksik laps.”




Marika mäletab esimesest kohtumisest pisikest potisoengu ja väga suurte pruunide silmadega tüdrukut: “Ta oli selline pontsakas ja kuidagi poisilik. Praegu on Liisa tõeline kaunitar.” Tal on alles pildid nende esmakohtumisest: “Mäletan, et mul olid jalas sukkpüksid ja lühikesed juuksed. Ema joonistas mu jalajälje – ilmselt et osta mulle sobivad jalanõud. Mäletan, et ema hoidis süles väikest last, ja hiljem sain teada, et tal oli kõhus veel üks pisike. Oli soe. Ja et järsku oli palju rahvast – need olid sugulased. See kõik oli teistmoodi, aga tore ja turvaline.”

Jaga

Vaata ka:

Tarokaart

Kirsti Timmeri tarokaardid ennustasid Uudo Sepa lahkuminekut ette

Pühapäeval puhkes skandaal Uudo Sepa ümber, kes avalikustas sotsiaalmeedia vahendusel, et läks reisil olles lahku …

auto

SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor: Soodne autosõit ei teeni ühiskonna huve

Tugeva lobitöö, hea maksulaekumise ja inflatsioonihirmu tõttu on valitsus otsustanud kütuseaktsiisi tõusu edasi lükata. Kuigi …

Tarokaart

Reede 24.09 Tarokaart on MÜNDID 5

Mündid 5 pole just heade mõjudega kaart. Seetõttu tuleks täna olla valmis mitmesugusteks tagasilöökideks ja …

Henn Polluaas.minuaeg

Jürgen Ligi: EKRE liige Enn Põlluaas on suur naljanumber

Eile toimus esimene “Raua valimisstuudio” otsesaade. Saatejuht Mihkel Raud rääkis Eesti poliitilise raskekahurväega ühiskonnas debatti ja vastakaid arvamusi …