“Tegelikult on see elu ja surma küsimus. Laste suitsiidikatsete hulk on suurenenud, samamoodi kõikvõimalike vaimse tervise häirete esinemissagedus. Seega peaks koolipsühholoogide teenuse tagamine olema üks riigi ja kohaliku omavalitsuse esmastest prioriteetidest,” rääkis Eesti Koolipsühholoogide Ühingu esinaine Karmen Maikalu. Seadus kohustab koole õpilastele õigeaegselt abi andma, aga spetsialistide puuduse tõttu ei suudeta seda alati pakkuda.
Näide elust enesest: laps on saanud koolis traumaatilise sündmuse osaliseks. Kannatab. Lapsevanem pöördub abi saamiseks koolipsühholoogi poole. Too ütleb, et esimene vaba aeg on tal kahe kuu pärast. Kas sellise “abi” pakkumiseks meil koolipsühholoogid ongi, küsib lapsevanem pahameelega. Pahameel on siinkohal ka täiesti õigustatud – nagu kinnitavad nii koolipsühholoogid ise kui Eesti Vabariigi seadused.
“Kui tekib vajadus koolipsühholoogi vastuvõtu järele, siis peab laps saama tugispetsialistiga isiklikult vestelda mitte hiljem kui nädala jooksul. Õnnetuse või kriisi puhul aga hiljemalt järgmise tööpäeva käigus,” kinnitas Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juhatuse esinaine Karmen Maikalu.
Enam kui kahekümne aastase koolipsühholoogi kogemusega spetsialist tõdes samas, et tema ja ta kolleegid näevad lakkamatult, kuidas seadus ei toimi. Koolipsühholoogid on liiga ülekoormatud ja abivajajaid on väga palju. See pole aga mingi tühine asi – nagu viimasel ajal üha enam ka avalikkuses teadvustatakse.
Nii noorte kui vanade seas, Eestis ja mujal maailmas tõstetakse ikka rohkem esile probleeme inimeste vaimse tervise ja heaoluga. Olukord paistab eriti teravalt silma just kõige nooremate seas. Suitsiidikatsed, enesevigastamised, riskikäitumine, ärevus ja depressioon. Kiusamine ja vägivald, nii vaimne kui füüsiline. Nende ja muude murettekitavate tendentside levik näitab, et meie lapsed vajavad rohkem vaimset toetust ja abi.
Raske töö heidutab noori
“Ütleme kaks-kolm korda aastas tuleb ette sedagi, et näiteks tualettruumis keegi ennast vigastab,” rääkis Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor Mari-Liis Sults kaasaegse koolielu probleemidest. “Sellisel juhul reageerime muidugi koheselt, kõigepealt tuleb kiirabi. Aga sellistel juhtudel õpilased enamasti kohe pärast toimunud sündmust kooli tagasi ei naasegi ning saavad esmast psühholoogilist abi juba kliinilise meditsiini asutuses.”
Ehkki kunstigümnaasiumis on tööl koguni kolm koolipsühholoogi – tõsi küll, töötunde tehakse kokku kahe ametikoha jagu –, võtaks direktor sedamaid tööle veel ühe tugispetsialisti. Oleks vaid spetsialiste, keda võtta. “Eks see on ikkagi väga raske töö,” osutas Sults ühe võimaliku põhjusena, miks tugispetsialistide read meie koolides hõredaks on jäänud. “Eripedagoog ja logopeed tegelevad võrdlemisi konkreetsete asjade edasi andmisega, nagu õpetajad ikka. Aga psühholoog peab tegelema inimese sisemaailma ja tema tunnetega. Sageli ka kõikvõimalike keerukate eluliste probleemidega. Eks see on kindlasti üheks põhjuseks, miks see amet noorte hulgas eriti populaarseks pole kujunenud.”
Spetsialistide nappusele vaatamata peaks mingit laadi kriisaeg ootamatute keerukate juhtumite lahendamiseks siiski alati võimalusena välja pakkuda olema – kunagi ei tea ju, millal ootamatut kriisiabi täpselt vaja läheb. “Samas on oluline kindlaks teha ka seda, kas vaja on ikkagi koolipsühholoogi abi või siis on tegemist mõne nii-öelda lihtsama juhtumiga, kus saaks olukorra lahendada ka kuidagi teisiti. Näiteks määrasime oma koolis hiljuti ühele gümnaasiumiõpilasele tugiisikuteks mõned teised õpilased – nemad siis uurivad kord nädalas, kuidas tal läheb ja mis talle muret teeb. Ega alati ei pruugi see piisavaks lahenduseks olla, aga samas maksaks koolipsühholoogi aega ikkagi kõige mõistlikumal viisil kasutada ning alati ka varuvariantidele mõelda.”
Abi tuleb anda kiiresti
Mida kiiremini mure korral spetsialisti poole pöördutakse ja mida kiiremas korras ning põhjalikumalt koolipsühholoog õpilasega tegeleb, seda suurem on ka tõenäosus, et esmane halb enesetunne ei arene millekski tõsisemaks. Näiteks millekski selliseks, kus läheb vaja juba meditsiinilist sekkumist. Paraku on kliiniliste psühhiaatrite ootejärjekorrad isegi pikemad kui koolipsühholoogidel. Ehkki tänapäeva Eesti poliitikas räägitakse palju ennetustegevuse olulisusest, siis on koolipsühholoogide kättesaadavus äärmiselt madal, küündimata sageli isegi seaduses nõutava määrani. Ometi on just koolipsühholoogid need, kes peaksid põhimõtteliselt jõudma kõigi tulevaste ühiskonnaliikmeteni.
“Hetkel on vaid viiekümnel protsendil koolidest koolipsühholoogi teenus üldse kättesaadav. Ometi ütleb seadus, et see peaks olemas olema kõigis haridusasutustes,” rääkis Maikalu. “Samas on nendeski asutustes, kus koolipsühholoog ülepea olemas on, spetsialist sageli rängalt üle koormatud. Näiteks on 800 õpilasega kooli peale tööl üks koolipsühholoog. Sellist koormust polegi lihtsalt võimalik seadusega nõutaval määral täita, sest kriisisituatsioone on sedavõrd palju – ärevus ja depressioon, lõikumised ja suitsiidikatsed ning ikka nõnda edasi. Sellisel puhul tekibki tegelikkuses lubamatu olukord, kus õpilane peaks seadusega ette nähtud psühholoogilist abi saama, aga spetsialistide puuduse ja ülekoormatuse tõttu ei ole koolidel lihtsalt võimalik seda pakkuda.”
Nii kirjutas senini koolipsühholoogina praktiseerivale Karmen Maikalule üks lapsevanem alles hiljaaegu, et sai teada, kuidas tema laps tegeleb enesevigastamisega. Täpsemalt enda lõikumisega. “Paraku on mul esimene vaba aeg alles kuu aja pärast,” nentis Maikalu. “Sellises olukorras on kuu aega aga liiga pikk aeg, et oodata. Õnneks sain anda soovitused, kelle poole edasi pöörduda, et õigeaegselt ikkagi selles ilmselges kriisiolukorras abi saada.”
Erasektoris on palk parem
Maikalu sõnul ei piisa sellest, et koolipsühholoog võetakse kooli lihtsalt tööle – suuremates koolides peab spetsialiste olema rohkem. “Lapsevanemal on seaduse järgi täielik õigus seda abi oma lapsele saada ja ka nõuda,” kinnitas koolipsühholoogide ühingu juht. Ühtlasi soovitas Maikalu, et kui kool ei suuda tagada seadusega ette nähtud teenust nii kiiresti, kui parajasti vaja on, siis on lapsevanemal õigus pöörduda abi saamiseks eravastuvõtule ning kool peab selle visiidi kinni maksma. “Seadus kohustab koolipsühholoogi teenust tasuta pakkuma. Kui kool ei suuda seda pakkuda, siis saab lapsevanem pöörduda erapraksisesse ja kool peab selle kinni maksma.”
Samas tõdes Maikalu, et kriitilise olukorra põhjuseks pole mitte koolide ükskõiksus, vaid spetsialistide ja eeskätt just rahastuse puudus. “Olukord on hull. Samas – ei saa ka öelda, et koolid suhtuksid ükskõikselt asjasse. Ei ole nii, et kool ütleb, nagu neid ei huvitaks õpilaste vaimne tervis. Loomulikult huvitab. Aga kui vaadata kasvõi meie ühingu kodulehte, siis võib näha, kuidas see on täis tööpakkumisi koolipsühholoogide ametikohtadele. Samas ei saa ka öelda, et meil erialaspetsialistidest tegelikult puudu oleks. Kool lihtsalt ei ole eriala praktiseerimiseks piisavalt atraktiivne töökoht. Erasektoris saab sama teenuse pakkumise eest tunduvalt kõrgemat tasu.”
Maikalu nentis, et on koole, kes maksavad psühholoogidele vähem palka kui õpetajatele. “See ei ole õige,” tõdes Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht. “Koolipsühholoogidel on väga suur vastutus ning tuleks tagada, et läbitud on viie aasta pikkune ülikoolitee ja omandatud selle käigus koolipsühholoogi eriala magistrikraad.” Teistpidi on ka neid koole, kes pakuvad tavapärasest suuremat palka. “Need koolid endale psühholoogid ka leiavad,” kinnitas Maikalu.
Pooliku haridusega “erialaspetsialistid”
Muret valmistab seegi, et spetsialistide nappuse tõttu on koole, kus võetakse tööle psühholooge, kel nõutav haridustase tegelikult puudub. “Heal juhul võetakse tööle spetsialist, kes on vähemalt bakalaureusekraadi juba omandanud ning õpib parajasti magistrikraadi omandamiseks edasi. Nii öelda napsatakse noor inimene tööturult, sest kui teda nii öelda ära ei võetaks, siis jõuaksid juba teised tööandjad ette.”
Samas pole niimoodi tagatud kvaliteetne vaimse tervise abi. “Kui selline spetsialist, kel haridustee tegelikult alles pooleli, töötab mõne vanema spetsialisti juhendamise all, siis oleks asi veel kuidagi mõeldav. Pooliku haridusega õpetaja võib võtta tööle aastase lepinguga, aga koolipsühholooge ei tohiks tegelikult ülepea niimoodi värvata. Mõnikord on olukord veelgi hullem ja võetakse psühholoogi ametikohale tööle keegi, kel pole psühholoogia alast bakalaureusekraadigi. Ehk on ta õppinud näiteks sotsiaaltöötajaks. Niimoodi ei peaks aga tegema.”
Maikalu sõnul saab ta täiesti aru, et koolid on hädas – võetakse lihtsalt keegigi tööle, et oleks võimalik vajalikku teenust kuidagi pakkuda. Paraku on koolipsühholoogide näol tegemist äärmiselt olulise, erialaseid teadmisi eeldava ametikohaga. “Koolipsühholoog ei ole lihtsalt keegi, kes lastega aega veedab. Mõnikord nimetatakse seda ametit mugavusteenuseks. Tegelikult on see asi elu ja surma küsimus. Laste suitsiidikatsete hulk on suurenenud, samamoodi kõikvõimalike vaimse tervise häirete esinemissagedus. Seega peaks koolipsühholoogide teenuse seadusega nõutaval määral tagamine olema üks riigi ja kohaliku omavalitsuse esmastest prioriteetidest.”
Koolipsühholoog aitaks tõsisemaid muresid ennetada
Maikalu sõnul peaks koolipsühholoog olema esmatasandil kätte saadavaks esmaseks abiks. “Kõik lapsed käivad ju koolis, mis tähendab, et see ametikoht puudutab sõna otseses mõttes kogu peale kasvavat generatsiooni. Meditsiinisüsteem on samas üle koormatud, lastepsühhiaatri juurde pole võimalik aegagi saada. Nagu koolipsühholoogide puhul, nii paistab ka lastepsühhiaatrite puhul silma spetsialistide kurblik põud. Samal ajal on need juhtumid, mis meditsiinisüsteemi jõuavad, juba ääretult keeruliseks eskaleerunud.”
Kurvaks teeb see, et samal ajal peaks ju koolipsühholoogid tegelikult haridusasutustes koha peal ja kättesaadavad olema, pakkumaks lastele nii vajalikku vaimse tervise tuge. “Keerulisemaid juhtumeid saaks ju ka ennetada,” tõdes Maikalu. “Koolis saab märgata väiksemaid probleeme enne, kui need suureks kasvavad. Tuleb näiteks kirjandusõpetaja, räägib, et tal laps kirjutas seda ja seda kirjandisse. Teeb nõutuks ja murelikuks. Äkki peaks õpilasega vestlema? Või siis tuleb klassijuhataja, kes ütleb, et õpilane on viimasel ajal nii kurva olemisega. Või pöördub lapsevanem, kes nägi, kuidas ta laps ennast lõigub. Sellistes olukordades saab koolipsühholoog koolis kohapeal hakata selle murega tegelema ning tihti saab probleem lahenduse ilma, et see paisuks veel hullemaks.”
Koolipsühholoogile pakutav keskmine tasu on enamasti võrdeline õpetajapalgaga, mis lähtub hetkel keskmisest palgast. Seega 1750 eurod. Samas algavad mujal palgad vähemalt 2000 eurost, aga enamasti on pakutavad töötasud veelgi kõrgemad. “On arusaadav, et erasektoriga pole võimalik võistelda,. Ja samas on päris palju ju ka riigi poolt tehtud,” märkis Maikalu. “Näiteks pakutakse koolipsühholoogidele samamoodi 56 päeva suvist puhkust nagu õpetajatele. Seega proovitakse pakkuda mõningaid paremaid tingimusi, mis meelitaksid vaimse abi pakkujaid koolidesse.”
Ka saavad noored, magistrikraadi omandanud eriharidusega tugispetsialistilt kuni 16 000 euro suurust lähtetoetust. Pealegi on koolipsühholoogina praktiseerimine kõige mitmekülgsem ja rikastavam kogemus ülepea, mida üks psühholoogiaspetsialist soovida võiks. “Haiglates või erakliinikutes töötatakse enamasti üsna spetsiifiliste probleemidega,” rääkis Maikalu. “Koolis töötad aga nii laste kui täiskasvanute, üksikisikute kui gruppidega. Esindatud on kõikvõimalikud vaimse tervise mured. Teiste seas autismispekter, tähelepanuhäirete esinemine, depressioon, ärevus, jne – see kõik on koolides paraku näha. Teisalt tuleb seal tegeleda ka kiusamisjuhtumitega, peresiseste või suhtealaste probleemidega, koguni organisatsiooniliste probleemidegagi. Koolipsühholoog annab ju nõu ka asutuse juhtkonnale. Nii et tegemist on äärmiselt mitmekesise, vaheldusrikka ja tempoka tööga. Ühelt poolt see töö nõuab palju, teisalt aga pakub veel rohkemgi.”
Ka Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor Mari-Liis Sults rõhutas, et noored, värskelt ülikoolist tulnud erialaspetsialistid ei pruugi alguses täiel määral oma tööülesannete kõrguseni küündida. “Tegemist on ikkagi väga keerukaid küsimusi puudutava alaga, nii et vajadus ka praktika käigus õppida ja kogemust omandada on paratamatu,” tähendas ta.
Koroonakriis tegi vaimse kriisi teadvustamisele ukse lahti
Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu töötab ikka veel osalise koormusega ka koolis, ehkki samal ajal ka erapraksises tööl käib. “Ei raatsi aga koolist täitsa ära tulla,” tähendas ta. “See töö ja kogemus, mis siin pakutakse, on äärmiselt rikastav. Koolis on esindatud ju läbilõige kogu meie ühiskonnast. Kusjuures meil pole veel kunagi vaimsele tervisele nii palju tähelepanu pööratud kui praegustel aegadel. Koroonakriis tegi selle ukse justkui lahti, varem peeti seda küll naiste, küll nõndanimetatud pehmode ja lumehelbekeste teemaks. Aga praegu näeme, kuidas tuntud inimesed oma vaimse tervise muredega avalikkuse ette tulevad ja asjast ausalt räägivad. See kõik aitab stigmatiseerimist vähendada ja inimesi abi otsima suunata. Aga selleks, et ring täis saaks, tuleb suuta seda abi inimestele ka pakkuda.”
Koolipsühholoogide nõuandeliin, mille Eesti Koolipsühholoogide Ühing koostöös Haridusministeeriumiga 2021. aastal avas, annab võimaluse kiiresti ja tasuta koolipsühholoogiga rääkida. “See võiks ehk veidigi aidata neid, kel õpiasutuses koolipsühholoog puudub või on sedavõrd ülekoormatud, et vastuvõtuaega pakutakse alles mitme kuu pärast,” rääkis ühingu esinaine Karmen Maikalu. “Samas jääb siiski faktiks see, et sellest liinist üksi kohe kindlasti ei piisa.”
Koolipsühholoogide nõuandeliin:
- 1226 – eesti keelne number: igal tööpäeval kell 16-20
- 1227 – vene keelne number: igal teisipäeval kell 16-20
