KRISTINA KALLAS: EESTI VAJAB TÄNASEST VÕIMEKAMAT VALITSUST
Valitsuse esimesed 100 päeva on õpikunäide sellest, kuidas ambitsioonitus ja üldsõnaliste eesmärkide püstitamine realiseerub napis või olematus tulemuses. Nüüd, kui vaktsineerimine on hoo sisse saanud ja viiruse levik taganemise märke näidanud, tahaks näha valitsuse energia suunamist Eesti inimeste heaolu parandamisele. Kriis on olnud kasulik, sest on kätte näidanud meile meie süsteemsed probleemid tervishoius, hariduses, sotsiaalkindustatuses ja digiriigi toimimises. Valituse esimesed sada päeva siiski suurt optimismi tulevikku suunatud ideede elluviimise osas ei sisenda, aga võimalused muutusi juhtima hakata ei ole ju veel kuhugi kadunud.
Valitsuse esimesed sada päeva on möödunud eelmise ja praeguse valitsuse halvasti koostatud vaktsineerimisplaani lõputus vigade paranduses ja viiruse leviku peatamise võitluses. See on andnud vastutajatele unetuid öid ja lõpuks väikeste edusammude toel ka tulemuseni viinud. Tahan tunnustada valitsust selle eest, et lubatud elanikkonna vaktsineerimisega alustamine maikuus on ka toimumas ja selle nimel on kõvasti pingutatud. Vaktsineerimine ja viirusega võitlus on hoidnud rakkes peaministrit ja tervise- ja tööministrit, kuid kuhu on Eestit juhtinud ülejäänud valitsuskabineti liikmed? On tutvustatud tegevuskavade loomise plaani või algatatud arengukavade tegevuskavade loomise plaane. On läbi viidud analüüse, kujundatud meetmeid, testitud pilootprojekte, veedetud ilmselt tuhandeid tunde kohtumistel huvigruppidega. See kõik võtab aega ja täidab ministrite pikad tööpäevad. Kuid jättes kõrvale piirangud, on nende töötundide käegakatsutavaks tulemuseks, mis inimeste elu kõige enam mõjutanud üksnes otsus kärpida poole võrra laste huvitegevuse raha. See mõju ei ole positiivne ega tuleviku osas lootustandev. Rohkem kahjuks tuleviku osas optimismi süstivaid olulisi otsuseid ei ole valitsus teinud ega ka oma tööplaanis ja eelarvestrateegias kokku leppinud.
Valitsuse 100 päeva plaan on oma olemuses üsna ambitsioonitu ja ei lisanud üldsõnalisele koalitsioonileppele konkreetsust juurde. Ametnike tehtava rutiinse töö loetlemine valitsuse tööplaanina näitab juhtide ideede puudust. Reaalselt ei suudetud kolme kuuga aga neidki tegevusi käivitada. Plaani avalikustades tekkis ootus, et nii nagu välja öeldud, algatab valitsus tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks inimkeskse tervishoiureformi ja peagi kuuleme reformi ettepanekutest. Mida aga ei ole tulnud, on reformi ettepanekud. Tervise- ja töö minister tutvustas märtsis valitsuskabinetis ettevaatlikult mõtet viia sisse täiendav maks sotsiaalkulutuste katmiseks, kuid ühest pressiteatest ja intervjuust see teema kaugemale ei jõudnud. Maksumõtiskluse esitamine ei ole muidugi reform, kuid lootus, et sellest mõtisklusest saab alguse pikem diskussioon, mille käigus valitsus esitab oma nägemuse tervishoiureformist, kuhtus üsna kiiresti. Linnukese saab kirja panna, et ettepanekut on justkui valitsuskabinetis esitletud, kuid Eesti inimeste jaoks ei lühenenud ei ravijärjekorrad ega paranenud esmatasandi arstiabi kvaliteet. Isegi lootust ei tekkinud, et sinna suunda liigutakse. Teine näide samast valdkonnast on analüüsi ja ettepanekute tegemine pikaajalise hoolduse korralduse ja rahastusmudelite kohta ning omastehooldajate toetuspaketi väljatöötamine. Sotsiaalministeeriumi lehel olev pressiteade ütleb, et valitsus olevat seda teemat arutanud. Linnukese saab kirja. Kuid omastehooldajad jätkavad vaesuse piiril kulgevad elu ja võitlevad rohmaka inimvaenuliku bürokraatliku süsteemiga edasi.
Valitsus plaanis töötada välja maale elama asumise programmi ja toetusmeetmed, samuti noortele peredele võimaluse saada oma kodu soetamiseks eluasemelaenu riigi käendusel minimaalse omafinantseeringuga. Kummagi algatuse kohta info puudub. Regionaalpoliitika ambitsioon seisnes investeeringute programmi ja tegevuskava kohta ülevaate koostamises, mis on küll ametkondlikult oluline tegevus, kuid mis tähendab, et valitsusel endal regionaalpoliitikas puuduvad ideed ja seega ühtegi muutust esile ei kutsuta. Regionaalselt eristavat maksupoliitikat, maaomandi küsimusi ja omavalitsuste fiskaalautonoomiat ei puututa, otsuseid ei tehta, muutusi ei tule, tiksume edasi. Ühtse Eesti kooli suunas sammude tegemiseks ei olnud otsuseid ja rahastust ei 100 päeva plaanis ega ka riigieelarve strateegias. Kahjuks jääb tunne, et ka järgmised kaks aastat tiksume vana keeleliselt segregeeritud koolivõrguga edasi.
Kodanikuna sooviksin tagasi saada usku, et uus valitsus jõuab kahe aasta jooksul käivitada reformid ja planeerida investeeringud, mis tagab hea esmatasandi arstiabi igas Eestimaa nurgas, võimaldab head eestikeelset haridust, aitab inimesed välja sotsiaalsest vaesusest, paneb ükskord ometi õigetele rööbastele Eesti regionaalarengu, esitab selge tegevuskava rohepöördeks ning toob tagasi meie digiriigi konkurentsieelise. Kui ambitsiooni ja suutlikkust juurde ei teki, tuleb järgmiste valimiste järel panna ametisse võimekam valitsus.
Allikas. Eesti200
