Valitsusele ei saa panna vastutust iga nakatumise, isegi mitte haigestumise või surma eest. Ükski demokraatlik riik ei suuda haigustunnustega inimesi jõuga kodus kinni hoida või keelata kõiki pidusid, märgib Külli Taro Vikerraadio päevakommentaaris.
Kui laps mänguväljakul kukub ja haiget saab, süüdistavad mõned vanemad esmajoones väljaku ehitajat. Võib-olla isegi valitsust, kes pole seesuguseid ohtlikke konstruktsioone ära keelanud. Teised vanemad tunnevad vastutust iseendal, et nad piisavalt hoolikalt oma last ei valvanud. Kolmandad leiavad, et vahel ikka juhtub. Pühivad lapse pisarad ära ja mäng läheb edasi.
Mulle tundub, et sarnast käitumismustrit näeme ka koroonaviirusega toimetulekustrateegiates. Ühed arvavad, et valitsus peab neid haiguse eest kaitsma. Teised teevad haigusest hoidumiseks kõik endast oleneva. Kolmandad ei lase ennast pandeemiast eriti segada.
Kõige paremini saame kriisiga hakkama siis, kui igaüks teeb seda, mida ainult või eelkõige tema saab ette võtta. Inimene ise saab vähendada nakatumise ja nakatamise tõenäosust: püsib haigena kodus, vaktsineerib, peseb käsi ja hoidub rahvarohketest siseruumidest. Ettevõtete vastutus on hoolitseda, et nende pakutavad teenused on turvalised. Riigi ülesanne on tegeleda eelkõige haiglaravi, vaktsineerimise korralduse, piirikontrolli, infosüsteemide halduse, laovarude hoidmisega.
Valitsusele ei saa panna vastutust iga nakatumise, isegi mitte haigestumise või surma eest. Ükski demokraatlik riik ei suuda haigustunnustega inimesi jõuga kodus kinni hoida või keelata kõiki pidusid. Ehk kippusimegi vahepeal liialt valitsusele ja piirangutele lootma. Ei ole ju nii, et kui valitsus seab üritusel osalejate piirarvuks 500, siis 400 osalejaga üritus on igal juhul turvaline.
Eelmisel aastal ei olnud meil pikaajaliselt toimivat lahendust viiruse vastu. Nüüd on vaktsiinid olemas. Ükskõik, kuidas keegi vaktsineerimisse suhtub, on nüüdseks selge, et vaktsineerimine küll ei välista haigestumist ega tõenäoliselt ka viiruse edasi levitamist, kuid see on tõhus vahend nii nakatumiste vähendamiseks kui ka raskete haigusjuhtumite vältimiseks. Ja just seda on meil vaja, et säästa haiglaid ülekoormusest ja inimesi rasketest tervisehädadest.
Kuigi Euroopa Liit on öelnud, et vaktsineerimine ei peaks olema kohustuslik, käituvad paljud liikmesriigid teisiti. Levinuim on nõue, et kõik tervishoiu-, sotsiaal- ja haridustöötajad peavad olema kaitsepoogitud.
Uudistest loeme, et Prantsusmaal ja Itaalias on vaktsineerimine hoogustunud pärast seda, kui vaktsineerimistõend tuleb ette näidata kinos, muuseumis, spordisaalis või restoranis. Aga näiteks Malta küsib vaktsineerimistõendit lausa kõigilt riiki sisenejatelt, olenemata kodakondsusest, ning riigis töötavatelt kolmandate riikide kodanikelt.
“Saudi Araabias peavad olema vaktsineeritud kõik väljaspool kodu toimetavad töötajad.”
Veel rangemad on teistsuguse riigikorralduse ja valitsemistraditsiooniga maad. Vaktsineerimistabelite tipus trooniv Fidži on teinud vaktsineerimise kohustuslikuks kõigile avaliku ja erasektori töötajatele. Saudi Araabias peavad olema vaktsineeritud kõik väljaspool kodu toimetavad töötajad. Ka ühistransporti, avalikesse asutustesse või spordiklubidesse ei pääse ilma vaktsineerimistõendita.
Loe edasi SIIT
Allika . ERR.EE
