Armastatud lemmiklooma kaotamine on iga inimese jaoks tõeline šokk. Tõepoolest, paljude inimeste jaoks on loomad nende pereliikmed.
Ernest Montague teab, mida kellegi väga lähedase ilma jätmine tähendab.
Kui tema koer, mustvalge pitbull Bolo suri, otsustas ta oma koerale austust avaldada. Ta kirjutas mitu meeltliigutavat ja tarka sõna, mis on väga inspireerivad:
“See inimene, kes arvab, et kaotas koera surma tõttu, eksib. Ma ütlen teile kohe. Koerad ei sure kunagi. Nad väsivad, vananevad, nende luud valutavad. Kuid nad ei sure.
Nende maailm on lõhnade kakofoonia. Lill, kanaluu, teise koera lõhn. Ja teie lõhn ka. See muudab nende maailma täiuslikuks, aga täiuslikus maailmas pole surmale ruumi. Teiega jalutuskäik on kõik, mis neil on.
Kui arvate, et ta on surnud, pole see nii. Ta lihtsalt uinus teie südames. Muide, seal ta liputab saba. Seetõttu valutab süda nii palju ja silmadesse ka pisarad ilmuvad. Kuidas siis mitte nutta, kui õnnelik koer on teie südames saba liputab? Ta ütleb teile: “Tänan, et andsid mulle parima ja kõige soojema magamiskoha – sinu südames.”
Mõne aasta pärast magab ta paremini ja kauem, nii ka teie. Ta oli HEA KOER ja te mõlemad seda teate. Koerad pole “surnud” olevad. Seda ei juhtu tegelikult kunagi. Nad magavad teie südames ja ärkavad siis, kui te seda ei oota. Sellised nad on!
Mul on kahju inimestest, kelle koerad nende südametes ei maga. Nad on nii palju kaotanud. Vabandust, ma tahaks nüüd nutta…”.
Pärast nende uskumatute sõnade lugemist pole mõtet midagi veel öelda. Suur tänu, Ernest!
