On päevi, kus isegi hingamine tundub raskem. Päevi, mil sa vaatad peeglisse ja ei tea, kas sind vaatab vastu sama inimene, kes oli aasta tagasi – või hoopis keegi, kes on püsinud püsti ainult tahtejõu ja vaiksete pisarate najal.
Me kõik naeratame päevavalguses, sest nii on turvaline. Aga õhtuti, kui majas on vaikus ja kustuvad tuled, tuleb kohale see tõeline väsimus… see, mille ees ei ole võimalik teeselda. Ja just nendel hetkedel hakkad mõtlema:
Kas keegi üldse näeb, kui palju ma pingutan? Kui palju ma kannan? Kui palju ma loobun?
Mõnikord ei olegi vaja abi ega suuri lahendusi. Mõnikord tahaks lihtsalt, et keegi ütleks:
“Ma näen sind. Ma näen su pingutust. Sa oled väsinud, aga sa pole üksi.”
Kas teil on ka vahel selline tunne?
