Kas ka heast sõbrast võiks saada kallim, lahendus mu südamesoovidele?! Ma olen mitu korda nõustunud looma suhte inimesega, keda pidasin seni oma parimaks sõbraks.
Ükski selline suhe ei jäänud kauaks püsima, aga kõigiga jäime sõbraks ka hiljem. Okei, vahel eelnes sellele pikk periood, mille jooksul me sõnagi ei vahetanud, aga mis siis. Sõpradel ongi kombeks vahel teineteisele läheneda ja siis kaugeneda.
Miks sellised asjad püsima ei jäänud? Sest sõbrad pole tegelikult selleks loodud, et nendega paaruda. Head lähedast läbisaamist on lihtsalt kerge hakata mingites olukordades millegi “suurema” alguseks või sissejuhatuseks pidama. Eriti, kui ühel on raske periood ja teine teda truult toetab.
Paraku ütleb minu kogemus, et romantilist laadi tunded peavad kohe kuidagi märku andma, muidu moodustate hea läbisaamise baasil paari ja siis vähemalt üks teist avastab, et pagan, ikkagi hoolid temast rohkem semutasandil.
Miks ma sellist asja siis mitu korda proovisin? Ilmselt seetõttu, et ma olen alati uskunud – juba lapsepõlvest peale – et inimesed, kellega kokku jääda, peaksid olema vähemalt sama sobivad kui parimad sõbrad. Nendega peab ju koos veetma terve igaviku. Parem oleks, et nad lahedad oleks!
Nüüd ma olen kogenum ja hakanud oma kontseptsioonis kahtlema. Kas sa tõesti tahad või peaksid tahtma koos elada inimesega, keda tunned juba lapsest saati?
Keda oled harjunud praktiliselt pereliikmeks pidama; kellega olete sülitamisvõistlusi pidanud ja koolis käinud; kes on sind näinud kohutavaid 10 või 20 aasta taguseid riideid ja soenguid kandmas ja leiab ikka, et sa oled lahe. Kes on olnud sinu kõrval paljudel kohutavatel ja piinlikel hetkedel su elus ja tahab ikka seal edasi viibida.
Kui asja nüüd niimoodi sõnastada, siis ma löön endas taas kõhklema. Lõppude lõpuks, pikas plaanis tahamegi ju enda kõrvale inimest, kes meid lihtsalt mõistab.
Kellega saad koos oma lemmiksarju vaadata ja keda ei häiri, et sul suu haises, kui ta sind spontaanselt suudlema kippus. Kellele pole vaja spetsiaalselt muljet avaldada, sest ta on niigi otsustanud, et sa oled lahe. Mis siis, et mõte temast ei tekita liblikaid kõhtu, tunne on hea koos on mõnus!
Aga ei. Mu kogemused ütlevad, et üks isik ei pea tingimata täitma kahte nii erinevat rolli nagu parim sõber ja armastatu/elukaaslane/partner (või mis iganes tiitli sa inimesele paned, kellega koos linade vahele poed).
Leidub ju asju, mida sa oled valmis ütlema oma parimale sõbrale, või spontaansel hetkel kasvõi võhivõõrale, aga ei taha kuidagi jutuks võtta oma kallimaga. Või siis vajad erapooletut arvamust või vaatenurka, mida ei saa pakkuda inimene, kes on lähedane osa sinust.
Ausus on tähtis asi, aga kas armusuhted on 100% ausust üldse võimalik? Kui ühe arvamus millegi suhtes teist häirib, siis see võib pikaks ajaks teie vahele jääda.
Samuti ei saa jagada mitmeid uitmõtteid, mis võivad tema kindluse sinu ja teie suhtes löögi alla seada, näiteks kohvikus naaberlauas istunud neiu/noormees tundus väga atraktiivne. Ka ei pruugi ta sind toetada otsuste suhtes, mis on sulle tähtsad ja vajalikud, aga võiksid teid mingiks perioodiks eraldada.
Parim sõber aga võimaldab end vahel lihtsalt jagada või välja elada. Isegi kui su jutt ei meeldi talle, siis ta kehitab kokkuvõttes lihtsalt õlgu ja läheb oma eluga edasi. Lähedusel ja intiimsusel on mitu palet, mõni neist sobib paremini kallimaga jagamiseks, mõni parima sõbraga.
Ühelt inimeselt ei saagi kõike saada, ja vaevalt me ise oleme ka valmis ühele kõige eest olema.
Kokkuvõttes on kindel, et miski pole kindel. Su partner ei pruugi hetkel su parim sõber olla, aga võib selleks kujuneda – võib-olla see on midagi, mida peate koos välja teenima.
Igatahes naudi just seda head, mis teie vahel praegu on, kuniks seda on. See ei pruugi samal kujul püsima jääda.
Allikas: amoremi.ee
