Aastakümneid tagasi, ajal, mil mu lapsed olid alles väikesed, tegin ma otsuse, mis on määranud kogu mu edasise elu. Lahkusin oma pere juurest, jättes maha oma kõige kallimad – mu lapsed. Nüüd, üle 20 aasta hiljem, kui elu on mind õpetanud ja küpseks kasvatanud, vaatan ma tagasi sellele valikule sügava kahetsuse ja piinlikkusega.
Iga päev vaevab mind mõte sellest, kuidas võiksin leida tee tagasi oma laste südametesse. Kuidas astuda üle sellest hiiglaslikust küsimärgist, mis seisab minu ja nende vahel? Kuidas paluda andestust teo eest, mis võis muuta kogu nende elu?
Minu südames on soov näha neid taas, neid kallistada ja vaadata silma sisse, et öelda: “Ma olen kahetsusväärne. Andesta mulle, et ma kunagi lahkusin.” See soov on minuga igal ärkamisel ja uinumisel, see saadab mind igal sammul ja igas unes.
Iga Isadepäev on mulle eriti raske. Sel päeval tunnen ma end eriti üksi, nutan vaikselt, mõeldes oma lastele – kuidas nad kasvasid, milliseid inimesi nad on saanud. Ma kujutan ette nende hääli, naeru, isegi nende pahameelt ja pettumust. Ja ma mõistan, et see on kõik osa teekonnast, mis peab toimuma.
Loodan igapäevaselt, et ehk ühel päeval, kui aeg on õige ja kui nad on valmis, võivad nad leida oma südames ruumi, et mind kuulata, võib-olla isegi andestada. Ja kui see päev kunagi tuleb, siis tean, et see on kingitus, mida ei saa mõõta ühegi maa ega taeva mõõdupuuga.
Kuid selleks pean ma olema valmis. Valmis seisma silmitsi nende valu ja pettumusega, valmis kuulama ja mõistma, valmis olema haavatav ja aus. Ma pean olema valmis andma neile aega ja ruumi, mida nad vajavad. Ja mis kõige tähtsam, ma pean olema valmis olema isa, keda nad kunagi ei tundnud, kuid võib-olla soovivad teada.
Selle jutustluse kaudu mõistan ma, et teekond ei pruugi olla lihtne ega lõppeda nii, nagu loodan. Kuid see teekond – andestuse, mõistmise ja võib-olla leppimise teekond – on teekond, mille pean ette võtma. Sest isegi kui nad ei pruugi kunagi nimetada mind isaks, olen ma siiski nende isa. Ja see on kohustus, mida ma ei saa ega tohi enam eirata.
