Peres, kus valitseb vägivald, ei suuda tavaliselt kumbki pool endale teadvustada, millise psüühilise trauma tekitab olukord lapsele. Kuigi vägivald ei pruugi olla üldse lapse vastu suunatud, kannatavad nad vägivalla nägemisest ja olukorra endale teadvustamisest tulenevate vaimsete tagajärgede all. Vanemad aga arvavad, et kuna laps ei kannata otsese vägivalla all, siis ei puutu see ka temasse.
Perevägivallast rääkides öeldakse, et seal on kaks osapoolt – naine ja mees. Tihti on aga seal ka kolmas osapool vägivalla tunnistajana – laps.
„Mul on silmade ees üks Lasnamäe juhtum, kus üks isa oli seksuaalselt vägivaldne kolmeaastase lapse vastu,“ ütles Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja Iris Pettai riigikogu „Lähisuhtevägivald Eestis -probleemid ja lahendused“ arutelul. „Lapse psüühika oli lõpuks täiesti ära lõhutud, ta joonistas seksuaalse sisuga pilte. Vanemad olid loomulikult lahutatud ning mingi hetk hakkas miljonärist isa lapse hooldusõigust endale taotlema. Ta palkas Eesti parimad advokaadid, kellega koos ehitati kogu menetlus puhtalt valedele üles.“
Vägivaldne isa ja advokaadid püüdsid prokurörile ja kohtunikele väita, et lapse ema on prostituut, kes peab bordelli. „Sellepärast on lapsel ka seksuaalse sisuga joonistused,“ rääkis juhtumist Pettai. „Isa isegi ostis valetunnistusi naabritelt, kes kinnitasid, et ema juures käivad võõrad mehed. Kui naine lõpuks nutma ja mehe peale karjuma hakkas, ütles kohtunik, et sellisele emale ei saa küll last anda, isa käitub rahulikult, näeb soliidne ja korralik välja ning suudaks lapsele ükskõik millise hariduse tagada. Kurb, et sellise protsessi käigus toimub ka advokaatide ja kohtunikega manipulatsioon.“
Laps ei peaks koos vägivaldse vanemaga kasvama
„Tegevjuristide küsitluse tulemused 2020. aastal näitavad, et 50% vastati, et laps ei peaks kasvama koos vägivaldse isaga, 44% vastas, et pigem ei peaks ja 6% vastas, et on raske öelda,“ rääkis lähisuhtevägivalda põhjalikult käsitlenud vandeadvokaat Tambet Laasik tulemustest.
Lapse huvides koostöö tegemine on Laasiku sõnul stereotüüp. „Jah, see on mõistlik ja tulekski teha, aga ainult siis, kui tegemist on normaalsete vanematega,“ selgitas ta. „Normaalsed vanemad suudavadki koostööd teha ja ei kuluta kohtuuksi nende vaidlustega. Vägivallatseja on reeglina väga huvitatud kõikvõimalikust koostööst ja lepitusest. Vägivaldne pool on see, kes teeb kõik selleks, et minna lepitusse.“
Eesti Advokatuuri kantsler Leen Eenpalu ütles, et lähisuhtevägivald on ühiskonnale kulukas ja taastoodab end. „See mõjub selle keskel olevatele lastele väga rängalt,“ sõnas ta. „Ennetavad tegevused ei ole kindlasti koht, kust kokku hoida.“
Lapse parim huvi ei pruugi olla vanemate koostöö
Üks aspekt, mida perekonnaõiguse kohtuvaidluste praktikas on Eenpalu sõnul tähele pandud, on üldine eeldus ja suunis, et lapsevanemad peavad koostööd tegema. „See on tavaolukorras igati korrektne nõue, aga silma on jäänud just vaimse vägivalla all kannatanute juhtumid,“ rääkis ta. „See on niivõrd keeruline olukord, sest vaimset vägivalda ei ole võimalik tõendada. Nii jõuabki kannatanu olukorda, kus ta ei suuda oodataval viisil koostööd teha ja seda tõlgendatakse mõningatel juhtudel tema kahjuks.“
Eenpalu ütles, et paljudele on arusaamatu, mida tähendab lapse parim huvi. „Kas minu kui vanema parim huvi või lapse parim huvi,“ sõnas ta. „Need tähelepanekud on tekkinud hooldusõiguse, suhtluskorra ja elatuse vaidlusi lahendades.“
On lahendeid, kus öeldakse, et lapse huvides on suhelda mõlema vanemaga. „See on tavaliselt kogu kohtuotsuse põhjendus,“ rääkis Laasik. „Jah nii on, aga see on eeldusel, et tegemist on normaalse vanemaga, kes ei peksa last ega teist vanemat, kes on normaalne ja suudab täita oma isa või ema kohustusi. Vägivaldsetes olukordades ei peaks prioritiseerima lapse huvi suhelda mõlema vanemaga. Perekonnaseadus vääriks sätet, mis ütleb, et lapsel on õigus olla vaba vägivallast, seda võiksime ka prioritiseerida.“
Perekonnaõiguse advokaadid koolitavad lastekaitsespetsialiste ja finantseerivad osaliselt ka seminare. „Neil on südamel vanemlike oskuste õpetamise vajadus ja mõistmine, mida tähendab lapse parim huvi,“ lisas Eenpalu.
Laps on vägivallatseja tööriist
Vägavaldse poole jaoks on võrdlemisi lihtne tuua laps enda poole peale. „Samamoodi on stereotüüpne arusaam, et lapsed jooksevad ohvrit kaitsma, tegelikkuses näitab elu vastupidist,“ selgitas Laasik. „Uuringud on kinnitanud, et lapsed, nähes vägivalda teise vanema vastu, reeglina valivad vägivaldse vanema positsiooni, sest ka nende jaoks on tegemist ellujäämise küsimusega. Lihtsam on toetada, kui peksa saada.“
Laste võõrandamine on neis asjades tavaline. „See tähendab menetluslikult ka seda, et lapsed on vägivallatseja tööriistad,“ lisas Laasik. „Laps annab ütlusi ohvri vastu ja olukord on jälle keerulisem.“
Kas vägivaldne vanem on halb lapsevanem?
Laasik tõi välja perekonnaseaduse õiguse:
PKS paragrahv 123 lg 1 – Kohus teeb kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.
„Vägivalla kohta ei ütle konkreetne paragrahv midagi, ei ütle ka perekonnaseaduse ükski teine paragrahv, kuid midagi sarnast on olemas küll lastekaitseseaduses, mis ütleb, et lapsel on õigus olla kehaliselt puutumatu,“ sõnas Laasik. „Iga mõistlik kohus peaks kahtlemata vägivalda arvesse võtma suhtluskorra ja hooldusõiguse küsimustes.“
Eenpalu ütles, et vägivalla toimepanijatele on suur puudus teenustest. „Puudujäägid on ka tegevuste loogilisel planeerimisel,“ lausus ta. „Kui kujutame ette, et inimene vajab oskuste õpet (emotsioonide kontrollimist ja kuidas olla hea lapsevanem), siis teda on kasutu suunata sinna, kui ta ei ole eelnevalt vabanetud sõltuvustest, näiteks alkoholisõltuvusest. Hetkel on riigirahastatav teenus küll olemas, aga see on ebaefektiivne, see nõuab suurt enesedistsipliini.“
Laste üleandmisel ei tohiks vanemad kohtuda
Laasiku sõnul võik meil olla säte materiaalõiguses. „Mis ütleks, et kui peksa saab teine vanem, siis ka see on lapse seisukohalt probleem,“ lausus ta. „Veelgi enam kui vanem on ka kellegi kolmanda suhtes vägivaldne ja laps näeb seda pealt, ka seda peaks vaidlustes arvesse võtma.“
Menetlusseadustikku võiks Laasiku sõnul lisada ka sätte, et laste üleandmine toimub ilma poolte kontaktita. „Lapse üleandmised on tavaliselt need, kus võib juhtuda midagi koledat või öeldakse midagi halba,“ lisas ta.
On kuulda professionaalidelt, kes olukordi lahendavad arusaama, et kuna neil endal on lapsed, siis on neil ka teadmised. „Arvatakse, et teatakse, mida tuleks lapse parimates huvides teha ja osatakse neid küsimusi lahendada ehk sellises talupojamõistuse baasil,“ nentis Eenpalu. „Tegelikult on nende küsimuste lahendamisel olulised teadmised lapse psühholoogia, areng ja kuidas intervjueerida. Puhtalt juriidikaga ei saa hakkama ja sama kehtib ka ohvri intervjueerimise kohta.“
