Mõni inimene näib kõndivat läbi elu sellise enesekindlusega, et see võib teisi lausa ärritada. Teda ei murra kriitika, ebaõnnestumine ega teiste halvustavad arvamused. Ta võib korraks kukkuda, pettuda ja isegi kahelda, kuid leiab alati viisi, kuidas uuesti püsti tõusta.
Väljastpoolt vaadates võib tunduda, et sellisel inimesel on lihtsalt vedanud või ta on sündinud erakordselt tugeva iseloomuga. Tegelikult ei tähenda enesekindlus seda, et inimene ei tunneks hirmu, ebakindlust ega valu. Erinevus peitub selles, kuidas ta nende tunnetega toime tuleb.
Vankumatult enesekindlatel ja raskesti murtavatel inimestel on sageli kaheksa harjumust, mis aitavad neil säilitada sisemise tasakaalu ka keerulistel aegadel.
1. Nad ei pea vajalikuks ennast kõigile tõestada
Tõeliselt enesekindel inimene ei kuluta kogu oma energiat selleks, et veenda teisi oma väärtuses. Ta teab, mida oskab, millised on tema tugevad küljed ja mille kallal peab veel töötama.
Kui keegi temasse ei usu, ei hakka ta tingimata vaidlema ega koostama pikka nimekirja oma saavutustest. Ta laseb oma tegudel rääkida. Ta mõistab, et kõigi arvamust pole võimalik muuta ning mõne inimese kriitika räägib rohkem kriitikust endast kui inimesest, kellele see on suunatud.
See ei tähenda, et ta ei kuulaks tagasisidet. Ta oskab lihtsalt eristada kasulikku nõu tahtlikust halvustamisest. Konstruktiivsest kriitikast võtab ta õppust, kuid pahatahtlikul hinnangul ei luba ta oma identiteeti kujundada.
2. Nad räägivad iseendaga austavalt
Inimese sisemine kõne mõjutab tema enesekindlust rohkem, kui sageli arvatakse. Raskesti murtav inimene ei nimeta ennast ühe eksimuse järel rumalaks, kasutuks ega läbikukkunuks. Ta võib tunnistada, et tegi vea, kuid ei muuda seda hinnanguks kogu oma isiksuse kohta.
Ta räägib endaga nii, nagu räägiks hea sõbraga: ausalt, kuid mitte julmalt. Selle asemel et mõelda „ma ei saa millegagi hakkama“, küsib ta: „Mida saan sellest õppida ja mida teen järgmisel korral teisiti?“
See harjumus ei tähenda probleemide eitamist ega endale tühjade kiidusõnade ütlemist. See tähendab, et inimene ei muutu raskel hetkel iseenda suurimaks vaenlaseks.
3. Nad seavad piire ega vabanda pidevalt nende pärast
Enesekindel inimene teab, et tema aeg, energia ja sisemine rahu on väärtuslikud. Ta ei nõustu iga palvega ainult sellepärast, et kardab kedagi pahandada. Ta oskab öelda „ei“ ilma pika vabanduse või väljamõeldud selgituseta.
Ta mõistab, et piiride seadmine ei ole isekus. Isekus tähendab hoolimatust teiste vajaduste suhtes, kuid piir tähendab otsust, millise käitumisega inimene oma elus nõustub.
Raskesti murtavad inimesed ei luba kellelgi järjepidevalt oma headust ära kasutada. Nad võivad anda teise võimaluse, kuid ei anna lõputult uusi võimalusi inimesele, kelle sõnad ja teod ei muutu.
Nad teavad ka seda, et piir, mille rikkumisele ei järgne midagi, pole tegelikult piir. Seetõttu on nad valmis vajaduse korral eemalduma olukorrast, mis kahjustab nende heaolu.
4. Nad ei põgene ebaõnnestumise eest
Ebaõnnestumine teeb haiget ka enesekindlale inimesele. Ta võib olla pettunud, vihane või kurb. Erinevus seisneb selles, et ta ei tõlgenda ühte ebaõnnestumist tõendina, et tal pole kunagi võimalik õnnestuda.
Ta vaatab juhtunule otsa ja küsib, mis läks valesti. Kas plaan oli ebarealistlik? Kas ettevalmistus jäi puudulikuks? Kas ajastus oli halb? Kas mõni tulemust mõjutanud asjaolu ei sõltunud üldse temast?
Seejärel muudab ta lähenemist ja proovib uuesti. Mõnikord loobub ta konkreetsest eesmärgist, kuid mitte iseendast. Ta saab aru, et teise suuna valimine ei tähenda alati allaandmist. See võib olla märk sellest, et ta on õppinud oma energiat targemalt kasutama.
5. Nad teevad ebamugavaid asju ka siis, kui kardavad
Enesekindlus ei sünni ainult mõtlemisest. See kujuneb kogemustest, mis tõestavad inimesele, et ta suudab ka ebamugavas olukorras toime tulla.
Raskesti murtav inimene ei oota, kuni kogu hirm kaob. Ta saadab kandideerimisavalduse, peab vajaliku vestluse, küsib abi või alustab uut ettevõtmist ka siis, kui tunneb ebakindlust.
Ta ei võta alati suuri riske. Sageli laiendab ta oma mugavustsooni väikeste sammudega. Iga kord, kui ta teeb midagi, mida varem kartis, kogub ta uue tõendi oma võimekuse kohta.
Seetõttu ei tulene tema enesekindlus uskumusest, et kõik läheb kindlasti hästi. See tuleb teadmisest, et isegi siis, kui miski läheb valesti, leiab ta viisi olukorraga toime tulla.
6. Nad valivad hoolikalt, kelle arvamust kuulata
Kõigil inimestel on arvamus, kuid kõik arvamused pole võrdselt väärtuslikud. Enesekindel inimene ei võta elu muutvat nõu inimeselt, kelle elu ega otsuseid ta ise eeskujuks ei pea.
Kui ta vajab tööalast nõu, pöördub ta inimese poole, kellel on vastav kogemus. Kui ta vajab emotsionaalset tuge, valib ta kellegi, kes oskab kuulata ega kasuta tema haavatavust hiljem tema vastu.
Ta ei korralda oma elu juhuslike kommentaaride, kuulujuttude ega sotsiaalmeedia reaktsioonide järgi. Ta võib teisi kuulata, kuid lõpliku vastutuse oma valikute eest jätab endale.
See harjumus muudab ta mõne inimese silmis kangekaelseks. Tegelikult on ta lihtsalt õppinud, et pidev kõigi arvamuste järgimine viib inimese iseendast järjest kaugemale.
7. Nad võtavad vastutuse, kuid ei võta enda peale kõike
Raskesti murtav inimene suudab tunnistada, kui ta eksis. Ta ei otsi automaatselt süüdlast ega mõtle välja vabandusi. Kui tema tegu tegi kellelegi haiget, palub ta vabandust ja püüab olukorda parandada.
Samas ei võta ta enda kanda vastutust teiste inimeste valikute, tunnete ega halva käitumise eest. Ta ei usu, et tema ülesanne on kõiki päästa, parandada või õnnelikuks teha.
Ta eristab küsimusi „Mida mina oleksin saanud teisiti teha?“ ja „Mida teine inimene otsustas teha?“. Esimene aitab tal kasvada, teine meenutab, et kõike pole võimalik kontrollida.
Selline tasakaal võimaldab tal õppida ilma end lõputult süüdistamata. Ta võtab oma õppetunni kaasa, kuid ei kanna kogu maailma raskust oma õlgadel.
8. Nad peavad endale antud lubadusi
Kõige tugevam enesekindlus ei teki teiste inimeste komplimentidest. See sünnib usaldusest iseenda vastu. Kui inimene lubab endale midagi ja täidab selle, suureneb tema sisemine kindlus.
See ei pea olema suur lubadus. Ta võib otsustada, et läheb hommikul jalutama, lõpetab ühe pooleli oleva ülesande, peab kinni seatud piirist või hoolitseb järjepidevamalt oma tervise eest.
Iga täidetud lubadus ütleb tema alateadvusele: „Ma saan ennast usaldada.“
Kui ta vahel ebaõnnestub, ei loobu ta täielikult. Ta ei muuda ühte halba päeva põhjuseks, miks kogu eesmärk maha jätta. Ta alustab järgmisel päeval uuesti ja vajaduse korral muudab plaani realistlikumaks.
Just see harjumus muudab inimese eriti raskesti murtavaks. Välised inimesed võivad teda alt vedada, kuid ta on õppinud, et ei jäta iseennast maha.
Vankumatult enesekindel inimene ei ole tundetu ega täiuslik. Ta võib nutta, karta, eksida ja abi vajada. Tema tugevus seisneb selles, et ta ei lase ühel raskel hetkel määrata kogu oma väärtust ega tulevikku.
Ta ei oota, et elu muutuks lihtsaks. Ta arendab harjumusi, mis aitavad tal ka keerulises elus iseendaks jääda.
Selline enesekindlus võib mõnele inimesele tunduda lausa vastik, sest seda on raske kontrollida. Inimest, kes tunneb oma väärtust, ei saa lõputult süütundega juhtida, tühjade lubadustega kinni hoida ega kriitikaga vaikima sundida.
Tõeliselt tugev inimene ei pea teisi väiksemaks tegema, et ise suurena tunda. Ta ei tõesta oma jõudu valju hääle ega üleolekuga. Tema enesekindlus väljendub rahulikus teadmises: „Ükskõik, mis juhtub, ma ei hülga iseennast.“
