Igas suhtes tuleb ette erimeelsusi. Terves suhtes suudavad inimesed vähemalt pärast esimeste emotsioonide vaibumist kuulata, tunnistada oma osa tekkinud probleemis ja otsida koos lahendust. Raskused tekivad siis, kui üks osapool keeldub järjekindlalt vastutusest ning muudab iga tõsise vestluse süüdistuste, õigustuste ja vasturünnakute jadaks.
Kaitsev käitumine ei tähenda alati, et inimene soovib teadlikult teisega manipuleerida. Selle taga võib olla hirm kriitika, häbi, ebakindlus või varasem kogemus, mille tõttu tajutakse iga märkust rünnakuna. Sellele vaatamata võib pidev vastutuse vältimine suhte usaldust tõsiselt kahjustada.
Järgnevad 11 lauset võivad anda märku, et inimene ei soovi tegeliku probleemiga tegeleda, vaid üritab tähelepanu enda käitumiselt kõrvale juhtida.
1. „Mina ei öelnud midagi, kui sina täpselt sama tegid.”
Selle lausega tuuakse praegusesse vestlusesse mõni varasem sündmus, millel ei pruugi käsitletava probleemiga otsest seost olla. Selle asemel et vastata küsimusele või kuulata partneri tundeid, üritab inimene näidata, et ka teine pool on minevikus eksinud.
Varasemad probleemid võivad olla olulised ja neist tuleb vajaduse korral eraldi rääkida. Neid ei tohiks aga kasutada praeguse käitumise õigustamiseks. Ühe inimese varasem eksimus ei muuda teise inimese praegust tegu automaatselt vastuvõetavaks.
Sellise vastuse eesmärk on muuta vestluse suunda. Äkitselt peab probleemi tõstatanud inimene hakkama hoopis enda minevikku kaitsma. Algne küsimus jääb lahendamata ning süüdistaja saab vastutusest kõrvale hiilida.
Rahulik vastus võiks olla: „Me võime ka sellest varasemast olukorrast rääkida, kuid praegu soovin lahendada seda konkreetset probleemi.”
2. „Sa oled tegelikult kellegi teise peale vihane ja valad selle minu peale välja.”
Mõnikord võib inimene tõepoolest tuua töölt, perekonnast või mõnest teisest suhtest pärineva pinge koju kaasa. Seda võimalust tasub ausalt kaaluda. Probleemseks muutub see lause siis, kui seda kasutatakse automaatselt iga kriitika tühistamiseks.
Inimene võib väita, et partner on vihane oma õe, kolleegi, sõbra või ülemuse peale ning süüdistab teda täiesti alusetult. Nii seatakse kahtluse alla teise inimese hinnang oma tunnetele.
Kui selline väide paneb sind endas kahtlema, tasub hetkeks peatuda ja küsida, millest vestlus tegelikult algas. Kas tõstatasid konkreetse käitumise, mis sind häiris? Kui jah, siis väärib see teema arutamist ka juhul, kui sinu elus on samal ajal teisi pingeid.
Võid vastata: „Võimalik, et olen ka muude asjade tõttu pinges, kuid see konkreetne olukord häirib mind siiski ja ma tahan sellest rääkida.”
3. „Ma poleks seda teinud, kui sina poleks enne nii käitunud.”
See on klassikaline vastutuse teisele inimesele lükkamine. Oma käitumist esitletakse vältimatu reaktsioonina, justkui poleks inimesel olnud võimalik teistmoodi valida.
Teise inimese tegu võib selgitada, miks keegi ärritus, kuid see ei vabasta teda vastutusest oma reaktsiooni eest. Solvamine, valetamine, karjumine või kättemaks pole ainus võimalik vastus isegi siis, kui inimene tunneb ennast haavatuna.
Selline lause muudab vestluse kiiresti võistluseks selle üle, kes alustas. Mõlemad pooled hakkavad minevikust tõendeid otsima ning algne probleem kaob süüdistuste alla.
Kasulikum oleks öelda: „Ma mõistan, et minu käitumine võis sind mõjutada, kuid see ei muuda juhtunut vastuvõetavaks. Räägime sellest, kuidas saaksime järgmine kord teisiti reageerida.”
4. „Ma juba vabandasin. Mida sa minult veel tahad?”
Siiras vabandus on oluline, kuid üksnes sõna „vabandust” ei paranda automaatselt tekitatud kahju. Vabandusele peaks järgnema arusaamine, vastutuse võtmine ja käitumise muutmine.
Kui inimene ütleb selle lause ärritunult, võib ta käsitleda vabandust kui kohustuslikku vormitäidet. Tema arvates peaks teema pärast vabandamist kohe lõppema, olenemata sellest, kas teine pool tunneb ennast kuulduna või turvaliselt.
Kannatanu ei pruugi vajada kümmet uut vabandust. Ta võib soovida mõista, miks juhtunu aset leidis ja kuidas välditakse selle kordumist. Usalduse taastamine nõuab rohkem kui ühte lauset.
Vastata võib: „Ma ei vaja veel ühte vabandust. Mul on vaja teada, et sa mõistad, miks see mulle haiget tegi, ja et me teeme edaspidi midagi teisiti.”
5. „Sa arvad, et mina olen halb? Teised on palju hullemad.”
Teiste inimeste halvema käitumisega võrdlemine ei muuda praegust probleemi väiksemaks. See, et keegi teine valetab rohkem, petab sagedamini või käitub veel hoolimatumalt, pole terve suhte mõõdupuu.
Selle lausega üritab inimene vähendada oma teo tähtsust. Ta soovib, et partner tunneks tänulikkust selle eest, et olukord pole veel hullem. Tegelikult ei pea inimene leppima kahjustava käitumisega ainult seetõttu, et kusagil leidub keegi veel halvem.
Vestluse eesmärk ei peaks olema otsustada, kas üks osapool on hea või halb inimene. Arutada tuleb konkreetset käitumist ja selle mõju suhtele.
Sobiv vastus võiks olla: „Ma ei ütle, et sa oled halb inimene. Ma räägin konkreetsest teost, mis mulle haiget tegi.”
6. „Kui sulle ei meeldi, siis miks sa ikka veel siin oled?”
Selle lausega muudetakse probleemist rääkimine suhte püsimajäämise küsimuseks. Inimesele antakse mõista, et tal on ainult kaks valikut: taluda kõike vaikides või lahkuda.
Terves suhtes peab olema võimalik väljendada rahulolematust ilma, et seda tõlgendataks armastuse või pühendumise puudumisena. Inimene võib suhtesse jääda just seetõttu, et ta hoolib ja loodab olukorda parandada.
Kui partner kasutab pidevalt lahkumise ähvardust, võib teine pool hakata oma tundeid varjama. Ta kardab, et iga aus vestlus võib suhte lõpetada. Nii tekib näiline rahu, mille all kogunevad lahendamata probleemid.
Võid öelda: „Ma olen siin sellepärast, et hoolin meie suhtest. Just seetõttu tahan rääkida sellest, mis meie vahel ei tööta.”
7. „Olgu, mina olen siis kõiges süüdi. Kas seda tahtsidki kuulda?”
See ei ole tegelik vastutuse võtmine. Tegemist on liialdatud ja sageli sarkastilise alistumisega, mille eesmärk on panna teine inimene ennast süüdi tundma.
Probleemi tõstatanud pool pole tavaliselt öelnud, et kaaslane vastutab kõige eest. Ta soovib, et inimene tunnistaks oma osa ühes konkreetses olukorras. Selle asemel esitab kaitsev partner ennast ohvrina, keda ebaõiglaselt kõigis maailma hädades süüdistatakse.
Vestlus pöördub kiiresti ümber. Nüüd peab haiget saanud inimene hakkama kaaslast lohutama ja kinnitama, et too pole halb. Tegelik probleem jääb taas tähelepanuta.
Rahulik vastus võiks olla: „Ma ei ütle, et sina oled kõiges süüdi. Ma soovin, et räägiksime sellest konkreetsest olukorrast ja mõlema vastutusest.”
8. „Kas sa ei võiks sellest juba üle saada?”
Lahendamata tunded ei kao käsu peale. Inimene võib soovida minevikust lahti lasta, kuid selleks vajab ta mõnikord selgitust, turvatunnet või kinnitust, et sama asi ei kordu.
See lause vähendab teise inimese kogemuse tähtsust. Sõnum on sisuliselt: „Sinu tunded on mulle ebamugavad, seega lõpeta nende väljendamine.”
Kui probleemi korduvalt vaiba alla pühkida, võib suhtesse koguneda pahameel. Väliselt võib teema olla lõppenud, kuid sisemiselt pole usaldus taastunud. Hiljem võib sama valu mõne väiksema vaidluse ajal uuesti esile kerkida.
Võid vastata: „Ma tahaksin sellest üle saada, kuid praegu häirib see mind endiselt. Selleks et edasi liikuda, peame kõigepealt juhtunust ausalt rääkima.”
9. „Sa reageerid üle.”
Selle lausega ei vaidlustata ainult inimese hinnangut olukorrale, vaid ka tema õigust oma tundeid kogeda. Teisele poolele antakse mõista, et tema emotsioonid on liiga suured, ebamõistlikud või sobimatud.
Inimesed võivad sama sündmust tajuda erinevalt. Mis tundub ühele tühine, võib olla teisele valus, eriti kui see puudutab mõnda varasemat kogemust või tundlikku teemat. Partner ei pea tunnet täielikult mõistma, et seda austada.
Kui inimesele öeldakse pidevalt, et ta reageerib üle, võib ta hakata kahtlema oma tajus ja vaikima isegi siis, kui tema piire tegelikult rikutakse.
Võid öelda: „Sa ei pea olukorda samamoodi nägema, kuid minu tunne on tegelik ja ma soovin, et sa seda kuulaksid.”
10. „Ma teen sinu heaks nii palju. Miks sa keskendud sellele ühele väikesele asjale?”
Head teod ei anna inimesele puutumatust kriitika eest. Keegi võib olla hooliv, töökas ja abivalmis, kuid teha siiski midagi, mis partnerile haiget teeb. Mõlemad tõed võivad kehtida samal ajal.
Selle lausega esitab inimene oma varasemaid pingutusi justkui arvena, mis peaks tühistama kõik praegused probleemid. Teisel poolel tekib süütunne, sest tema mure kujutatakse tänamatusena.
Tunnustus on suhtes oluline ning partneri häid tegusid ei pea eirama. Samas ei muutu mure olematuks lihtsalt seetõttu, et inimene on muudes olukordades hästi käitunud.
Vastata võib: „Ma hindan seda, mida sa minu heaks teed. Samal ajal on ka see küsimus mulle oluline ja üks ei välista teist.”
11. „Sa oled täpselt nagu mu ema – tema arvas samuti, et ma ei oska midagi õigesti teha.”
Selles lauses ühendatakse mitu kaitsemehhanismi. Kõigepealt tõlgendatakse konkreetne märkus üldiseks hukkamõistuks. Seejärel seostatakse partner varasema inimesega, kes olevat teda halvasti kohelnud. Lõpuks peab probleemi tõstatanud inimene hakkama tõestama, et ta pole selline.
Varasemad haavad võivad tõesti mõjutada seda, kuidas inimene kriitikat tajub. Kui teda lapsepõlves pidevalt halvustati, võib ka rahulik tagasiside temas tugeva kaitse käivitada. See selgitab reaktsiooni, kuid ei tähenda, et partner peab loobuma oma vajadustest.
Võid vastata: „Ma ei öelnud, et sa ei tee kunagi midagi õigesti. Rääkisin ühest konkreetsest olukorrast. Ma ei ole sinu ema ja soovin, et me käsitleksime teineteist praeguste inimestena.”
Kuidas kaitsvat vestlust rahulikumaks muuta?
Kui inimene muutub kohe kaitsvaks, ei aita tavaliselt hääle tõstmine ega kümne varasema eksimuse korraga loetlemine. See annab talle veel rohkem põhjust tajuda vestlust rünnakuna.
Püüa rääkida ühest konkreetsest olukorrast korraga. Kirjelda kõigepealt juhtunut, seejärel selle mõju ja lõpuks seda, mida tulevikus vajad. Näiteks: „Kui sa eile meie kokkuleppe viimasel hetkel tühistasid, tundsin ennast kõrvalejäetuna. Palun anna mulle järgmisel korral varem teada.”
Kasulik on vältida väljendeid „sa alati” ja „sa mitte kunagi”, sest need viivad vestluse kiiresti vaidluseni erandite üle. Samuti tasub valida rääkimiseks aeg, mil mõlemad on piisavalt rahulikud.
Sellegipoolest ei saa üks inimene tervet suhtlust üksinda parandada. Kui teine osapool keeldub korduvalt kuulamast, pöörab iga vestluse sinu vastu või karistab sind oma tunnete väljendamise eest, pole küsimus enam ainult kehvas sõnastuses.
Terve suhtlemine nõuab mõlemalt poolelt valmisolekut kuulata, tunnistada oma osa ja muuta käitumist. Vabandusel pole suurt väärtust, kui sama tegu kordub pidevalt ja vastutus lükatakse alati kellelegi teisele.
Kaitsereaktsioon võib juhtuda igaühel, eriti kui inimene on väsinud, häbeneb oma tegu või kardab hülgamist. Üks halvasti öeldud lause ei muuda kedagi automaatselt manipuleerivaks. Oluline on jälgida mustrit: kas inimene suudab hiljem rahuneda, vestluse juurde tagasi tulla ja oma vastutust tunnistada?
Kui vastus on pidevalt eitav, võib osutuda vajalikuks seada tugevamad piirid või otsida paarinõustaja abi. Suhe ei saa paraneda, kui ainult üks inimene püüab probleeme lahendada ja teine kasutab kogu oma energiat nende eitamiseks.
