Inimesed, kes pärast ebaõnnestumist uuesti proovivad, kasutavad viit teadlikku harjumust, mis aitavad neil taastuda, tugevneda ja tagasi tulla enesekindlamana kui varem.
Ebaõnnestumine on kogemus, mida keegi ei otsi, kuid mida enamik kogeb vähemalt korra elus. See võib murda enesekindlust, tekitada häbi ja panna kahtlema oma võimetes. Ometi on inimesi, kes ei jää ebaõnnestumise juurde kinni, vaid leiavad tee tagasi. Nad ei ole teistest tingimata tugevamad või andekamad, kuid nad teevad teatud asju teistmoodi. Need viis sammu aitavad neil mitte ainult taastuda, vaid tulla tagasi targemana ja vastupidavamana.
Esimene asi, mida nad teevad, on ebaõnnestumise aus tunnistamine. Nad ei eita juhtunut ega püüa seda pisendada, kuid ei tee sellest ka oma identiteeti. Selle asemel ütlevad nad endale ausalt, mis läks valesti, ilma liigse enesesüüdistuseta. Nad mõistavad, et eksimus ei võrdu väärtusetusega. See aus vaade loob aluse edasiliikumiseks, sest ainult tunnistatud olukorda saab muuta.
Teiseks lubavad nad endal tunda, kuid mitte jääda tunnete sisse kinni. Pettumus, kurbus ja viha on loomulikud reaktsioonid, kuid need inimesed ei lase emotsioonidel muutuda püsivaks seisundiks. Nad annavad endale aega seedimiseks, kuid seavad teadlikult piiri, millal hakkavad taas edasi liikuma. Nad ei häbene oma tundeid, kuid ei luba neil kogu elu juhtida.
Kolmandaks analüüsivad nad olukorda õppimise, mitte karistamise vaatenurgast. Selle asemel, et küsida „miks ma olen selline“, küsivad nad „mida ma sellest õppisin“. Nad otsivad konkreetseid õppetunde, mitte üldisi hinnanguid enda iseloomu kohta. See muudab ebaõnnestumise väärtuslikuks kogemuseks, mitte lõpp-punktiks. Õppimine annab tagasi kontrollitunde ja taastab usalduse iseenda vastu.
Neljandaks kohandavad nad oma lähenemist, mitte oma unistust. Need inimesed ei loobu eesmärgist ainult seetõttu, et esimene katse ebaõnnestus. Nad mõistavad, et tee eesmärgini ei pea olema sirge. Nad muudavad strateegiat, ajakava või viisi, kuidas nad tegutsevad, kuid jätavad alles selle, mis on neile päriselt oluline. See paindlikkus võimaldab neil uuesti proovida ilma sama viga kordamata.
Viiendaks taastavad nad järk-järgult usu iseendasse väikeste sammude kaudu. Nad ei oota suurt läbimurret, et end taas edukana tunda. Selle asemel seavad nad väikesi, realistlikke eesmärke ja täidavad neid järjepidevalt. Iga väike edusamm aitab taastada enesekindlust ja kinnitab, et nad on võimelised edasi liikuma. Just need väikesed võidud loovad aluse suuremaks tagasitulekuks.
Inimesed, kes pärast ebaõnnestumist uuesti proovivad, ei ole kartmatud. Nad tunnevad hirmu ja kahtlust nagu kõik teisedki. Erinevus seisneb selles, et nad ei lase neil tunnetel otsuseid teha. Nad valivad teadlikult õppimise, kohanemise ja liikumise. Tagasitulek ei juhtu üleöö, kuid nende viie sammu kaudu muutub ebaõnnestumine osaks teest, mitte selle lõpuks.
