Indiaanlastele ei tähenda tervis mitte seda, et kuskilt ei valuta, vaid seda, et su keha, vaim ja hing on tasakaalus. Põlisrahvaste teadmises ei ole inimene üksnes füüsiline keha, vaid Looja terviklik looming, kelle kehas on Loojalt saadud annid, tänu millele inimene end ise ka terveks suudab ravida. Seda ja teisi põliseid tarkusi jagab indiaani pärimuse kandja Lendav Kotkas.
USA-s Arizonas elava Tohono o’odhami hõimu pärimuse kandja Lendav Kotkas oli 2019. aasta suvel oma teises kodus Eestis põlisameerika vaimseid õpetusi jagamas juba 22. korda. Tema tasakaalukas hääl voolab rahustavalt:
“Igaühes meist on Loojalt saadud annid:
Põlvedes on alandlikkus.
Põlvedest puusadeni mõistmine.
Kõhus on emotsioonid.
Õlgades on koorem, mida me vabaks andmata endaga mõnikord nii kaua kaasas kanname, et see pea norgu vajutab.
Käsivartes on tugevus, õlgadest lõuani häbi.
Südames, mis on kõige elusam, asuvad kaastunne, headus ja tingimusteta armastus.
Krooni kohal on hing.“
Looja on andnud meile andide näol õpetajad ka neljast ilmakaarest.
Lõunas elab pisike loom, kes näeb ainult seda, mis ta ees on.
Eluski kohtab inimesi, kes avastamise ja arenemise asemel eelistavad ühte kohta paigale püsima jääda. Ja las nad olla, see on nende valik.
Läänes elab karu, kes vänderdab siia-sinna ekseldes ringi.
Karu moodi otsustusvõimetud inimesed ei tea, kus suunas minna ja käivad seepärast nõuandjatelt abi otsimas. Selles ei ole midagi taunimisväärset, sest juhendamist on aeg-ajalt vaja.
Põhjas elavad ennastohverdavad neljajalgsed loomad, pühvlid, hirved, lehmad, kelle Looja on andnud meile selleks, et me elus saaksime püsida.
Ka elus kohtab inimesi, kes on valmis ohverdama teiste hüvanguks oma aega, energiat, raha.
Idakaares elab kotkas – kõikidest kõige kõrgemal lendav lind, julguse ja jõu, aga ka ego sümbol.
Heal kombel kasutades on see väärt omadus, mõnedes näeb seda paraku ülemäära palju. Terve ja tasakaalus püsimiseks peaks inimeses olema igalt loomalt-linnult tolle parimad omadused.
Eestlastele indiaanitarkusi jagamas juba 22. korda.
JUTUAJAMISED LOOJAGA
Elu kohta ütlevad indiaanlased, et see ei ole ei lühike ega pikk, see lihtsalt on. Ring ilma alguse ja lõputa. Me sünnime süütu imikuna. Lapseeale järgneb seitse aastat teismeiga, vanus 13. eluaastast, inglise keeles thirteen kuni 19. eluaastani ehk nineteen ning kokku teebki see ajavahemiku nimega teenage.
“Eluringis on see väga suurte muutuste aeg, kus ollakse uute asjade suhtes tundlik ja vastuvõtlik, vanemate vastu mässumeelne, satutakse tihtipeale pahandustesse,“ seletab Rupert, kes kodus palju lastega töötab. “Et see keeruline aeg kergemini üle elada on meil eraldi nii poistele kui tüdrukutele neli päeva kestvad tseremooniad, kus räägitakse sellest, mis teismeas ootamas, millised muutused kehas toimuvad, mida tähendab meheks, naiseks, abikaasaks olemine.“ Edasi tuleb vanuseni 50+ kestev täiskasvanuiga, sealtpeale algab küpsus ja kui saad 80+ oled taas laps, kelle eest on vaja hoolt kanda.
Tseremooniad ongi põlisrahvaste kultuuris need, mis aitavad taastada inimese tervikliku, terve ja täiusliku olemuse.
“Kõikide tseremooniate eesmärk on üks – tervendada nii hinge,
vaimu kui keha.
Tseremoonia tipis kestab tavaliselt kogu öö ja sellel võivad osaleda kõik vanusest olenemata. Mindki võeti sinna kaasa juba maast-madalast,” meenutab Lendav Kotkas. ”See, kes endale tervendustseremooniat teha palus, jagab kõigiga, mis ta tervisel või olemisel viga. Tseremoonia läbiviija laulab laule, lööb trummi ja pühib kotkasulgedega koosolijate peale pühade taimede suitsu. Kohaletulnud lausuvad ja laulavad inimese heaks palveid. Igaüks just nii, nagu tema seest tuleb. Me ütleme, et niimoodi räägime me Loojaga.
Ka ütleme me, et inimene saab end ise terveks ravida, sest tal on olemas Looja antud annid.
Veel kasutame me nelja elementi, mis on osake igaühest meist ja mille kaudu oleme me kõik ühendatud kõigega.
Vesi on elu ja meie emotsioonid,
maa on meie keha ja juured,
tuli meie energia ja sisemine vägi ning
õhk meie hing ja vaimsed püüdlused.“
Selline ta on – indiaani telk tipi ehk teepee.
RÄÄGI, ANNA VABAKS, LIIGU EDASI
Õigupoolest on see, mis tseremoonial toimub, uuestisünd. Tipis, mis sümboliseerib indiaanlastele emaüsa, tuleb oma mure valjul häälel väljaütlemise, Loojaga jutuajamise ja hõimlastega koosolemise toel mõistmine, miks asjad on nii nagu on ning arusaamine, et tervenemiseks on vaja oma eluga edasi minna.
Rupert julgustab inimesi rääkima enda sees toimuvast. Seda, mida sa kunagi halvasti tegid sa muuta ei saa. Jäta siis olnu sinnapaika. “Kõva häälega oma tunnete väljendamine on osa tervenemisest, sest vabastab koormast.
Tihtipeale ei anta süütunnet, kahetsust, häbi endast ära ning kuna inimene on tervik ehk hing, vaim ja keha, jäädakse haigeks
olgu füüsiliselt, meelelt või hingeliselt.
Me ütleme, et mõnikord tuleb oma uhkus alla suruda ja teiste kuuldes välja öelda, mis su sees toimub. Pealegi – kõik, mis tipis räägitakse, sinna ka jääb.“
Lendav Kotkas annab nõu oma eluga edasi liikuda nagu teeb seda päike. Neile, kes talle meenutavad, et ei liigu mitte päike, vaid maa ümber päikese, kostab ta naerdes, et liigub ikka – idast läände. Kuna Arizonas pilviseid päevi pole, saab Tohono o’odhami hõimu rahvas tervitada päikest iga päev. Saame seda päikeselisel varahommikul meiegi. Pööra nägu ja siruta käed päikese poole ning pese end siis päikesekiirtega pealaest jalatallani üle. Indiaanlased puhastavad end sarnaseid pesemisliigutusi tehes ka viirukisuitsu enda poole kahmates.
Veel üks asi, mida indiaanitark südamele paneb, on mitte kunagi enda kohta midagi halvustavat öelda, mitte kunagi ennast kritiseerida,
sest kes sulle peeglist vastu vaatab? Looja ilus looming.
Higitelk puhastab inimest kõikidel tasanditel.
TERVIS TULEB TASAKAALUST
Lisaks tseremooniatele, mis meie kui vaimse olendi eest hoolt kannavad, sees selgust loovad ja taas rajale aitavad, hoiavad indiaanlased end tervena värskes õhus liikumise, toidu, mürkidest puhastamise ning loodusega ühes rütmis elamisega. Näiteks traditsioonilistel pow wow kokkusaamistel tantsitakse palju ja seda teevad kõik hõimud, lapsed, mehed, naised. Ruperti kodupaigas hoitakse end vormis mäe tippu kõndimise või vaimse jooksu harrastamisega. Süüakse indiaanlastele traditsioonilisi toiduaineid nagu ube, kõrvitsat, maisi, kaktustest valmistatud roogi. Ning paastutakse kehast mürkide väljasaamiseks nii tervendustseremoonia ajal kui pärast seda. Rupert ise on juba kolm aastakümmet võtnud osa neli päeva kestvast päikesetantsutseremooniast, mil tuleb loobuda mitte ainult toidust vaid ka veest. Kõikidel tasanditel puhastaja on ka higitelk, mille tarvis köetakse Lendava Kotka kodukandis kivid kuumaks igal nädalavahetusel.
Looduse rütmide ja neist tulevate oludega aga kohanetakse,
mitte ei võidelda nendega, sest pole ju mõtet lasta oma tujul langeda sellepärast, mida sa muuta ei saa.
Leebe olemisega igitark Lendav Kotkas mõtiskleb ning julgustab meid usaldama Loojat, sest ta on meiega ja meie ümber kogu aeg: “Tasakaalu tuleb otsida nii vaimsel, emotsionaalsel kui füüsilisel tasandil, sest täiusliku ja tervisest küllusliku elu jaoks peavad need kolm olema omavahel harmoonias. Alandlikkus, palve, positiivne mõtlemine, armastus iseenda vastu, armastuse jagamine teistega, hirmudest lahtilaskmine, taimede puhastav viirukisuits, vere ja energia takistamatu voolamine su sees – need kõik on selleks vajalikud.
Iseenda tervendamine tähendab selle eemaldamist, mis sind enam ei teeni ning iseendale armastuse ja hoole jagamist.“
Ka lõkketuli puhastab ja tervendab.
INDIAANI TEADMISI
• Tipi ehk teepee on püstkoda meenutav indiaani telk, mille uks avaneb itta, sest sealt tõuseb päike. Tipis istutakse või seistakse ringis ümber lõkke, liigutakse päripäeva ning sisenedes jäetakse jalanõud ukse taha nagu ikka pühakojas.
• Higitelk meenutab iglut ning on tseremooniapaik hinge ja keha tervendamiseks, mürkidest puhastumiseks ja õnnelike elusündmuste pühitsemiseks, kus räägitakse Loojaga, hingatakse sisse kividele visatud püha seedri pulbrit, taotakse trummi. Seal ei pesta, vett visatakse lõkkes tuliseks köetud kividele nagu meiegi saunas ning kuum ja niiske on seal samamoodi.
• Pühad taimed indiaani tseremooniates on häid vaime kohale kutsuv maarjahein, nähtamatu maailma energiaid ligi meelitav seeder, puhtaima ravitoimega valge ehk püha salvei ning palvetamiseks, mitte suitsetamiseks mõeldud tubakas. Tervendamiseks kasutatakse taimede suitsu, mis negatiivse energia külge “kleepudes” selle endaga taevasse liikudes kaasa viib, kus see siis positiivseks muudetakse.
• Ravimtaimed on osa loodusest, kellel on hing ning sellepärast tuleb abi saamiseks nendega rääkida. Ka ei nopita ühtegi taime enne, kui pole tema poole pöördutud palvega.
• Kotkasuled on tervendava väe ja samuti hingega. Nendega pühitakse inimesest eemale seiskunud energia ja kehv enesetunne ning juhitakse tema juurde taimede tervendav suits.
• Unenäopüüdja riputatakse voodi lähedusse vastu valgust, et hommikupäike selle puhtaks saaks uhtuda. Head unenäod voolavad ämblikuvõrku meenutavast mustrist sulgedesse, et magajale taas külla tulla. Halvad unenäod lendavad keskel oleva augukese kaudu minema.
Lendav Kotkas täies tseremooniaehtes.
KES TA ON, RUPERT ENCINAS ALIAS LENDAV KOTKAS?
Ta on USA-s Arizonas elava 20 tuhande liikmelise Tohono o’odhami indiaanihõimu üks vaimseid juhte, tseremooniameister ja tervendaja, kelle vaimne nimi Ba’ag Da, ka Wanbli Kinyan tähendabki Lendavat Kotkast. Lääne tüüpi hariduse sai Rupert Tucsonis ja Kansases, indiaanihõimude põlistraditsioone ja teadmisi õppis esmalt vanaisalt, seejärel Lakota teadmamehelt Vapralt Piisonilt. Eestit külastas Lendav Kotkas esmakordselt 1999. aastal ning teeb seda jätkuvalt igal aastal, peatudes sõprade juures Lilleorus. Lisaks meile on ta indiaanitarkusi õpetanud ning higitelgi-, päikesetantsu-, indiaanikiriku ja muid tseremooniaid läbi viinud veel Soomes, Norras, Taanis, Poolas ja Šveitsis. Kodus Arizonas on Ba’ag Da muude tegemiste kõrvalt töötanud aastaid ka reservaadi sotsiaalkeskuses nõustaja, terapeudi ja õpetajana.
Loo alguses olevad Lendava Kotka fotod – Aivar Kullamaa. Ülejäänud on minu tehtud.
Allikas: Makarikamaa.wordpress.com
