Avaldame Imre postituse muutmata kujul
“Nõrganärvilistel ei soovita lõpuni lugeda, julgematel seevastu kindlasti.
Kõigepealt südamlik tänu teile kõigile head sõbrad sadade soojade soovide ja privaatsõnumite eest. Teist oli meeletult palju abi eelkõige moraalselt mu vaimule toeks. Aga teie enda läbielamistest lugedes sain lisaks ka palju praktilisi nippe, mida arstid ei oska soovitadagi. Tegelesin mitu päeva sügava meditatsiooniga, et et kõiki oma sisemised jõuvarud viiruse väljatõrjumiseks koondada. Sain kõige selle toel ka kiiredi tulemusi.
Esmaspäeva hommikul tundsin, et olen juba terve nagu purikas ja võin kohe laulu-tantsu lööma hakata. Olin superõnnelik, et olin kutsumata külalise raskest seisust hoolimata täielikult seljatanud ja lasin ta minna suures alandlikkkuses. Olin ta ära kogenud ja tema kooselu minuga ei olnud enam minu kõrgemaks hüvanguks. Tänasin teda siiralt ja soovisin head teed.
Kuid nagu vanarahvas ütleb, ära hõiska enne õhtut. Ja juba esmaspäeva õhtul hakkas olukord taas järk-järgult halvenema. Maitse- ja lõhnameel hakkas küll taastuma ja tundus tõesti, et viirus ise on läinud. Aga see oli midagi muud, mis nüüd külla tuli ja see tuli hooti, tunne oli hoopis teine, tekitas kopsus krambid ja hingamispuudulikkuse.
Ööd muutusid agooniaks just tugevate köha-spasmide tõttu, mis kimbutama hakkasid. Keset ööd olin äkki läbimärg nagu basseinis ja palavik hakkas nende hooogudega taas kiiresti tõusma. Hommikuti oli taas parem, kuid järgmisel öösel pööras jälle agooniaks, kuni ei saanud krampidega enam hingata, valu rinnus läks köhides nii suureks, et tuli kiirabi kutsuda.
Haiglas avastati, et koroonaviiruse tüsistusena olen saanud korona kopsupõletikku ja 30 % kopsukahjustuse. Just see oli see, mis mind haiglasse viis, sest inhalaatorist kodus enam ei piisanud. Ida-Tallinna Keskhaigla covidi osakonna arstid ja õed on olnud imelised, ülimalt professionaalsed ja kogenud. Samas on siin ümberringi oigavate ja ka osad ilmselt ka viimaseid hingetõmbeid ammutavate patsientide foon masendav ning arstid töötavad covidi osakonnas tõesti inimvõimete piiril.
Läbi kanüüli sain siiski kohe kõiki eluks vajalikke kokteile ja piisavalt hapnikku, mis enesetunde päris heaks tegid. Esimesel ööl haiglas tulid siiski juba kodus kogetud hingamiskrambid taas. Aga siis tuli üks lahke vene põetajaõde Anna koos teiste õdedega, ta pani mulle oma käed peale, hoidis mind ja värisemine taandus. See oli nagu taevaingli puudutus. Nii tugevalt rahustav ja hingamine taastus. Poleks sellist kogemust haiglas ette kujutanud. Teised õed sebisid mu ümber nagu ikka andurite, nuppude, tilgutite ja torude kallal, aga tema pani lihtsalt käed peale nagu tervendaja. Täiesti ebamaine kogemus. Vahel võib üks inimlik puudutus aidata rohkem, kui tuhat toru ja tabletti.
Kopsupõletik paraneb nüüd iga päevaga, aga võtab aega. Palatite seintel on siin imelised looduspildid lindudest. Kes iganes kunstnik selle idee küll välja mõtles ja haiglale tegi väärib looduse- ja inimhingede hoiu medalit. Need pildid loovad tervenemiseks ülitugevat positiivset fooni ja kiirgavad head energiat, aitavad taastada ühtsust loodusega palatisteriilsuses. Puhas ja steriilne ning hoolitsetud siin tõesti kõik on võrreldes paljude teiste riikide haiglatega, kus olen sõpru külastamas käinud.
Vaatan ainiti seda suut öökakku siin seinal, kes kogu aeg, 24 tundi mu peakohal väsimatult valvab. Tema silmades on nii palju hoolt ja elutarkust, et juba see üksi ravib ja rahustab. Need suured seinapildid aitavad tõesti kiiremini taastuda. Kes iganes sa oled nende looja, Sa oled kulda väärt.
Looduspilte peaks kõik haiglad täis olema, sest muidu kaotame respekti tema ülima jõu vastu. Ei aita need ravimid üksi mitte midagi. Ainult ise saame ennast tegelikult aidata, sest oleme osa sellest võitmatust loodusest ja ravimid ja vaktsiinid on ainult, abiained, infokandjad mis meid toetada saavad meie tervenemise teel. Meie sisemine usk ja loodus on see, mis lõpuks kohale viib või teekonna lõpetab.
Vahepeal viidid mind ühest palatist teise, sest järjest suureneva patsientide voolu tõttu tehakse intenseiivpalateid juurde. Siinsete õdede ja arstidega ning palatikaaslastega rääkides on olukord haiglas siiski masendav. Enamus patsiendid on mu ümber kõik vaktsineerimata. Intensiivravis ongi peamiselt ainult mittevaktsineeritud. Nendele läheb kõige rohkem energiat ja ravikulu ja selle taga ootavad ka kõik muud patsiendid, kes teiste haiguste tõttu abi vajavad.
Minu uued palatikaaslased on vene rahvusest ja kõik vaktsineerimata, nagu ka eelmises palatis, kust mind üle toodi. Saame hästi läbi. Loen neile koolipõlvest meeles vene keele tunnis õpitud luuletusi. Laulame Cheburaska laule, et tuju kuidagi üleval hoida ja kiiremini paraneda. Hapnik annab isegi teatava kõrgendava laksu, mis pole üldse paha. Nüüd ma saan aru, miks mõned aastad tagasi avati ööklubides hapnikubaarid. Hea alternatiiv alkole.
Väga toredad palatikaaslased siin kõik. Küsisin, miks nad vaktsineerida ei tahtnud. Laiutavad käsi, et keegi pole eriti sellest neile rääkinud. Vanad inimesed, istuvad kodus. Vaatavad venekeelseid kanaleid. ”Putin polevat neile ka vaktsineerimise käsku andnud”. Aga peres olla neil vaktsineerituid küll. No hea seegi. Enamus patsiendid ongi siin covidi osakonnas paraku vanemad inimesed.
Need, kes mu eelmise pika postituse peale kurjustasid ja mind sõimasid võivad rahuga tagasi tõmmata. Ma pole mingit artiklit meediale kirjutanud. See oli palavikus haige inimese soninimine oma fb seinal. Sosistan telefoni ja kasutan tekstituvastust, nii, et kirjutamisega ennast ei kurnanud.
Tundsin, et pean selle lihtsalt kõik välja tulistama, sest jagatud mure on kergem. Ja tegelikul oligi. See töötas omamoodi teraapiana ja tõi teie poolt nii palju positiivset peegeldust, mis mulle suureks toeks oli. See, et meediakontsernid selle mu seinalt ilma minu teadmata ja luaba küsimata publikeerisid oli nende otsus. Aga ma pole neile ka pahane, las info levib pealegi ja paljud teie seast, ka need kes enne polnud vaktsineerinud, ültlesid, et lähevad mu loo peale kaitsesüsti tegema või isadoosi saama. Hea otsus.
Ma pole mingi valitsuse hääletoru, ega vaktsineerimiskampaaniasse ära tinistatud, nagu mulle süüks pandi. Räägin puhtalt oma mõtetest ja tunnetest, mitte kellegi käsul ega soovitusel. Samuti olen kindel sundvaktsineerimise vastane. Igaüks otsustagu ise, mida oma kehaga teeb. Aga olgu teadlik ka sellest, mis võib ees oodata ja kui palju kannatusi see teistele kaasa toob, kui mingi libauudise pärast on vaktsiinihirm tekkinud ja viiruse kasv nüüd kogu ühiskonna halvab.
Informeeritus on kõige olulisem ja paraku on siiani vaktsineerimisvastaste argumentatsioon auklik olnud. Seni, kui pole kiiresti toimivaid ravimeid, pole laiapõhjalisele vaktsineerimisele lihtsalt alternatiive.
Vaktsiinide kahjustuste fondi on kindlasti vaja. Aga neid, kellel seda vaja läheb on Soome kogemust vaadates ilmselt väga vähe. Sellegi poolest ei saa ma aru, miks peaminister sellele vastu puikleb. ”Et äkki annab vale signaali”. Ei anna! Annab kindlustunnet neile, et kui tõesti vaktsiin kellelgi põhjustab tervisekahjustuse, siis see olgu ka riigi poolt kompenseeritud. Ka teadlased soovitavad seda.
Olen siin haiglas olles palju täiendavalt lugenud ja ka elulist kogemust juurde saanud. Kuna mu enda tervisel on geneetiline autoimmuunne tõrge, siis olen kõrgemas riskigrupis ja oleks ilmselt võinud lisadoosi ka kiiremini saada. Mul jäi endal lisadoodist nädalake puudu, seetõttu põengi raskemalt.
Aga minu kõrval on inimesed siin covidi osakonnas nädalaid piinelnud. Nad pole vaktsineeritud ja selliseid tuleb iga tund haiglasse juurde.
Valitsusel tuleb end kokku võtta. Niigi on peaministri usaldus madalseisus. Pakkusin ka ERR-s välja, et korraldataks innovatsioonikonkurss headele ideedele, kuidas riik koronast kiiremini välja tuua ja uusi lahendusi leida läbi inimeste tervisekäitumise motiveerimise. Kanadas töötab see hästi. Mu ideed toetasid ka teadlased. Meil on ju hea näitena toimivad ninaspray ja Respiray personaalventilatsioon, palju helgeid päid ja unicorne. Aga ei miskit.
Minu ideid pole seni endiselt kahjuks kuulda võetud, valitsusjuht kobab kuigagi moodi, ebakindlalt, jalad takus. Numbrid tõusevad.
Aga me saame kõik koos samuti natuke rohkem ära teha ja kaasa aidata, et oma peredes ja tutvusringkondades aidata paremini selgitada. Riskid, mis kaasnevad vaktsineerimata haiglasse sattumisega on kordades suuremad, kui ükskõik, millised vaktsiini endaga kaasnevad riskid.
Õhtul pääses vabadusse palatikaaslane Stas. Tal oli silmad rõõmu täis, ta nii igatses oma naise ja laste juurde tagasi. Kinnitas, et kui siit pääseb, siis teeb kohe 100 grammi konjaki klõmmi kodus, po rjumochku. Ma soovitasin, et ta ikka piiri peaks. Ta ütles, et jah, piiri tuleb osata pidada. Tsiteerisin talle lahkumisel Puškinit, ”Võpim z gorja, gde ze krushka, sertsu stanjet veselej” ta istus enne teele asumist, jõime teed ja ta läks rõõmustades kodu poole. Head taastumist kõigile!
Tänase päeva pärl tuli ühelt inglilt. Armas sõber, Dr. Evelin oli saatnud mulle pakikese gurmeeelamustega. Orgaanilised redisevõrsed petipiimaga viisid lihtsalt keele alla. Sinna juurde mõnus õun ja mõned mustad ploomid oli viimase paari nädala üks esimesi toite üldse. Aga kaotatud 10 kiloga läks kindlasit koos koronaga välja ka palju muud kahjulikku, mis oganismi üle aja ladestunud. Kasvõi kõik ned lõputud E-ained, mida me iga päev toiduga sisse sööme.
Nii, et sisemise vaimse ja füüsilise puhastumise kogemusena on pandemial kindlasti ka midagi olulist ühiskonnale anda. See paneb meid nii üksikisikute, kui ka ühiskonnana väga tugevalt oma väärtuste ja planeedi üle järele mõtlema.
Ja kindlasti on see pandeemia äratuskellaks kogu planeedile. Loodus annab vastulöögi selle eest, kuidas me ta ressurssidega ümber käime. Kui vaatan meediast neid saalis magavaid riigijuhtide pilte Glasgowst kliimakonverentsilt, siis ütleb see kujundina üsna palju.
Eriline tänu kogu ITK personalile ja headele arstidele, kes on mind aidanud. Perearst Karin Pärnpuu, kes mind julgustas kiirabi kutsuma enne, kui on hilja. Puiklesin kaua vastu. Erilised tänud ka Dr. Toomas Toomsoole, funktsionaalmeditsiini spetsialist Dr. Maibrit Loognale ja eriti Dr. Anu Hedmanile ITKS. Ilma teie ja paljude sõprade abi ja toeta poleks ma täna siin, kus ma olen.
Olge te kõik hoitud head sõbrad ja siiras tänu, et olete mu personaalsele võitlusele kaasa elanud ning tuge pakkunud.
Olete imelised ja maailma ilma teieta sellisena ei eksisteerigi. Teie oletegi mu univerusm ja mina selles üks ja ühenduses teiega.
Me kõik oleme ju kõigest peegeldused meie teadvuse tasandites. Reaalsus eksisteeribki ainult meie ühisteadvuses. Ilma teadvuseta oleme kõigest tähetolm, ainult elementaarosakeste kogumid, mille vahel on universumi lõputu tühjus. Olgu see tühjus täis armastust! See ravib kõik!”
