Me elame äreval ajastul. Ärevushäirete esinemissagedus aina tõuseb. Erinevaid ärevushäireid esineb isegi rohkem kui depressiooni. Ärevushäirete all kannatab igal aastal ligi 18% elanikkonnast ning kuni 30% inimestest on kogenud neid mingil ajavahemikul elus. Ärevushäire on rohkem, kui lihtsalt muretsemine või hirm esinemise ees. Ärevushäire tõttu ei suuda inimesed sageli töötada, õppida või suhelda. Erinevad hirmud ja ebarealistlik mõtlemine viib need inimesed lausa erakluseni.
Ärevushäired võivad olla ka teiste psüühiliste häirete sümptomid, näiteks depressiooni või sõltuvushäirete. Ärevushäired, nagu depressioongi, on aladiagnoositud ja -ravitud. Ärevushäire on suhteliselt püsiv seisund, kui seda ei ravita. Ärevushäire ravimata jätmine mõjutab negatiivselt inimest ennast ja seda kaudu ka ühiskonda.
Mis on ärevus?
Ajutine ärevus on elu normaalne osa. Inimene tunneb ärevust uutes olukordades, elumuutuste keerises ja muudes uudsetes situatsioonides. Ajutise ärevusseisundiga tullakse enamasti toime, kui olukord stabiliseerub, siis ärevus kaob. Ärevushäire aga on rohkem kui ajutine mure või hirm.
Ärevushäirest räägime siis kui ärevus ei kao, püsib või läheb veel hullemaks. On mitmeid eri tüüpi ärevushäired. Näiteks: üldistatud ärevushäire, paanikahäire ja sotsiaalne ärevushäire.
Ärevuse sümptomeid ja -häireid esineb rohkem naistel. Risk haigestuda on täiskasvanueas naistel üldiselt suurem kui meestel. Paljudel juhtudel ärevushäire tekib eas, kus tuleb kokku puutuda väga erinevate probleemidega.
Tihti on selleks aeg, kus alustatakse iseseisvat elu (perekonnaprobleemid, tööprobleemid) või ka siis, kui algab elu teine, aktiivsuse vähenemise faas. Ärevuse üheks põhjuseks on ka alkoholi liigtarvitamine, mis tõstab ärevuse üldist taset ning pikemas perspektiivis alandab stressi talumisvõimet. Alkohol mõjutab negatiivselt ka une kvaliteeti.
Hinnanguliselt 20-30% ärevushäiretega patsientidest pöördub või suunatakse psühhiaatri vastuvõtule. Eestis on psühhiaatri vastuvõtule pöördunud isikute arv jätkuvalt suurenenud viimastel aastatel. Ärevushäiretega inimesed pöörduvad sagedamini ka erinevate eriarstide vastuvõtule ning kiirabisse. Ärevushäirega inimestel esineb tihti psühhosomaatilisi vaevusi ehk haigusnähte, mida mõjutavad emotsionaalsed tegurid.
Üldistatud ärevushäire sümptomid on:
Ärevuse psüühilised sümptomid:
• rahutus, võimetus lõõgastuda
• pingetunne
• kergesti ehmumine tühistel põhjustel
• muretsemise või ärevuse tõttu esinevad keskendumise raskused
• kõrgenenud erutuvus ja ärrituvus
• hirm kaotada kontroll enese üle või “minna hulluks”
• surmahirm
Ärevuse füüsilised sümptomid:
• südame kloppimine
• higistamine
• värisemine, vappumine
• suukuivus
• hingamisraskused (lämbumistunne, õhupuudusetunne)
• lihaspinge ja lihaspingega seotud valud
• kuumad ja külmad hood
• tuimusetunne või surinad
• pearingluse-, ebakindlusetunne
• tükitunne kurgus, neelamisraskused
• unehäired (uinumisraskused)
• seksuaalhäired
Paanikahäire on oluliselt tugevam reaktsioon kui tavaline ärevus. Paanikahäiret iseloomustavad paanikahood, mille puhul esinevad äkiline, tugev hirm (surmahirm), südamepekslemine, kiirendatud pulss, higistamine, värisemine, õhupuudus ja lämbumise tunne.
Paanikahäire sümptomid on:
• Järsk, tugev hirm
• Emotsioonide kontrollimatus
• Surmahirm ja -tunne
• Hüsteeria
• Lämbumistunne
Sotsiaalse ärevushäire all kannatab ligi 13% eurooplastest ja ameeriklastest. Enamus ei otsi, ega ei saa mingit ravi. Inimesed, kellel esineb sotsiaalne ärevushäire (mõnikord nimetatakse “sotsiaalse foobia”) on märgatav hirm sotsiaalsete olukordade ees, kus nad võivad sattuda teiste inimeste suurendatud huviorbiiti ja negatiivse kriitika objektiks, näiteks massiüritused, suuremad koosviibimised ja avalikud esinemised.
Sotsiaalne ärevushäire sümptomid on:
• Suhtlemisraskused võõraste inimestega, võõras keskkonnas
• Kartus solvata teisi
• Kartus sattuda teiste põlu alla ja sattuda kriitika objektiks
• Liigne muretsemine ennem sotsiaalseid sündmusi
• Punastamine, higistamine, iivelduse tunne sotsiaalsetes situatsioonides
Ärevushäiret peaks märkama ja diagnoosima juba esmatasandi tervishoius. Paljud füüsilise tervise häired ja haigused võivad tekitada ärevushäire sümptomeid, nagu näiteks kilpnäärme haigused, madal veresuhkru tase ja teatud ravimid.
Põhjalik vaimse tervise hindamine on vajalik selleks, et ärevushäire võib olla üks seotud teiste vaimse tervise häiretega, nagu depressioon või obsessiiv- kompulsiivne (sundkäitumine, sundmõtted ja -tegevused: käte pesemine, pedantsus) häire. Seetõttu on eriti tähtis uurida ärevuse tagamaid, et välistada kõik muud võimalikud tekkepõhjused.
Ärevushäire riskitegurid:
Teadlased on leidnud, et geneetiliste ja keskkonnateguritega, sageli koostoimel on ärevushäire riskifaktorid. Konkreetsed tegurid on järgmised:
• Pelgus või käitumuslik pärssimine lapseeas
• Naissugu
• Majanduslik vähekindlustatus
• Lahutatud või lesk
• Stressirohked elusündmused lapsepõlves ja täiskasvanuna
• Ärevushäired esinemine bioloogilistel lähisugulastel
• Eelnevad psüühikahäired
• Kõrgenenud pärastlõunal kortisooli (stressihormoon) tase süljes (eriti sotsiaalärevuse puhul)
Enamusele abiotsijate raviks on seni kasutatud eelkõige antidepressante. Viimased uurimused on näidanud, et antidepressantide lõpetamisel tuleb ärevus jälle tagasi. Kindlasti peaks antidepressantide raviga kombineerima ka teraapiat. Värsked uuringud näitavad, et vestlusteraapia annab väga häid tulemusi ja seda ka ilma ravimiteta.
Kõige tõhusamaks abiks on osutunud KKT ehk Kognitiivne käitumisteraapia, mis keskendub mõtete, tunnete ja käitumise seostele aidates inimesel tulla toime irratsionaalsete hirmudega. Samuti kasutatakse sotsiaalse ärevuse raviks beetablokaatoreid, mis alandavad vererõhku ja aeglustavad südame rütmi.
Äreva inimese rahustamiseks peab suunama teda keskenduma hingamisele. Rahuliku hingamise näitlik demonstreerimine ja hingamisharjutuste tegemine aitab keskenduda ja suunata ärevad mõtted mujale.
Ravimeetodina kasutatakse ka lõdvestusharjutusi, meditatsiooni ja erinevaid tehnikaid stressi maandamiseks. Väga oluline on kindlasti pere ja tutvusringkonna toetus. Peaks vältima kõiki tegevusi ja ütlemisi, mis veel omakorda pahendavad äreva inimese niigi ebakindlat tunnet. Lähedased ei peaks koonerdama positiivse tagasiside andmisel ja peaksid toetama oma lähedast raviprotsessis osalema.
Õige ravi tagab parema elukvaliteedi nii patsiendile endale, kui ka tema lähedastele. Liigne ja pikalt kestnud ärevus on alati märk, et midagi on valesti. Nagu paljud teisedki haigused ja häired, on ka ärevus hästi ravitav. Tulemuseks on rahulikum, tasakaalukam ja ilusam elu.
